3-1-1-121-96 · Riigikohus

3-1-1-121-96

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 19. novembril 1996. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja: Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri

Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

I. L. süüdistuses KrK § 100 järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

I. L. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 100 järgi selles, et ta alkoholijoobes 23. septembri 1995. a öösel

Harjumaal X linnas Y tänaval aianduskruntide territooriumil pärast ühist alkoholi tarvitamist lõi korduvalt R.

S. tahtlikult tapmise eesmärgil juurvilja purustamise nuiaga pähe, mille tagajärjel tekitas kannatanule

koljuluu murrud ja peaaju põrutuse. R. S. suri saadud vigastustesse sündmuskohal.

Harju Maakohtu 10. mai 1996. a otsusega kvalifitseeriti I. L. kuritegu ümber KrK § 104 järgi ja teda karistati

1-aastase vabadusekaotusega poolkinnises vanglas.

Maakohus leidis, et I. L. süü tahtlikus tapmises ei ole tõendatud. Kohus tuli järeldusele, et I. L. viibis

hädakaitseseisundis s.t ta soovis end kaitsta tema elule tekkinud ohu eest. Samas leidis kohus, et I. L. poolt

tekitatud kahju ei vastanud õigusvastase ründe iseloomule ja ohtlikkusele ning kohtualune ületas hädakaitse

piire.

Harju Maakohtu 10. mai 1996. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Harju prokuröri abi K. Eljaste ja

apellatsioonkaebuse kannatanu esindaja vandeadvokaat Natalja Lausmaa.

Mõlemad apellandid taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja I. L. süüditunnistamist KrK § 100 järgi ning

vastava karistuse mõistmist. Kassaatorid leidsid, et I. L. tappis R. S. tahtlikult varemtekkinud tüli pinnal,

kasutades seejuures ära kannatanu abitut seisundit. Seda asjaolu tõendab löökide arv, vigastuste tekitamise

mehhanism, aeg ja koht.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. septembri 1996. a otsusega tühistati Harju Maakohtu

10. mai 1996. a otsus, I. L. tunnistati süüdi KrK § 100 järgi ja talle mõisteti karistuseks 5 aastat

vabadusekaotust kinnises vanglas. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata.

Kriminaalkolleegium leidis, et maakohus on õigesti tuvastanud faktilised asjaolud, kuid teinud neile

mittevastad järeldused. Ringkonnakohus tuli järeldusele, et I. L. tegutses maaslamavat oimetut kannatanut

pekstes kättemaksu ajendil, väljudes seega raamidest, mida Harju Maakohus on hinnanud hädakaitse piiride

ületamisena.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. septembri 1996. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse

süüdimõistetu I. L.

Kassatsioonkaebuses palutakse kuritegu ümber kvalifitseerida KrK § 103 järgi ning mõista kergem karistus.

I. L. kinnitab, et tal oli hirm endast noorema ja tugevama mehe ees, kes ähvardas teda lüüa. Veel väidab

süüdimõistetu, et ta soovis vaid ennast kaitsta ning tal puudus tahtlus R. S. tappa.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri, kes taotles

kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist,

l e i d i s :

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. septembri 1996.a. otsus on seaduslik ja põhjendatud ega

kuulu tühistamisele. Ringkonnakohtu otsuses on kooskõlas AKKS § 29 lg-ga 4 piisavalt põhjendatud, miks

loetakse usaldusväärselt tuvastatuks, et I. L. tahtlikult tappis R. S. ja tegemist ei olnud tapmisega hädakaitse

piiride ületamisel. Sealjuures arvestas kohus õigesti I. L. poolt kohtueelsel uurimisel korduvalt antud ütlusi

löökide sooritamise aja ja järjekorra kohta. Need ütlused on kooskõlas kohtumeditsiinieksperdi arvamusega.

Riigikohus nõustub ringkonnakohtu poolt toodud põhjendustega ning lisab, et hädakaitseõigus ei tohi üle

kasvada omavoliks ja kättemaksuks ühiskonnaohtliku ründe eest. Kaitse on lubamatu juba lõppenud

kallaletungi puhul. Niisugune tegu kujutab endast omakohut, millel pole midagi ühist hädakaitsega. Ründaja

tapmine pärast ründe reaalse ohu möödumist, kui kaitse pole ilmselt enam vajalik ( nn hilinenud kaitse ) on

kvalifitseeritav tapmisena üldistel alustel, mitte tapmisena hädakaitse piiride ületamisel. I. L. pidi olema

selge, et R. S. poolne rünne on lõppenud, kui ta pärast esimest lööki üle värava maha vajus. Vaatamata sellele

I. L. väljus väravast ja lõi maaslamajat veel mitmel korral pähe, s.o tegutses kättemaksu ajendil.

Ülaltoodu alusel, juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. septembri 1996.a otsus I. L. süüdistuses KrK

§ 100 järgi muutmata.

2. I. L. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Otsus jõustub 19. novembril 1996.a ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep