3-2-1-101-96 · Riigikohus

3-2-1-101-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 3. oktoobril 1996. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 23. septembril 1996. a.

Aleksandr Baranovi esindaja vandeadvokaat Leonid Jakersoni kassatsioonkaebuse alusel

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. aprilli 1996. a. otsuse Jelena Baranova hagis

Aleksandr Baranovi vastu eluruumist väljatõstmiseks.

Jelena Baranova on elamuühistu "Loo" liige ja kasutab koos alaealise tütrega eluruumi Tallinnas

Linnamäe tee 25-64. Eluruumi on sisse registreeritud ka hageja endine abikaasa Aleksandr Baranov.

Tallinna Linnakohtule esitatud hagis palus Jelena Baranova Aleksandr Baranovi välja tõsta

eluruumist Tallinnas Linnamäe tee 25-64, kuna kostja ei ela vaidlusaluses eluruumis ning asus 1991.

a. jaanuarikuus elama oma uue abikaasa juurde Tallinnas Akadeemia tee 60-73. Hagi esitati ES §-de

25 ja 23 lg. 1 p. 3 alusel ning kostja paluti eluruumist välja tõsta kui endine perekonnaliige, kes ei

kasuta eluruumi sihipäraselt, s.o. elamiseks.

Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et vaidlusalune eluruum on poolte abieluline ühisvara ning

kostjal on sellele korterile kaasomaniku õigused. Kostja leidis, et ta on hageja endine perekonnaliige,

mistõttu teda ei saa ES § 25 alusel korterist välja tõsta kui perekonnaliiget. Hageja tegi võimatuks

kooselu vaidlusaluses eluruumis ja kostjal pole seal võimalik elada, sest ta on uuesti abiellunud.

Linnakohus rahuldas hagi. Kohus leidis, et vaidlus tuleb lahendada elamuseaduse sätete alusel kui

eluruumi kasutamisest tulenev vaidlus. Kostja on hageja endine abikaasa, s.o. hageja kui elamuühistu

liikme endine perekonnaliige, kellel on elamuseaduse mõtte kohaselt samasugused õigused ja

kohustused kui perekonnaliikmel. Kohus pidas tõendatuks, et kostja ei ela vaidlusaluses eluruumis

vähemalt alates 1991. a. jaanuarikuust. Seega ei kasuta kostja korterit sihipäraselt, mis on tema

väljatõstmise aluseks ES §-de 23 lg. 1 p. 3 ja 25 alusel. Kostja vastuväiteid hageja poolt talle

eluruumi kasutamisel takistuste tegemise ja korteri lahkuvahetamise variantide pakkumise kohta

hagejale, pidas kohus paljasõnalisteks.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlusalune eluruum abikaasade ühisvara kahel põhjusel: 1)

poolte abielu lahutati 4. mail 1990. a. ja kohtuotsusega abikaasade ühisvara ei jagatud ning vara

jagamiseks hagi esitamise üldine kolmeaastane tähtaeg on möödunud; 2) ES § 14 lg. 1 kohaselt on

elamuühistu mittetulundusühistu, mille eesmärgiks on anda oma liikme valdusse eluruum omaette

korterina elamuühistule kuuluvas elamus ning elamuühistu liikmed ei ole nende valduses olevate

korterite omanikud. Tulenevalt ES § 21 lg. 1 ja ÜS § 28 redaktsioonist ei kuulu elamuühistu liikmele

mitte osamaks, vaid osamaksu tagasinõude õigus pärast ühistust lahkumist või sealt väljaarvamist.

Ühistu liikmete osamaksud on ühistu vara. Seetõttu ei kuulu rakendamisele kaasomandiõigust

reguleerivad asjaõigusseaduse sätted.

Tallinna Ringkonnakohus jättis A. Baranovi apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse

muutmata, leides, et linnakohtu otsus on küllaldaselt põhjendatud ja neid põhjendusi ja seisukohti

saab käsitleda apellatsioonikohtu omadena. Antud vaidluses ei kuulu kohaldamisele asjaõigusseaduse

sätted, vaid elamuseaduse normid. Kumbki pool ei ole vaidlusaluse korteri omanik.

Kassatsioonkaebuses palus kostja esindaja apellatsioonikohtu otsuse tühistada. Apellatsioonikohus ei

põhjendanud, miks ta jätab tähelepanuta kõik apellatsioonkaebuse väited, andmata neile juriidilist

hinnangut. ES § 25 sätestab elamuühistu liikme perekonnaliikme väljatõstmise. Kostja ei ole hageja

perekonnaliige, vaid endine perekonnaliige. Kohus rakendas seda sätet endise perekonnaliikme

suhtes, laiendades ES § 25 subjektide ringi. ES § 5 sätestab, et mitte kedagi ei tohi eluruumist välja

tõsta või piirata tema poolt eluruumi kasutamise õigust teisiti kui seaduses sätestatud alustel ja korras.

Kuigi perekonnaliikme ja endise perekonnaliikme õiguslik seisund on sarnane, ei võinud kohus

kostjalt ära võtta eluruumi kasutamise õigust seaduse analoogia alusel.

Kassaator leidis, et kohus tõlgendas vääralt ES § 25 sätteid, kui otsustas, et kostja ei kasuta eluruumi

sihipäraselt seetõttu, et on asunud elama teise kohta. See ei ole eluruumi mittesihipärane kasutamine,

vaid eluruumist äraolek. Eluruumist ajutine äraolek ei ole kostja väljatõstmise aluseks.

Kassaator ei pea õigeks kohtu järeldust, et vaidluses eluruumi kasutamise üle ei kohaldata

perekonnaseaduse ja asjaõigusseaduse norme. Need seadused on elamuõiguslikus vaidluses

kohaldatavad üldnormidena. Seadustes on sõna "osamaks" kasutatud erinevates tähendustes -

mõnedel juhtudel osamaks kui sissemaks, mis muutub ühistu omandiks, ja mõnedel juhtudel osamaks

kui sissemaks, mis muutub varaliste ja isiklike õiguste kogumiks. Viimases tähenduses on osamaks

liikme omand (või liikme ja tema abikaasa ühisomand). Ka kohus leidis, et osamaks on poolte

ühisomand ja selle jagamiseks hagi esitamise üldine kolmeaastane tähtaeg on mööda lastud. Kohus

jättis seejuures tähelepanuta, et pooled ei olnud esitanud ühisvara jagamise nõuet.

Kassaator leidis, et kohtuotsus pole täidetav, sest isikut, kes korteris ei ela, ei saa ka välja tõsta. Aga

hagi eluruumi kasutamise õiguse kaotanuks tunnistamiseks ei olnud esitatud.

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et kohtuotsus on õige.

Kolleegium leidis, et kohtuotsus tuleb tühistada materiaalõigusnormide väära kohaldamise ja

tõlgendamise ning protsessiõigusnormi rikkumise tõttu.

TsKS § 228 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Kui apellatsioonikohus

jätab esimese astme kohtuotsuse muutmata, ei pea apellatsioonikohus kordama oma otsuses esimese

astme kohtu põhjendusi (TsKS § 313 lg 2). Tallinna Ringkonnakohus leidis, et linnakohtu otsus on

küllaldaselt põhjendatud ja esimese astme kohtu põhjendusi ei pea enam kordama.

Apellatsioonikohus jättis tähelepanuta, et apellatsioonkaebuses vaidlustati materiaalõigusnormide

ebaõige kohaldamine ja tõlgendamine linnakohtu otsuses. Ringkonnakohtu otsus ei ole seaduslik, kui

ühelegi seadusele viitamata väidetakse, et käesolevas vaidluses ei kuulu kohaldamisele

asjaõigusseaduse sätted, vaid elamuseaduse normid ja et kumbki pool ei ole vaidlusaluse korteri

omanik. Oma lakoonilised seisukohad jättis ringkonnakohus põhjendamata, millega eiras TsKS §-des

228 ja 232 kohtuotsusele esitatavaid nõudeid.

ES § 25 kohaselt võib elamuühistu liikme perekonnaliikme kohtu korras korterist välja tõsta teist

eluruumi vastu andmata, kui ta ei kasuta eluruumi sihipäraselt.

Ringkonnakohus nõustus linnakohtu seisukohaga, et kostja tuleb korterist välja tõsta, kuna ta seal ei

ela, s.o. ei kasuta korterit sihipäraselt. Kohtute selline seisukoht ei ole õige. Eluruumid on sihipäraselt

kasutatud, kui neis elatakse. Vaidlusaluses elamuühistule kuuluvas korteris elab hageja oma tütrega -

seega kasutatakse korterit sihipäraselt. Kostja lahkumist teise elukohta ei saa tõlgendada eelmise

eluruumi mittesihipärase kasutamisena. Kui kostja eluruumi ei kasuta, siis ta seda ka ei kasuta.

Vastuoluline on kohtute seisukoht, et korterit mittekasutades seda ikkagi kasutatakse, kuid

mittesihipäraselt. Asjakohane on kassaatori väide, et isikut, kes korteris ei ela, ei saa sealt ka välja

tõsta. Kuna kohtud tõlgendasid vääralt ES §-de 25 ja 23 lg. 1 p. 3 sätteid, siis ei ole seaduslikku alust

kostja väljatõstmiseks eluruumist ning hagi tuleb jätta rahuldamata.

Linnakohus nentis fakti, et kostja on elamuühistu liikme endine perekonnaliige, kuid jättis

määratlemata kostja elamuõigusliku seisundi vaidlusaluses elamuühistu korteris. Hageja on

elamuühistu liige ja tal on liikme õigused ja kohustused. Väär on kohtu väide, et endisel

perekonnaliikmel, kes ei ole elamuühistu liige, on samasugused õigused ja kohustused kui ühistu

liikmest perekonnaliikmel. Kohus leidis, et see tuleneb elamuseaduse mõttest, kuid ei viidanud,

millistes elamuseaduse paragrahvides see mõte võiks kirjas olla.

PkS § 14 lg. 1 kohaselt on abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. AÕS § 30 lg. 1 kohaselt

on varaks isikule kuuluvad asjad, rahaliselt hinnatavad õigused ja kohustused, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Linnakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et abikaasade ühisvaraks ei ole korter ega osamaks

elamuühistus, sest need kuuluvad elamuühistule ja abikaasade ühisvaraks võib olla osamaksu

tagasinõude õigus, kui ühistu liige ühistust lahkub või ta sealt välja arvatakse. Sellest tulenevalt jääb

abikaasade ühisvara jagamisel osamaksu tagasinõude õigus vaid sellele abikaasale, kes on

elamuühistu liige. Teine abikaasa võib nõuda kompensatsiooni abikaasalt, kellele jäi osamaksu

tagasinõude õigus. Selline vaidlus on aga abikaasade ühisvara jagamise vaidlus, mis eluruumist

väljatõstmise vaidluses lahendamisele ei kuulu. Samuti ei oma käesolevas vaidluses tähtsust, kas

abikaasade ühisvara jagamise nõue on aegunud või mitte.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 4, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. aprilli 1996. a. otsus.

Jätta rahuldamata Jelena Baranova hagi Aleksandr Baranovi vastu eluruumist

väljatõstmiseks.

Tagastada Aleksandr Baranovile 27. mail 1996. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

Eesistuja J. Luik

Liikmed L. Laarmaa, T. Vernik