3-1-1-120-96 · Riigikohus

3-1-1-120-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 19. novembril 1996. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri

Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

S. K. süüdistuses KrK § 107 lg 1 järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Ida-Viru Maakohtu 14. mai 1996. a otsusega on S. K. süüdi tunnistatud KrK § 107 lg 1 järgi selles, et ta,

viibides 10. märtsil 1995. a joobnuna X maakonnas S. Y tn 26-31 asuvas korteris, lõi omavahelise tüli käigus

korduvalt pudeliga pähe V. P., tekitades viimasele ulatuslike aju-kolju vigastuste, otsmiku - ja kukla

piirkonna põrutushaavade ning verevalumite näol ülirasked kehavigastused.

S. K. mõisteti karistuseks kaks aastat ja kuus kuud vabadusekaotust, millele liideti Lääne-Viru Maakohtu

22. veebruari 1996. a otsusega mõistetud kandmata karistus. Lõplikuks karistuseks loeti kaks aastat üksteist

kuud ja kuusteist päeva vabadusekaotust kinnises vanglas ja karistuse kandmise alguseks 2. veebruar 1996. a.

Oma apellatsioonkaebuses taotles S. K. kohtuotsuse tühistamist seoses otsuses sisalduvate kohtu järelduste

mittevastavusega faktilistele asjaoludele, kriminaalseaduse ebaõige kohaldamisega, kuriteo ebaõige

kvalifitseerimisega, karistuse kandmise alguse vale määramisega ja mõistetud karistuse mittevastavusega

kuriteo raskusele. Apellant leidis, et kannatanul ei ole üliraskeid kehavigastusi olnudki või on kannatanu

saanud need kusagil mujal, sest peale nendevahelist intsidenti oli kannatanu võimeline vabalt liikuma.

Apellant kahtles tunnistajate ütluste õigsuses, arvates, et need olid asjast isiklikult huvitatud, et tema

iseloomustus on kokku pandud kuulujuttudest.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ei lugenud oma 19. augusti 1996. a otsuses põhjendatuks ühtegi

apellandi väidet, jättes Ida-Viru Maakohtu 14. mai 1996. a otsuse muutmata ja S. K. apellatsioonkaebuse

rahuldamata.

Oma kassatsioonkaebuses kordab S. K. apellatsioonikohtule esitatud seisukohti ja lisab täiendavalt, et ka

Viru Ringkonnakohus ei loonud talle võimalusi ta seaduslike õiguste kaitseks. Ta peab oluliseks rõhutada, et

Viru Ringkonnakohus ei võimaldanud tal tutvuda apellatsioonikohtu istungi protokolliga ega toimetanud

talle kätte kohtuotsuse ärakirja.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri arvamuse -

jätta kassatsioonkaebus rahuldamata,

l e i d i s :

Ida-Viru Maakohtu 14. mai 1996. a otsuses ja Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. augusti

1996. a otsuses on KrMK § 50 nõuetele vastavalt käsitletud kõiki tõendeid nende kogumis. Kassaator on

kuriteo tehiolude kohta jätkuvalt andnud isiklike huvidega kohandatud ütlusi, mis on olnud vastuolus muude

asjas kogutud tõenditega, eriti nendega, mis riimuvad kohumeditsiiniekspertiisi järeldustega. Järgitud on

asjaolude igakülgse, täieliku ja objektiivse läbivaatamise nõuet.

Apellatsioonikohtu istungil on antud kohtualusele järjekordne võimalus vahetult selgitada vastuolusid

kannatanu ütluste ja ta enda avalduste vahel. Ekspertiisijärelduste vaidlustamiseks pakutud võimalusest on

apellant ise loobunud, mistõttu muus osas piirdus apellatsioonikohus menetlusprotokollide ja muude

dokumentide avaldamisega.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi istungi protokolli kohaselt on kohtuotsus S. K. samal kuupäeval

arusaadavalt kuulutatud ja kohtuotsuse ärakiri talle 22. augustil 1996.a (tl 316) välja saadetud. Samast

protokollist nähtub, et kohtualune on avaldanud soovi kohtuistungi protokolliga tutvumiseks (tl 311 prd.).

Andmed selle kohta, et S. K. oleks võimaldatud apellatsioonikohtu istungi protokolliga tutvuda,

kriminaalasjas puuduvad.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on jätkuvalt seisukohal, et kohtuistungi protokolli tutvustamiskohustus, kui

menetlusosaline seda soovib, on menetlusnormide kohaselt täitmiskohustuslik. S. K. süüdistusasjas Viru

Ringkonnakohus seda nõuet ei täitnud.

Samas on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et nõude eiramine ei ole hõlmatud AKKS § 39 lg-s 3

sätestatud kriminaalmenetluse seaduse oluliste rikkumiste loeteluga, kus käsitletakse kohtulahendi

vaidlustamise aluseid. Olukorras, kus apellatsioonikohus rajas oma järeldused kohtualuse ja kannatanu

vahetule ülekuulamisele, milles uut informatsiooni ei avaldatud ja muid tõendeid analüüsiti AKKS § 29 lg-

s 5 sätestatud põhimõttel esimese astme kohtu järelduste kontrollimise kaudu, ei olnud apellatsioonikohtu

protokollis hindamisväärset alust vaidlusteks järgnenud kohtulahendi seaduslikkuse või põhjendatuse üle.

Esimese astme kohtu istungi protokolliga oli aga S. K. tutvunud ja esitanud selle kohta oma kirjalikke

hinnanguid (tl 266 prd).

Neid asjaolusid arvestades ei pea Riigikohtu kriminaalkolleegium menetlusnõude eiramist sisuliselt oluliseks

ka AKKS § 39 lg 4 mõttes.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja 65 lg-st 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Jätta Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. augusti 1996. a otsus S. K. süüdistuses KrK

§ 107 lg 1 järgi muutmata.

2. S. K. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 19. novembril 1996. a ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep