3-3-1-34-96 · Riigikohus

3-3-1-34-96

M Ä Ä R U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 1. novembril 1996. a.

ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni kassatsioonkaebuse läbivaatamine üürniku õiguste

väidetavast rikkumisest eluruumide erastamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 31. oktoobril 1996. a. avalikul kohtuistungil läbi Õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise ja kompenseerimise Lääne maakonnakomisjoni esindaja Andres Suiki

kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu 23. augusti 1996. a. otsusele haldusasjas nr. II-

3/214/96.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni esindaja advokaat Andres

Suik, Katrin Detlov ja tema esindaja vandeadvokaat Andres Rüütel. Juures oli halduskolleegiumi

sekretär Tiiu Varend.

23. detsembril 1994. a. erastas Katrin Detlov munitsipaalettevõttelt Haapsalu Linnavaraamet korteri

Haapsalus, Suur-Lossi tn. 213, mille kohta vormistati ostu-müügileping.

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Lääne maakonnakomisjoni

23. veebruari 1995. a. otsusega nr. 108 tunnistati omandireformi objektiks Haapsalus Suur-Lossi

tn. 19, 21 ja 21A asuvad hooned (endine Suur-Lossi 18/14), kinnistu nr. 150, ja omandireformi

õigustatud subjektiks Viktor Tukmann. Samuti loeti tõendatuks, et selle vara omanik õigusvastase

võõrandamise ajal oli Rudolf Ligema, V. Tukmanni ema vend.

ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni nimetatud otsuse alusel esitas Haapsalu Linnavaraamet Lääne

Maakohtule hagiavalduse K. Detlovi erastatud eluruumide ostu-müügilepingu tühiseks

tunnistamiseks. 31. jaanuari 1996. a. kohtuotsusega tunnistati see ostu-müügileping tühiseks põhjusel,

et leping oli sõlmitud enne vara ja maa tagastamise küsimuse otsustamist. Lääne Maakohtu sellele

otsusele esitas K. Detlov apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule.

3. aprillil 1996. a. esitas K. Detlov kaebuse Lääne Maakohtu halduskohtunikule ÕVVTK Lääne

maakonnakomisjoni 23. veebruari 1995. a. otsuse nr. 108 seadusevastaseks tunnistamiseks osas,

millega tunnistati V. Tukmann omandireformi õigustatud subjektiks kinnistu nr. 150 suhtes. Kaebuses

leiti, et otsuse see osa rikub K. Detlovi kui üürniku õigust erastada nimetatud eluruumid. Kaebuse

kohaselt esitas V. Tukmann 17. jaanuaril 1992. a. avalduse Haapsalu Linnavalitsusele Haapsalus

Suur-Lossi 19, 21 ja 21A asuva ehituskrundi asendamiseks. Hoonete tagasi taotlemise õigus endise

omaniku maal tekkis V. Tukmannil alates Endise omaniku õdedele ja vendadele või nende alanejatele

sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse

jõustumisest 19. jaanuarist 1993. a. Kaebuse esitaja väiteil pidi V. Tukmann hoonete tagastamiseks

asendama selle seaduse §st 3 tulenevalt maa asendamise taotluse maa tagastamise taotlusega. Seda

V. Tukmann ei teinud, sest esialgses avalduses 8. septembril 1994. a. tehtud muudatuse kohaselt

nõuab ta vara, mitte aga maa tagastamist (sõnad "ehituskrundi asendamist" on maha kriipsutatud,

juurde on kirjutatud "taotlen vara tagastamist").

Samuti leidis kaebuse esitaja Endise omaniku õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele

endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse § 2 alusel, et

V. Tukmann hilines hoonete tagasitaotlemise avalduse esitamisega. Ta pidi sellise avalduse esitama

kolme kuu jooksul peale seaduse väljakuulutamist, seega hiljemalt 19. aprillil 1993. a., kuid esitas

selle alles 8. septembril 1994. a. V. Tukmann ei esitanud ka avaldust möödalastud tähtaja

ennistamiseks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise keskkomisjonile.

31. mai 1996. a. Lääne Maakohtu halduskohtuniku otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse

kohaselt täitis V. Tukmann maa asendamise taotluse asendamisel maa tagastamise taotlusega Endiste

omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise

omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse §s 3 sätestatud nõudeid. Nimetatud sätte kohaselt

tuli järgida Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a. määrusega nr. 161 kinnitatud Õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite

esitamise korra punktis 30 ettenähtud korda. Selle 5. veebruari 1993. a. redaktsioon nägi ette, et

taotleja võib muuta oma soovi vara tagastamise või kompenseerimise kohta kuni vara tagastamise või

kompenseerimise otsuse vastuvõtmiseni. Muutes 8. septembril 1994. a. taotlust ja nõudes vara

tagastamist, täitis V. Tukmann selle määruse punktis 30 esitatud nõudeid. Ka Vabariigi Valitsuse

5. veebruari 1993. a. määrusega nr. 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra

p. 16 näeb ette avaldaja õigustatud subjektiks tunnistamisel õigusvastaselt võõrandatud vara kohta

ilmnevate uute asjaolude (vara suurus ja koosseis) arvessevõtmist materjalide ettevalmistamisel

avaldust läbivaatavas linnavalitsuses pärast avalduse vastuvõtmist ja enne otsuse tegemist.

Kohtuotsuse kohaselt mõistetakse Omandireformi aluste seaduse §-s 11 lg. 1 vara all nii maad kui

ehitisi ja kuna maareform on Maareformi seaduse § 4 kohaselt omandireformi osa, on V. Tukmanni

poolt esialgse avalduse muutmisel kasutatud väljend - "taotlen vara tagastamist" - mõistetav üheselt,

haarates endasse nii elamukrundi kui sellel asuvad hooned.

10. juunil 1996. a. esitas K. Detlov apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule, paludes tühistada

halduskohtuniku otsuse. Apellant leidis, et ÕVVTK Lääne maakonnakomisjon on ebaõigesti

tunnistanud V. Tukmanni õigustatud subjektiks hoonete tagastamise osas, kuna V. Tukmann ei ole

seaduses ettenähtud korras ja tähtajal esitanud avaldust vara tagastamiseks ega ole taotlenud ka

tähtaja ennistamist.

Samuti leidis apellant, et Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele

endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse §-dest 2 ja 3

tuleneb, et vara kuulub tagastamisele alles siis, kui maa asendamise avaldus on asendatud maa

tagastamise avaldusega. Seda sai teha kuni 19. aprillini 1993. a., kuivõrd avaldus vara tagastamiseks

pidi olema esitatud selleks kuupäevaks. Avaldust vara tagastamiseks sai esitada alles pärast maa

kompensatsiooni avalduse muutmist. V. Tukmann ei esitanud nimetatud kuupäevaks maa tagastamise

avaldust ega ka vara tagastamise avaldust. Halduskohtunik on lähtunud vara tagastamise avalduse

esitamise korra ja tähtaegade määramisel üldnormidest, milleks on Vabariigi Valitsuse 28. augusti

1991. a. määrus nr. 161 ja 5. veebruari 1993. a. määrus nr. 36. Need üldnormid on aga vastuolus

Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate

endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse sätetega. Määruse ja seaduse vastuolu korral

kehtib seadus.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 23. augusti 1996. a. otsusega rahuldati

apellatsioonkaebus, tühistati Lääne Maakohtu 31. mai 1996. a. otsus selles asjas ja tehti uus otsus.

Uue otsusega tunnistati ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 23. veebruari 1995. a. otsus nr. 108

seadusevastaseks osas, millega V. Tukmann tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks kinnistul

nr. 150 asuvate hoonete ja rajatiste osas. Ühtlasi tehti ÕVVTK Lääne maakonnakomisjonile

ettepanek asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus.

Ringkonnakohus leidis, et Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele

endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse § 1 nimetab

isikud, kellel oli õigus taotleda endisele omanikule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud hoonete ja

rajatiste tagastamist. Selle seaduse § 2 sätestas tähtaja, mille jooksul §-s 1 nimetatud isik pidi esitama

avalduse hoonete ja rajatiste tagastamiseks. Sama seaduse § 3 kehtestas korra isikute jaoks, kes olid

esitanud avalduse maa asendamiseks või kompenseerimiseks. Need isikud said selle seaduse §-s 2

märgitud avalduse esitada ainult siis, kui nad olid maa asendamise taotluse asendanud maa

tagastamise taotlusega vastavalt Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a. määrusega nr. 161 kinnitatud

korra punktile 30. See punkt 8. septembri 1994. a. redaktsioonis võimaldas taotlejal muuta oma soovi

vara tagastamise või kompenseerimise osas kuni vara tagastamise või kompenseerimise otsuse

vastuvõtmiseni, teatades sellest kirjalikult avalduse vastuvõtjale. V. Tukmann pidanuks kõigepealt

muutma oma avaldust ja taotlema maa tagastamist, teatades sellest kirjalikult avalduse vastuvõtjale

ning pealeseda esitama seaduse §-s 2 märgitud tähtajal avalduse hoonete ja rajatiste tagastamiseks.

Halduskohus on ekslikult leidnud, et hoonete ja rajatiste tagastamise avaldust võis esitada kuni vara

tagastamise või kompenseerimise otsuse vastuvõtmiseni. Seaduse §-s 3 viidatud korra punkti 30

järgitakse vaid maa asendamise taotluse asendamisel maa tagastamise taotlusega, mitte aga hoonete

ja rajatiste tagastamise taotluse esitamisel. Ringkonnakohus asus seisukohale, et vastasel juhul

ähmastuks seaduse mõte ja kaotaks tähenduse seaduse § 2 ja 5 ning ebavõrdsesse olukorda pandaks

isikud, kes esmalt taotlesid maa tagastamist.

Tuginedes sellele 23. augusti 1996. a. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi otsusele, rahuldas

ka Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 13. septembri 1996. a. otsusega tsiviilasjas nr. II-

2/696/96 K. Detlovi apellatsioonkaebuse tsiviilasjas ja tühistas Lääne Maakohtu 21. jaanuari 1996. a.

otsuse Haapsalu Linnavaraameti hagis K. Detlovi vastu eluruumi ostu-müügilepingu tühiseks

tunnistamiseks. Tsiviilkolleegium leidis, et halduskolleegiumi nimetatud otsusega tunnistati ÕVVTK

Lääne maakonnakomisjoni vaidlustatud otsus seadusevastaseks osas, millega V. Tukmann tunnistati

kinnistul nr. 150 asuvate hoonete ja rajatiste suhtes omandireformi subjektiks. Halduskolleegiumi

jõustunud otsuse kohaselt ei olnud V. Tukmann esitanud avaldust hoonete ja rajatiste tagastamiseks

seaduses ettenähtud korras. Seetõttu ei ole Haapsalus, Suur-Lossi tn. 213 asuv eluruum niisugune,

mille erastamisne oleks Eluruumide erastamise seaduse § 3 lg. 5 p. 4 kohaselt olnud keelatud.

ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni esindaja esitas Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi

23. augusti 1996. a. otsusele kassatsioonkaebuse, milles palutakse tühistada see otsus ja teha uus

otsus, jättes rahuldamata K. Detlovi kaebuse ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 23. veebruari

1995. a. otsuse nr. 108 seadusevastaseks tunnistamiseks. Kassaator peab ringkonnakohtu otsust

ebaõigeks materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu.

Kassaator leiab, et väär on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt oleks V. Tukmannil tekkinud

õigus taotleda tagastataval maal asuvate hoonete tagastamist alles peale maa tagastamise soovi

vormistamist vastavuses Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele

endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse §s 2 märgitud

tähtajale. Nimetatud seaduse jõustumise ajal kehtis Vabariigi Valitsuse 1991. a. 28. augusti määrusega

nr. 161 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste

esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja

hindamise kord redaktsioonis, mille kohaselt 1993. aastal ei olnud enam võimalik muuta oma soovi

maa asendamise suhtes, sest tähtajaks oli 27. detsember 1991. a. Vastav muudatus, millega anti vara

taotlejale õigus muuta oma soovi vara kompenseerimise osas, võeti vastu alles Vabariigi Valitsuse

23. juuli 1993. a. määrusega nr. 216 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni

määramise korra punktis 11. Järelikult ei olnud V. Tukmannil võimalust talitada ringkonnakohtu

otsuses märgitud ettekirjutuse kohaselt.

Veel leidis kassaator, et Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele

endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seadust on tõlgendatud formaalselt. Seaduse

eesmärgiks oli ühtlustada õiguste erinevusi endiste omanike õdede ja vendade alanejatele sugulastele

tagastatava maa ja sellel asuvate hoonete ning rajatiste suhtes. Seadusandja tahe oli suunatud sellele,

et endiste omanike õed ja vennad ning nende järeltulijad saaksid maa tagasi koos sellel asuvate

hoonete ja rajatistega. Seaduse §s 2 märgitud tähtaeg anti mitte hoonete ja rajatiste tagasitaotlemist

piiravana, vaid selleks, et vältida tagastatava vara seisundi ebamäärasust. V. Tukmanni 17. jaanuari

1992. a. avaldusest tuleneb, et ta taotleb ehituskrundi ja elamu asendamist. Tema tegelik tahe ei olnud

kooskõlas vormistatud tahteavaldusega, kuna ta ei orienteeru juriidilistes küsimustes. Ta ei viidanud

avalduses, millise maa eest soovib asendusmaad, kuid tõendas nn. asendusmaa kuulumist onule.

Samuti ei ole õiguslikult mõeldav elamu asendamine. Vaatamata ekslikule kirjapildile oli ÕVVTK

Lääne maakonnakomisjonile juba 1992. a. teada, et V. Tukmann soovib ehituskrundi ja hoonete

tagastamist. Vea kirjapildis parandas V. Tukmann 8. septembril 1994. a. ja kinnitas sellega tahet sellel

maal asuvate hoonete tagastamiseks. Käsitletav seadus ei reguleeri aga juhtumit, kus avaldus hoonete

tagastamiseks esitatakse enne vastavasisulise seaduse vastuvõtmist. Ringkonnakohus poleks tohtinud

tunnistada maakonnakomisjoni otsust osaliselt seadusevastaseks üksnes formaalse vorminõude

rikkumise tõttu. Lähtudes seaduse eesmärgist ja mõttest tulnuks lugeda avaldus esitatuks kooskõlas

Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate

endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse §ga 2.

K. Detlovi vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud ning palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja kohtukulud kassaatori kanda.

V. Tukmanni vastuses kassatsioonkaebusele ühinetakse kaebuse argumentidega ja palutakse

ringkonnakohtu otsus tühistada.

Tutvunud esitatud materjalidega jaära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

l e i d i s :

HKS § 5 lg. 1 ja 8 lg. 1 p. 4 kohaselt on halduskohtusse pöördumise aluseks kaebuse esitaja õiguste

rikkumine ning kaebaja peab kaebuses märkima põhjused, miks ta loeb õigusakti oma õigusi

rikkuvaks. K. Detlov vaidlustas halduskohtus ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 23. veebruari

1995. a. otsuse nr. 108 punkti 3, väites, et see rikub tema õigust erastada Haapsalus Suur-Lossi tn. 21-

3 asuvad eluruumid. Nimetatud otsuse punkti 3 kohaselt tunnistati omandireformi õigustatud

subjektiks V. Tukmann kinnistu nr. 150 suhtes.

Selle otsuse punkt 3 ei riku K. Detlovi õigust erastada nimetatud eluruume. Asjaolu, et V. Tukmann

tunnistati õigustatud subjektiks ja et nimetatud eluruumid asuvad kinnistul, mis tunnistati komisjoni

poolt omandireformi objektiks olevaks õigusvastaselt võõrandatud varaks, ei too iseenesest kaasa

K. Detlovi õiguste rikkumist eluruumide erastamisel. K. Detlovi õigusi võib rikkuda linnavalitsuse

korraldus, millega otsustatakse tagastada vara V. Tukmannile. Alles siis võib üürnik esitada kaebuse

vara tagastamise otsuse peale ja ühes sellega vaidlustada ka ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni

otsuse.

Omandireformi aluste seaduse § 18 lg. 1 kohaselt on keelatud muuta omandireformi objektiks oleva

õigusvastaselt võõrandatud vara omandivormi kuni selle vara tagastamise küsimuse otsustamiseni.

Eluruumide erastamise seaduse § 3 lg. 5 p. 4 kohaselt ei kuulu erastamisele õigusvastaselt

võõrandatud eluruumid, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks on esitatud avaldus ettenähtud

korras, kuni tagastamise lahendamiseni. Omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamise otsustab kohaliku omavalitsuse täitevorgan, kelleks on antud juhul Haapsalu

Linnavalitsus. Selline otsus vormistatakse korraldusena. See on sätestatud Vabariigi Valitsuse

5. veebruari 1993. a. määrusega nr. 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra

punktides 23 ja 36. Nimetatud korra punktidest 24, 27, 28 ja 29 tuleneb, et antud vara tagastamise

otsustamise aluseks on ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni otsus, õigusvastaselt võõrandatud vara

toimik ja täiendavalt kogutud materjal. Seejuures peab Haapsalu Linnavalitsus kontrollima ka neid

asjaolusid, mis ORAS § 12 lg. 3 ja 4 kohaselt välistavad vara tagastamise või nõuavad lisatingimuste

täitmist. Ka Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku

hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse § 4 kohaselt tuleb hoonete ja rajatiste tagastamise

otsustamisel kontrollida ORAS §s 12 lg. 3 sätestatud mittetagastamise aluseid.

Kaebus on põhjendamatu, kuna kaevatud otsus ei rikkunud ega saanudki rikkuda K. Detlovi õigusi

eluruumide erastamisel.

Eeltoodud põhjustel kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele. Tallinna Ringkonnakohtu

halduskolleegiumi 23. augusti 1996. a. otsus haldusasjas nr. II3/214/96 kuulub tühistamisele. Asjas

on võimalik teha uus otsus.

Juhindudes HKS §dest 57 p. 4 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium

o t s u s t a b :

1. Rahuldada kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Lääne Maakohtu halduskohtuniku 31. mai 1996. a. otsus haldusasjas nr. 3-11/96 ja

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 23. augusti 1996. a. otsus haldusasjas nr. II-

3/214/96.

3. Jätta rahuldamata Katrin Detlovi kaebus, milles taotleti Õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise ja kompenseerimise Lääne maakonnakomisjoni 23. veebruari 1995. a. otsuse

nr. 108 tunnistamist seadusevastaseks osas, millega tunnistati Viktor Tukmann omandireformi

õigustatud subjektiks Haapsalus asuva kinnistu nr. 150 suhtes.

4. Tagastada Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Lääne

maakonnakomisjonile kassatsioonikautsjon 340 (kolmsada nelikümmend) krooni.

Määrus jõustub 11. novembril 1996. a. teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann