3-1-1-118-96 · Riigikohus

3-1-1-118-96

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 12. novembril 1996. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri

Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

T. S. süüdistuses KrK § 184 lg 2 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa kohtualuse kaitsja vandeadvokaat Karl Saavo ja

Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee.

T. S. anti esialgselt kohtu alla süüdistatuna KrK § 113 järgi selles, et tema 7. aprillil 1995. a kella 14.30 paiku

Viljandi linnas Tallinna ja Uue tänava ristmiku lähedal kõnniteel omavahelise sõneluse käigus lõi tahtlikult

rusikaga näkku A. P., tekitades kannatanule kerge kehavigastuse.

Kohtuliku arutamise käigus Viljandi Maakohtus esitas prokurör kohtualusele T. S. uue süüdistuse KrK

§ 1842 järgi selles, et T. S. eelpool toodud ajal ja kohas lõi tahtlikult kehavigastuse tekitamise eesmärgil

rusikaga näkku teenistuskohustusi täitvale, end politseiametnikuna tutvustanud Viljandi Poltseiprefektuuri

välipolitsei konstaabel A. P., tekitades kannatanule terviserikkega kerge kehavigastuse.

Viljandi Maakohtu 27. detsembri 1995. a otsusega tunnistati T. S. süüdi KrK § 113 järgi ja talle mõisteti

karistuseks kolm kuud aresti.

Maakohus leidis, et eeluurimisel on T. S. poolt toimepandud kuritegu õigesti kvalifitseeritud ning prokuröri

poolt kohtuistungil süüdistuse muutmine KrK § 1842 järgi on põhjendamatu.

Viljandi Maakohtu 27. detsembri 1995. a otsuse peale esitasid kannatanu esindaja Indrek Paukštys

apellatsioonkaebuse ning Viljandi prokuröri abi Kadri Päeva apellatsioonprotesti.

Kannatanu esindaja I. Paukštys leidis, et on tõendatud T. S. poolt vägivalla tarvitamine (temale teadvalt)

politseiametniku suhtes seoses viimase teenistusalase tegevusega.

Viljandi prokuröri abi K. Päeva leidis oma protestis, et maakohtu otsus tuleb tühistada ning T. S. tuleb süüdi

tunnistada vägivalla tarvitamise eest politseiametniku suhtes, kohaldades vabadusekaotuslikku karistust.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. veebruari 1996. a otsusega tühistati Viljandi Maakohtu

27. detsembri 1995. a otsus T. S. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 113 järgi. T. S. tunnistati süüdi

KrK § 184 lg 2 järgi ning teda karistati 3-kuulise arestiga.

Kriminaalkolleegium nõustus maakohtu otsuses esitatud tõendite analüüsiga, kuid leidis, et nimetatud

analüüsi põhjal on kohus tulnud järeldustele, mis ei vasta faktilistele asjaoludele. Kuivõrd kriminaalasjas ei

ole leidnud usaldusväärselt tõendamist asjaolu, et A. P., tõkestades korrarikkumist, oleks end esitlenud

politseitöötajana, siis tuleb teda vaadelda isikuna, kes osales õigusvastase teo tõkestamisel.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. veebruari 1996. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse

kannatanu A. P.

A. P. ei nõustunud kuriteo kvalifikatsiooniga KrK § 184 lg 2 järgi ja pidas karistust liiga leebeks.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. mai 1996. a otsusega tühistati Tartu Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 26. veebruari 1996. a otsus T. S. mõistetud karistuse osas ja saadeti kriminaalasi selles

osas samale kohtule uueks arutamiseks.

Riigikohus leidis, et ringkonnakohus on andnud T. S. käitumisele õige juriidilise hinnangu. Samas on

ringkonnakohus ebaõigesti käsitanud AKKS § 29 lg-s 5 sätestatut ning nõustudes Viljandi Maakohtu poolt

mõistetud karistusega, jätnud karistuse mõistmise oma kohtuotsuses motiveerimata. Viljandi Maakohus

mõistis T. S. süüdi kolmanda astme kuriteo toimepanemises, mille sanktsioonis ei ole vabadusekaotuslikku

karistust ette nähtud, ringkonnakohus aga leidis, et kuritegu tuleb kvalifitseerida KrK § 184 lg 2 järgi, so

teise astme kuriteona, mille raskus on oluliselt suurem. Sellise lahendi korral pidanuks ringkonnakohus

arvestama KrK §-s 36 sätestatut ja mõistma T. S. uue karistuse toimepandud kuriteo eest.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. septembri 1996. a otsusega tühistati Viljandi Maakohtu

27. detsembri 1995. a otsus T. S. mõistetud karistuse osas ja teda karistati KrK § 184 lg 2 järgi 4-kuulise

vabadusekaotusega.

Vastavalt KrK §-le 41 liideti mõistetud karistusele osaliselt eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse

ärakandmata osa ja lõplikuks karistuseks mõisteti vabadusekaotus 2 aastat ja 6 kuud kinnises vanglas.

Tartu Ringkonnakohtu 5. septembri 1996. a otsuse peale on esitanud kassatsioonkaebuse süüdimõistetu T. S.

Kassaator väidab oma kaebuses, et tema pole talle süüksarvatud kuriteos süüdi, kuna löömise algatajaks oli

kannatanu A. P. ise. Samas palub kassaator talle mõistetud karistuse kergendamist. Kassaator väidab, et kuna

ta on kohtuotsusega mõistetud aresti ära kandnud, kujutab nüüdne karistus korduvat karistamist ühe ja sama

kuriteo eest.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ärakuulanud kaitsja taotluse

kvalifitseerida kuritegu ümber KrK § 113 järgi, lugeda mõistetud karistus kantuks ja vabastada T. S. vahi alt

ning prokuröri seletuse, milles ta taotles kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist,

t u v a s t a s:

Kassatsioonkaebuses rõhutab T. S. korduvalt seda, et ta ei ole süüdi kannatanu löömises. Samas ei esitanud ta

apellatsioonkaebust Viljandi Maakohtu 27. detsembri 1995. a otsuse peale, mille järgi ta mõisteti süüdi A. P.

löömises. Vastavalt AKKS § 37 lg-le 3 võivad menetlusosalised, kes pole apellatsioonkaebust esitanud,

esitada kassatsioonkaebuse vaid ringkonnakohtu otsusega tühistatud või muudetud kohtuotsuse osa kohta -

antud kriminaalasja puhul kuriteo kvalifikatsiooni, mitte aga süü osas. Kassaatori väide süü puudumise kohta

tuleb seega jätta tähelepanuta.

T. S. kassatsioonkaebuses esitatud väide, mille järgi ta ei olnud teadlik kassatsioonkaebuse esitamisest ja

kriminaalasja läbivaatamisest Riigikohtus 7. mail 1996. a, on alusetu. Kriminaalasja materjalidest nähtub (tl

166, 179, 182), et T. S. on teatatud kassatsioonkaebuse esitamisest, kriminaalasja edastamisest Riigikohtule

ja selle läbivaatamisest Riigikohtus 7. mail 1996. a.

Ebaõige on kassaatori väide selle kohta, et teda on ühe ja sama kuriteo eest karistatud kaks korda, sest olles

ära kandnud Viljandi Maakohtu poolt mõistetud 3 kuud aresti, mõisteti talle veel vabadusekaotuslik karistus.

Tühistanud Viljandi Maakohtu 27. detsembri 1995. a otsuse T. S. mõistetud karistuse osas, karistas Tartu

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium teda vabadusekaotusega 4 kuuks, lugedes sealjuures karistusest

kantuks 3 kuud, s.o aja, mil ta kandis aresti.

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei tuvastanud Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses

kriminaalmenetluse seaduse olulisi rikkumisi, kohtuotsuses sisalduvate kohtu järelduste mittevastavust

faktilistele asjaoludele, ega kriminaalseaduse ebaõiget kohaldamist. Samuti on järgitud Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 7. mai 1996. a otsuses toodud seisukohta T. S. karistuse mõistmise osas.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. septembri 1996. a otsus T. S. süüdistuses KrK § 184

lg 2 järgi muutmata.

2. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 12. novembril 1996. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep