3-1-1-123-96 · Riigikohus

3-1-1-123-96

KOHTUOTSUS

Tartus 26. novembril 1996. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

A. M. ja V. M. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p 1 ja § 185 lg 2 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa V. M. kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanisnikov ja

Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

A. M. ja V. M. anti kohtu alla süüdistuses KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi selles, et nad 9. detsembril 1995. a

kella 00.30 ajal Harjumaal X linnas Y tn maja nr 5 juures tungisid kallale A. S., peksid kannatanut käte ja

jalgadega, põhjustades talle kerged terviserikkega kehavigastused - põrutused ja marrastused peas, rindkeres

ja nimme piirkonnas. Süüdistuse kohaselt kägistas A. M. kannatanut salliga. Seejärel varastasid vennad M.

kannatanult rahakoti väärtusega 45 kr, raha 1600 kr, pudeli šampanjat väärtusega 30 kr, tekitades kokku

varalise kahju 1684 kr. Samuti anti A. M. ja V. M. kohtu alla süüdistatuna KrK § 185 lg 2 järgi selles, et nad

eelkirjeldatud tegevuse käigus riisusid A. S. tähtsad isiklikud dokumendid - juhiload, passi jt.

Harju Maakohtu otsusega 13. juunist 1996. a kvalifitseeriti kohtualuste süüdistus röövimises ümber KrK

§ 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi.

A. M. karistati KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi 1-aastase vabadusekaotusega ja KrK § 185 lg 2 järgi 4-

kuulise vabadusekaotusega. KrK § 40 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks 1 aastane vabadusekaotus kinnises

vanglas.

V. M. karistati KrK 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi 2-aastase vabadusekaotusega ja KrK § 185 lg 2 järgi 4-

kuulise vabadusekaotusega. KrK § 40 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks 2 aastane vabadusekaotus

kinnises vanglas. KrK § 41 alusel liideti nimetatud karistusele täielikult eelmise kohtuotsusega mõistetud

karistuse ärakandmata osa ja lõplikuks karistuseks mõisteti 3 aastat 7 kuud ja 16 päeva vabadusekaotust

kinnises vanglas. Maakohus tuli järeldusele, et kohtualuste tegevus - kannatanu peksmine ja esemete vargus -

tuleb kvalifitseerida avaliku vargusena, sest vägivald, mida nad A. S. suhtes kasutasid ei olnud elule ega

tervisele ohtlik. Samuti puuduvad tõendid kannatanu salliga kägistamise kohta.

Harju Maakohtu 13. juuni 1996.a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused A. M. ja V. M. ning

apellatsioonprotesti Harju prokuröri abi K. Eljaste.

A. M. apellatsioonkaebuses väitis, et tema ei peksnud A. S. ning palus kergemat karistust.

V. M. kinnitas oma kaebuses, et tal olid kannatanuga võlasuhted ning palus kuritegu ümber kvalifitseerida

omavoliks KrK § 188 järgi.

Esitatud apellatsioonprotestis taotleti Harju Maakohtu otsuse osalist tühistamist ja kohtualuste

süüditunnistamist KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning vastavate karistuste mõistmist.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. augusti 1996. a otsusega tühistati Harju Maakohtu otsus

A. ja V. M. süüdimõistmises KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning lõplike karistusmäärade osas.

A. M. tunnistati süüdi KrK § 141 lg 2 p 1 järgi ja teda karistati 6-aastase vabadusekaotusega. KrK § 40 alusel

mõisteti lõplikuks karistuseks 6 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. V. M. tunnistati süüdi KrK § 141

lg 2 p 1 järgi ja teda karistati 7-aastase vabadusekaotusega. KrK § 40 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks 7

aastat vabadusekaotust. KrK § 41 alusel mõisteti kohtuotsuste kogumi eest V. M. lõplikuks karistuseks 8

aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium asus seisukohale, et maakohus, hinnates kõiki tõendeid kogumis, tuli

õigele järeldusele, et kohtualuste süü kannatanu peksmises ja tema vara hõivamises on tõendatud.

Kriminaalkolleegium ei nõustunud toimepandud kuriteo ümberkvalifitseerimisega avalikuks varguseks, sest

kannatanu suhtes rakendatud vägivald oli reaalselt ohtlik tema tervisele, salliga kägistamine aga oli ohtlik

elule.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. augusti 1996. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused

süüdimõistetu A. M. kaitsja vandeadvokaat Veera Tolli, V. M. kaitsja vandeadvokaat L. Olovjanišnikov ja

kannatanu A. S.

Kaitsjad leiavad oma kaebustes, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus tuleb tühistada

kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu, mille põhjustas kohtuotsuses sisalduvate järelduste

mittevastavus faktilistele asjaoludele.

Kaitsja V. Tolli kaebuses leitakse, et A. M. aitas teostada oma venna V. M. oletatavat õigust nõuda

kannatanult talle tekitatud kahju hüvitamist, kuid tegi seda ebaseaduslikult ning pani seega toime omavoli,

mis on kvalifitseeritav KrK § 188 järgi. Kaitsja leiab, et A. M. teod on hõlmatud KrK § 188 dispositsiooniga

ja puudub konkurents KrK §-ga 113.

Kaitsja L. Olovjani"nikovi kaebuses leitakse, et vendadel Mihhailovitel oli õigus nõuda A. S.-lt tema poolt

tekitatud kahju hüvitamist ning dokumendid ja rahatasku võtsid nad pandiks tasumata võla eest. Kaitsja on

seisukohal, et V. Mihhailovi tegevus tuleb kvalifitseerida omavolina KrK § 188 järgi, kannatanule

kehavigastuse tekitamine tuleb kvalifitseerida KrK § 113 järgi.

Kannatanu A. S. kassatsioonkaebuses väidab, et vennad M. nõudsid temalt õigustatult tekitatud kahju

hüvitamist ning tema lõi neid esimesena. Äravõetud rahatasku koos dokumentidega lubasid M. talle

tagastada peale kahju hüvitamist. A. S. palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

15. augusti 1996. a otsuse ja leiab, et õige on Harju Maakohtu 13. juuni 1996.a otsus.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud V. M. kaitsja

L. Olovjanisnikovi seletuse, milles ta toetas kassatsioonkaebust ja prokuröri seletuse, milles ta taotles

kassatsioonkaebuste rahuldamata jätmist,

t u v a s t a s :

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. augusti 1996.a otsus on seaduslik ja muutmisele ei kuulu.

Kaitsjate väited, et süüdimõistetute tegevus tuleb kvalifitseerida omavolina KrK § 188 järgi, sest vendadel

M. oli õigus nõuda kannatanult tema poolt tekitatud kahju hüvitamist, on ekslikud. Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 6. augusti 1996.a otsuses J.B. ja I.N.-I süüdistuses KrK § 140 lg 2 p de 1 ja 2 järgi on

rõhutatud, et oletatava õiguse all ei mõisteta KrK § 188 tähenduses mitte igasugust isiku subjektiivset

arusaama oma õigustest vaid üksnes sellise õiguse oletamist, mis on seadusega tagatud ning ainult siis on

isiku eksitus aktsepteeritav. Kriminaalasjas on tuvastatud, et kannatanu A. S. ja süüdimõistetute vahel ei

olnud mingeid õigussuhteid ning seega ei saanud vennad M. kannatanu suhtes mingeid varalisi õigusi

teostada. Süüdimõistetute endi seletustega kohtueelsel uurimisel on samuti tõendatud, et neil mingeid varalisi

nõudmisi kannatanu suhtes ei ole (tl 68,69).

Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks rõhutada, et avaliku varguse ja röövimise eristamisel tuleb

kindlaks teha, kas vägivald oli konkreetsel juhtumil elule ja tervisele ohtlik. See on konkreetses asjas fakti

küsimus ja selle küsimuse otsustamisel tuleb füüsilise vägivalla korral arvesse võtta ründe intensiivsust, selle

suunda ja vahendeid, mis on ründaja käes. Kannatanu A. S. tekitati rusikate ja jalgadega peksmise tagajärjel

nii näole kui ka kehale hulgaliselt nahamarrastusi ja nahaaluseid verevalumeid ning pea, rindkere ja nimme

piirkonna põrutus. Samuti on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium õigesti hinnanud eluohtliku vägivallana

kannatanu salliga kaelast kägistamist. Kohtumeditsiini eksperdi arvamuse kohaselt tekitati kannatanule kerge

terviserikkega kehavigastus. Sõltumata sellest, et kriminaalseadus ei tee enam vahet kerge terviserikkega ja

terviserikketa kehavigastuse vahel, on ringkonnakohus vägivalla ohtlikkuse hindamisel lugenud põhistatult

kannatanule tekitatud kehavigastuse tervisele ohtlikuks. Sama seisukoht on väljendatud Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 12. septembri 1995.a otsuses D.A. ja O.S.-I süüdistuses KrK § 141 lg 2 p 1 järgi.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on tõendeidkogumis hinnates tulnud õigele järeldusele ning

andnud õige juriidilise hinnangu A. ja V. M. tegevusele. Kriminaalasja arutamisel ringkonnakohtus ei ole

aset leidnud seaduserikkumisi, mis AKKS § 64 sätete kohaselt oleks aluseks kohtuotsuse tühistamiseks.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. augusti 1996. a otsus A. ja V. M. süüdistuses

KrK § 141 lg 2 p 1 ja § 185 lg 2 järgi muutmata.

2. Süüdimõistetute kaitsjate vandeadvokaatide Veera Tolli ja Leonid Olovjanisnikovi ning kannatanu A.

S. kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 26. novembril 1996. a ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja: Jüri Ilvest

Liikmed: Jüri Rätsep, Peeter Vaher