3-1-1-129-96 · Riigikohus

3-1-1-129-96

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 3.detsembril 1996. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Eerik

Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

I. M. süüdistuses KrK § 76 lg 3 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa õigeksmõistetu I. M., tema kaitsja vandeadvokaat Alar Neiland

ja riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber.

I. M. oli antud kohtu alla süüdistuses KrK § 76 lg 3 järgi selles, et olles relvade ja laskemoona Helsingist

Tallinnasse salakaubaveoga tegeleva organiseeritud isikute kuritegeliku grupi liige, ostis ta Eesti Kaitseliidu

liikmepileti alusel 1993. a märtsist kuni novembrini kokku kümnel korral Soome Vabariigis Helsingis

asuvast relvamüügifirmast "OY F. E. LTD" revolvreid, püstoleid ning laskemoona ja toimetas need

Helsingist Tallinnasse suunduvatele laevadele. Relvad ja laskemoon toimetati Tallinna Kesklinna sadamas

varjatult tollikontrolli eest üle Eesti Vabariigi tollipiiri.

Tallinna Linnakohtu 9. augusti 1996. a otsusega mõisteti I. M. süüdistuses KrK § 76 lg 3 järgi õigeks

põhjendusega, et pole tõendatud I. M. osalemine organiseeritud grupi koosseisus tulirelvade ja laskemoona

üle Eesti tollipiiri varjatud toimetamisel.

Tallinna prokuröri asetäitja Märt Tominga apellatsioonprotestis taotleti Tallinna Linnakohtu 9. augusti

1996. a õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ja I. M. süüditunnistamist KrK § 76 lg 2 järgi.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. oktoobri 1996. a otsusega jäeti Tallinna Linnakohtu

9. augusti 1996. a otsus muutmata ja apellatsioonprotest rahuldamata.

Ringkonnakohus, erinevalt linnakohtust, luges tuvastatuks, et V. M. kui isik, kellele I. M. tema sõnade

kohaselt laevas relvad üle andis, on I. M. väljamõeldis. Erinevalt linnakohtust on ringkonnakohus leidnud, et

käsitletaval juhul ei saa relvade salakaubana Eestisse toimetamise tõenduslikku külge seostada sellega, kas

neid relvi on Eestis registreeritud või leitud, sest salakaubana sisseveetut ei olegi võimalik Eestis

registreerida.

Samas ei nõustunud ringkonnakohtu kriminaalkolleegium apellatsioonprotestis sisalduvate väidetega, et

kuna I. M. toimetas relvad laeva, siis ei saanud need sattuda mujale kui Tallinnasse ja et relvi ei saanud üle

tollipiiri toimetada keegi muu peale I. M. Ringkonnakohtu otsuses rõhutatakse, et just nimelt see ongi

tõendamata, et relvad sattusid Tallinnasse ja et need toimetas sinna I. M.

Samuti ei pidanud ringkonnakohtu kriminaalkolleegium võimalikuks I. M. varem KrK § 76 lg 3 järgi

esitatud süüdistuse ümberkvalifitseerimist ja tema süüditunnistamist KrK § 76 lg 2 järgi. Nimelt on

ringkonnakohtu otsuses märgitud, et I. M. oli kohtu alla antud salakaubaveo eest organiseeritud grupi

koosseisus, kusjuures süüdistuse kohaselt seisnes tema roll selles grupis relvade ostmises Helsingist ja

nende laeva toimetamises. Üle tollipiiri toimetasid süüdistuse kohaselt relvi teised organiseeritud grupi

liikmed. Edasi märgitakse ringkonnakohtu otsuses, et kuna esimese astme kohtus ei esitatud I. M. uut

süüdistust, siis - vastavalt KrMK § 215 lg-le 1 ei olnud ei esimese astme kohtul ega ka hiljem

apellatsioonikohtul õigust väljuda varemesitatud süüdistuse raamidest ja tunnistada I. M. süüdi relvade

salajases üle piiri toimetamises.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. oktoobri 1996. a otsuse peale esitas kassatsioonprotesti

riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber. Prokurör taotleb Tallinna Linnakohtu 8. augusti 1996 a ja Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. oktoobri 1996. a otsuste tühistamist ning I. M. kriminaalasja uueks

arutamiseks saatmist Tallinna Linnakohtule.

Kassaator leiab, et Tallinna Ringkonnakohus lükkas põhjendatult ümber mõlemad motiivid, millele rajanes

linnakohtu otsus. Esiteks lükkas ringkonnakohus ümber linnakohtu otsuses esitatud seisukoha V. M.

olemasolust. Teiseks asus ringkonnakohus kassaatori arvates põhjendatult seisukohale, et relvade

salakaubaveo tõendusliku küljega ei saa seondada asjaolu, kas I. M. poolt Helsingist ostetud relvi on Eestis

leitud või registreeritud. Samas aga on kassaatori arvates ringkonnakohtu otsuses esitatud uued

õigeksmõistmise motiivid, millega kassaator ei nõustu.

Kõigepealt ei nõustu kassaator ringkonnakohtu tõdemusega, et kuigi V. M. on väljamõeldud isik, pole

välistatud, et laeval või maismaal võis olla teisi isikuid, kellele I. M. relvad üle andis. Teiseks ei nõustu

kassaator sellega, et ringkonnakohus on linnakohtu otsuse muutmata jätmisel tuginenud põhiliselt

menetlusõiguse sätetele väites, et menetlusõiguslikult ei saa I. M. KrK § 76 lg 2 järgi süüdi tunnistada.

Kokkuvõtvalt oleks kassaatori arvates ringkonnakohus selle asemel, et süveneda menetlusnormide

piirangutesse, pidanud andma hinnangu sellele, kas I. M. käitumises on KrK § 17 lg-s 6 - § 76 lg-s 2

ettenähtud kuriteo koosseis.

Kassaator osundab sellelegi, et Riigikohtu 12. märtsi 1996. a otsuses V.V., H.K. ja J.L. süüdistusasjas on

märgitud, et KrMK § 215 lg-s 4 sätestatud tingimustel - see tähendab kohtualuse olukorda kergendades -

võib kohus süüdistust muuta ka omal algatusel.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäi prokurör kassatsioonprotestis esitatud taotluse juurde rõhutades,

et ringkonnakohus on põhjendatult kummutanud mõlemad esimese astme kohtu poolt õigeksmõistmise

motiivid, kuid leidnud põhjendamatult kaks uut õigeksmõistmise motiivi.

Kaitsja märkis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil, et ringkonnakohus ei ole kummutanud kõiki

linnakohtu poolse õigeksmõistmise motiive: esiteks ei ole kummutatud linnakohtu seisukohta, et on

tõendamata I. M. poolne relvade toimetamine üle Eesti tollipiiri ning teiseks ei ole kummutatud linnakohtu

seisukohta selles, et salakaubaveo objektiivne külg peab hõlmama kauba toimetamist üle tollipiiri.

I. M. taotles oma seletuses kohtuotsuste muutmatajätmist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste

seletused,

l e i d i s :

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. oktoobri 1996. a otsus on seaduslik ega kuulu

tühistamisele.

KrK §-s 76 ettenähtud kuriteo - salakaubaveo objektiivse külje obligatoorseks elemendiks on tollikontrollile

kuuluva kauba või muu väärtuse ebaseaduslik toimetamine üle tollipiiri. Nii Tallinna Linnakohtu 8. augusti

1996 a kui ka Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. oktoobri 1996. a otsuses on põhjendatult

märgitud, et tõendamata on I. M. poolt Helsingist ostetud relvade toimetamine üle Eesti Vabariigi

tollipiiri. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et üldtuntuks ja seeläbi tõendamisele

mittekuuluvaks ei saa lugeda väidet, et Helsingist ostetud relvade toimetamine Tallinnasse siirduvale

laevale tähendaks juba ka nende relvade toimetamist üle Eesti Vabariigi tollipiiri.

Siinjuures peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks korrigeerida ringkonnakohtu otsuses sisalduvat

väidet, et relvade salakaubaveo tõendusliku küljega ei saa siduda asjaolu, kas I. M. poolt Helsingist ostetud

relvi on Eestis leitud või registreeritud. Kui on tõendatud kauba või muu väärtuse üle tollipiiri ebaseadusliku

toimetamise fakt, puudub tegevuse kvalifitseerimiseks KrK § 76 järgi tõepoolest vajadus tõendada vastava

kauba või väärtuse registreerimist või leidmist Eestis. Samas on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal,

et kauba või muu väärtuse üle tollipiiri ebaseadusliku toimetamise fakti võib tõendada muuhulgas ka

selle kauba või väärtuse leidmine, registreerimine või registreerimise katse Eestis.

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei loe põhjendatuks kassaatori etteheidet ringkonnakohtule selles, nagu

oleks kohus põhjendamatult süvenenud menetlusnormide piirangusse ega andnud hinnangut I. M. käitumises

KrK § 17 lg-s 6 - § 76 lg-s 2 ettenähtud kuriteokoosseisu olemasolule, kuigi kassaatori sõnade kohaselt

viitavat kõik ringkonnakohtu poolt tuvastatu sellise kuriteokoosseisu olemasolule. Tegelikult sisaldub

prokuröri poolt nõutav hinnang ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi õigeksmõistvas otsuses: tõendite

hindamise tulemiks ei pea sugugi mitte alati olema süüdimõistev kohtuotsus. Siinjuures peab Riigikohtu

kriminaalkolleegium vajalikuks osutada asjaolule, et esmakordselt kogu kriminaalasja menetlemise vältel

on riiklik süüdistaja alles kassatsioonprotestis taotlenud I. M. süüditunnistamist KrK § 17 lg 6 - § 76

lg 2 järgi - so salakaubaveole kaasaaitamises. Keeruka õigusliku küsimuse lahendamisel, mil riiklik

süüdistus menetletava teo kvalifikatsiooni pidevalt muutes ja kergema süüdistuse suunas liikudes, jõuab alles

kassatsioonprotestis väidetavalt õige kvalifikatsioonini, on alusetu teha kohtutele etteheiteid selles, et need ei

ole selle, kassatsioonprotesti kohaselt väidetavalt ainuõige kvalifikatsioonini, jõudnud varem.

Põhjendades ringkonnakohtu õiguslikku võimalust kvalifitseerida I. M. KrK § 76 lg 2 järgi esitatud süüdistus

ümber süüdistuseks KrK § 17 lg 6 - § 76 lg 2 järgi, on kassaator osundanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

poolt 12. märtsil 1996. a V.V, H.K. ja J.L. süüdistusasjas tehtud otsusele. Selles kohtuotsuses on rõhutatud, et

KrMK § 215 mõtte kohaselt on süüdistuse muutmine kohtus võimalik tingimusel, et endise ja uue

süüdistuse järgi kohtualusele inkrimineeritavate tegude objektiivne külg jääb muutumatuks. Nagu

kassaator väga õigesti osutab, on Riigikohtu nimetatud otsuses tõepoolest rõhutatud ka seda, et KrMK § 215

lg-s 4 sätestatud tingimustel - see tähendab kohtualuse seisundit kergendades - võib kohus ka omal algatusel

muuta süüdistust.

Aktsepteerides kestvalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt 12. märtsil 1996. a V.V, H.K. ja J.L.

süüdistusasjas tehtud otsuses märgitut, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et I. M.

süüdistusasja kontekstis on siiski tegemist teistsuguse situatsiooniga. Nimelt peab Riigikohtu

kriminaalkolleegium õigeks KrK § 17 lg 2 tekstist tulenevat ja ka senises kohtupraktikas aktsepteeritud

seisukohta, et ilma täideviijata ei ole kuriteost osavõtt mõeldav. Seega - kuna ei ole tuvastatud ei

salakaubaveo kui kuriteo täideviijat ega ka mitte salakaubavedu ennast, siis ei saa ka rääkida I. M. kui sellele

kuriteole kaasaaitajast.

Rõhutada on siinjuures vaja sedagi, et vähemalt käsitletavas olukorras, mil pole tuvastatud ei salakaubaveo

kui kuriteo täideviijat ega ka mitte salakaubavedu ennast, saaks vastavalt KrK §-le 5 I. M. Soomes

toimepandud kuriteo eest alluda Eesti Vabariigi kriminaalseaduse toimele vaid siis, kui seda näeks ette

rahvusvaheline õigus või riikidevaheline leping.

Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS § 63 p-le1 ja 65 lg-le 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. oktoobri 1996. a otsus muutmata.

2. Kassatsioonprotest jätta rahuldamata.

Riigikohtu otsus jõustub 3. detsembril 1996. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Lea Kalm, Eerik Kergandberg