3-1-1-119-96 · Riigikohus

3-1-1-119-96

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 12. novembril 1996. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kalm

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

H. R. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p 3 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kriminaalasja arutamisest osa süüdimõistetu H. R. ja Riigiprokuratuuri prokurör

Toivo Vee.

Tallinna Linnakohtu 4. juuni 1996.a otsusega mõisteti H. R. süüdi KrK § 140 lg 2 p 1 järgi ja teda karistati 1-

aastase vabadusekaotusega ning KrK § 47 alusel vabastati 1-aastase katseajaga tingimuslikult karistuse

kandmisest.

H. R. mõisteti süüdi selles, et ta 11. septembril 1995. a kella 18.30 ajal Tallinnas R. tänava raudteetammil

tungis võõra vara hõivamise eesmärgil kallale V. G., lõi teda rusikaga selga ja noaga peopesasse ning

varastas temalt avalikult vägivallaga, mis ei olnud ohtlik elule või tervisele, rahakoti 1000 krooniga, passi ja

pensionitunnistusega, tekitades kannatanule varalise kahju 1025 krooni.

Tallinna abiprokuröri E. Ülviste apellatsioonprotestis taotleti Tallinna Linnakohtu 4. juuni 1996. a otsuse

tühistamist, H. R. süüditunnistamist KrK § 141 lg 2 p 3 järgi ja kuriteole vastava karistuse mõistmist.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 2. septembri 1996. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu

eeltoodud otsus H. R. süüdimõistmises KrK § 140 lg 2 p 1 järgi ja talle mõistetud karistuse osas. H. R.

mõisteti süüdi KrK § 141 lg 2 p 3 järgi ja teda karistati 6-aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. Muus

osas jäeti kohtuotsus muutmata.

Kriminaalkolleegium leidis, et olukorras, kus H. R. vara hõivamise eesmärgil suunas noa V. G. poole ja

vigastas tema peopesa, on kohtualuse tegevus sõnadeta üheselt mõistetav ähvardusena kasutada

mitteallumisel kannatanu suhtes vahetult elule või tervisele ohtlikku vägivalda ja lahtikäivat nuga tuleb

käsitleda kui relvana kasutatavat eset.

Karistuse mõistmisel lähtus ringkonnakohus kuriteo raskusest, laadist ja kohtualuse isiksusest ning tuli

järeldusele, et H. R. on võimalik määrata sanktsioonis ettenähtud karistuse alammäär.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 2. septembri 1996. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse

süüdimõistetu H. R.

Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu poolt kuriteole antud juriidilise hinnanguga ning palub teha õiglane

otsus.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära H. R. seletuse, kes

kinnitas, et pole seda kuritegu toime pannud ning prokuröri seletuse, kes palus jätta Tallinna Ringkonnakohtu

otsuse muutmata,

l e i d i s :

Tallinna Linnakohtu 4. juuni 1996.a. otsusega on tuvastatud, et H. R. on 11. septembril 1995.a. kannatanu V.

G. suhtes toime pannud kuriteo. Ka H. R. ise ei ole linnakohtu otsust apellatsiooni korras vaidlustanud.

Tallinna Ringkonnakohus on nõustunud linnakohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaoludega. Vastavalt AKKS §

37 lg-le 3 võivad menetlusosalised, kes pole apellatsioonkaebust esitanud, esitada kassatsioonkaebuse vaid

ringkonnakohtu otsusega tühistatud või muudetud kohtuotsuse osa kohta, seega antud kaasuse puhul kuriteo

kvalifikatsiooni ja mõistetud karistuse, mitte aga süü osas. Tallinna Ringkonnakohus on õigesti kohaldanud

kriminaalseadust ning tuvastanud, et olukorras, kus kohtualune vara hõivamise eesmärgil suunas noa

kannatanu poole, lõhkus noaga tema sviitrit ja veristas peopesa on süüdlase tegevus üheselt mõistetav

ähvardusena kasutada talle mitteallumisel kannatanu suhtes elule või tervisele ohtlikku vägivalda ning seega

tuleb tema tegevust hinnata mitte avaliku varguse vaid röövimisena.

Samal ajal Riigikohtu kriminaalkolleegium möönab, et antud konkreetse kuriteo toimepanemise asjaolud

moodustavad erandlikud tehiolud, mis võimaldavad H. R. suhtes KrK § 39 sätete rakendamist.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p 4-st ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 2. septembri 1996.a otsus H. R. mõistetud

karistuse osas.

Kohaldada H. R. suhtes KrK § 39 sätteid ja mõista talle karistuseks 3 /kolm/ aastat vabadusekaotust kinnises

vanglas.

Ülejäänud osas jätta kohtuotsus muutmata, kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 11. novembrist 1996.a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Jüri Ilvest, Lea Kalm