3-2-1-121-96 · Riigikohus

3-2-1-121-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 31. oktoobril 1996. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, hageja

esindajate vandeadvokaatide Ü. Talviste ja A. Tamme osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 21.

oktoobril 1996. a.

Hageja esindaja vandeadvokaat Üllar Talviste kassatsioonkaebuse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. juuni 1996. a. otsuse Urmas Lõhmuse hagis AS-i Saare

Lubi vastu kaasomandiõiguse tunnustamiseks ja AS-i Saare Lubi vastuhagis Urmas Lõhmuse

vastu kahju 1 244 757 krooni hüvitamiseks.

Saare Maakohtule 1. septembril 1994. a. esitatud hagis palus Urmas Lõhmus tunnustada tema

kaasomandiõigust 1/5 mõttelisele osale AS-i Saare Lubi omandist AÕS §-de 80, 81, 83 lg 1 ja AS-i

Saare Lubi põhikirja p.-de 2.4 ja 4.5 alusel.

Hagiavalduse kohaselt kuulus 1. juunil 1994. a. hagejale 20 % AS-i Saare Lubi aktsiatest, s.o. kogu

aktsiakapitalist 77 680 krooni. Aktsionäride koosoleku 13. juuli 1994. a. protokollilise otsusega arvati

hageja aktsiaseltsi osanike hulgast välja, tema osak arvestati AS-ile Saare Lubi tekitatud kahju

katteks asutamislepingu p. 9.2 alusel, mille kohaselt osanik, kes täidab omapoolse ülesande

puudulikult, heastab kahju teistele osanikele oma tulu arvelt või panuselt. Hageja leidis, et ta ei ole

aktsiaseltsile toodangu turustamisega kahju tekitanud ja temale kaasomandiõiguse alusel kuulunud

osak on ebaseaduslikult võõrandatud.Hageja väljaarvamine aktsiaseltsist oli väär, sest põhikirja p. 2.4

kohaselt võis osanike ringi vähendamine toimuda ainult 100 % põhiosalejate nõusolekul ja p. 4.5

kohaselt nõuti asutajate kogu kõigi liikmete nõusolekut osanike arvu vähendamiseks. Hageja, kes oli

üks asutajate kogu liige, ei osalenud koosolekul, kus otsustati osanike arvu vähendada, s.t. hageja

aktsiaseltsist välja arvata.

AS Saare Lubi esitas vastuhagi ja palus U. Lõhmuselt välja mõista toodangu turustamisega tekitatud

kahju (leppetrahv, saamata jäänud tulu ja asjaajamiskulud Soomes) 1 244 757 krooni TsK §-de 162,

448 ja 460 alusel.

Vastuhagi kohaselt sõlmiti 16. aprillil 1993. a. AS-i Saare Lubi ja Soome Vabariigi firma Kirjopiiska

OY vahel lubja ostu-müügileping, mille kohaselt pidi Soome firmale jääma lubja edasimüügi

ainuõigus Soomes. Lepingutingimusi rikkunud pool pidi maksma leppetrahvi 50 000 FIM-i ja leping

kuulus lõpetamisele õigustatud poole nõudmisel.

18. oktoobril 1993. a. volitati U. Lõhmust vahendama ja teostama lubjamüügitehinguid Tikkurila OY-

ga ja AS-ga Eesti Värv. Volikirja kohaselt pidi hageja hinnad ja kogused kooskõlastama eelnevalt

kirjalikult juhatuse otsusega. U. Lõhmus müüs lupja AS-i East vahendusel AS-le Eesti Värv, kes

omakorda müüs lubja Soome Vabariigi firmale Tikkurila OY ja oligi rikutud Kirjopiiska OY

lubjamüügi ainuõigus, mis tõi kaasa leppetrahvi ja lepingu lõpetamise. Leppetrahv arvati 11. juulil

1994. a. maha Kirjopiiska OY-le müüdud lubja maksumusest.

Saare Maakohtu 6. veebruari 1996. a. otsusega tunnustati hageja kaasomandiõigust 1/5 mõttelisele

osale AS-st Saare Lubi. Vastuhagi tekitatud kahju hüvitamiseks jäeti rahuldamata. Kohtuotsuse

põhjenduste kohaselt on vastavalt põhiseaduse §-le 32 omand puutumatu ja võrdselt kaitstud.

Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korrasüldistes

huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. ENSV MN 23. novembri 1989. a. määrusega nr. 385

kinnitatud "Aktsiaseltsi põhimäärus" ei näe ette võimalust aktsionäri omandi võõrandamiseks ilma

viimase nõusolekuta. AS-i Saare Lubi asutamislepingu p. 9.2 ei anna võimalust aktsiate

sundvõõrandamiseks. Selles punktis on sätestatud, et aktsiaseltsi osanik, kes täidab omapoolse

ülesande puudulikult, heastab sellest tingitud kahju teistele osanikele oma tulu arvelt või panuselt.

See on aktsionärile antud õigus hüvitada kahju omal valikul. Osaku arvestamine kahju katteks ja

hageja väljaarvamine aktsiaseltsi osanike hulgast oli ebaseaduslik.

Kohus leidis, et vastuhagi alusena viidatud TsK § 448 alusel kuulub tekitatud kahju hüvitamisele, kui

kahju tekitanu ei tõenda, et kahju tekkis mitte tema süül. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole

tõendatud hageja süü kostjale kahju tekitamises. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oli teadlik kostja

ja Kirjopiiska OY lepingu sisust, ka ei sisalda volikiri sellekohaseid piiranguid. Ei ole tõendeid, et

lubi oleks jäänud realiseerimata hageja tegevuse tõttu. Ka ei ole hageja aktile alla kirjutades süüd

omaks võtnud.

Tallinna Ringkonnakohtu 26. juuni 1996. a. otsusega maakohtu otsus tühistati. U. Lõhmuse hagi

kaasomandiõiguse tunnustamiseks jäeti rahuldamata. AS-i Saare Lubi hagi rahuldati osaliselt ja U.

Lõhmuselt mõisteti välja 129 474 krooni.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on maakohus ebaõigesti tunnistanud hageja omandiõigust

aktsiaseltsile. Sellist nõuet pole võimalik rahuldada, sest aktsiaseltsi vara kuulub seltsile endale,

aktsionärile kuulub vaid aktsia ja sellega seotud õigused.

Ringkonnakohus leidis, et leppetrahvi nõue 129 474 krooni on põhjendatud. Hageja oli teadlik kostja

ja Kirjopiiska OY lepingust ning selle sisust ainumüügiõiguse kohta. Kohus leidis, et hageja pidanuks

arvestamasellega teiste lepingute sõlmimisel ja seda enam, et volikirja järgi lasus tal kohustus

eelnevalt kirjalikult kooskõlastada juhatuse otsusega hinnad ja kogused. Kuivõrd AS-i Saare Lubi

toode ilmus Soome turule, mille eest kostja tasus leppetrahvi, siis on olemas põhjuslik seos hageja

tegevuse ja tekkinud kahju vahel. Kohus leidis, et ärimees ja volitatud isik peavad ilmutama

küllaldast tähelepanu ja hoolsust vältimaks põhjendamatut kahju.

Ringkonnakohus leidis, et tuginemine TsK §-le 448 ei ole iseenesest vale, kui lepingusuhetes ei ole

vastutuse tingimusi määratletud ja kahju tekib sisuliselt lepinguvälise käitumisega. Ülejäänud

vastuhagi nõuded jättis kohus rahuldamata, kuna põhjuslikkuse ahel jääb liiga kaugele, et võtta

hagejat materiaalsele vastutusele.

Kassatsioonkaebuses palus U. Lõhmuse esindaja vandeadvokaat Ü. Talviste apellatsioonikohtu otsuse

tühistada.

Apellatsioonikohtu otsus peab vastama TsKS § 232 sätetele, mille kohaselt peab kohus otsuses

märkima, milliseid seadusi ta kohaldas. Kohus ei viidanud seadusele, mille alusel ta U. Lõhmuse hagi

rahuldamata jättis. Kohus pidas ilmselt silmas AÕS § 6 lg. 2 redaktsiooni, mis hakkas kehtima peale

vaieldava õigussuhte tekkimist ja peale hagi esitamist. Sellel seadusel ei olnud tagasiulatuvat jõudu.

Kuni selle seaduse vastuvõtmiseni kuulus AÕS järgi aktsiaseltsi vara aktsionäridele

kaasomandiõiguse alusel. Selle põhimõtte sätestas omandiseaduse § 43 lg. 1. Aktsiaseltside tegevust

reguleerinud Valitsuse 23. novembri 1989. a. määrus nr. 385 võimaldas seltsi aktsionäril igal ajal

tagasi nõuda seltsi paigutatud vahendeid. Ka see akt käsitles seltsi vara kaasomandina. Vastavuses

äriseadustiku §-ga 515 jäi kehtima enne 1. septembrit 1995. a. väljalastud aktsiatest tulenevad

õigused ka juhul, kui need ei vasta äriseadustikus sätestatule. Seega jäi kehtima aktsiate

nõudeõigusest tulenev nõudeõigus seltsi varale. AÕS § 6 lg. 2 jõustumine 18. märtsil 1995. a. ei

lõpetanud kaasomandit tagasiulatuva jõuga. Maakohtu otsus selles osas oli õige, apellatsioonikohtu

otsus aga mitte.

Kohus leidis ebaõigesti, et hageja põhjustas oma käitumisega leppetrahvi tasumise Soome firmale.

Kostja poolt ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja toodetud lupja Soomes faktiliselt üldse

müüdi ja et seda müüdi 16. aprillil 1993. a. sõlmitud lepingu p.-s 10 toodud kaubamärgi "Saaremaa

miilipõletatud lubi" all. Kostja tasus ise vabatahtlikult Soome partnerile leppetrahvi tehes

tasaarvelduse Kirjopiiska OY-le saadetud lubja maksumusega, aktsepteerides kohtuväliselt ja

vabatahtlikult täies ulatuses esitatud pretensiooni. Kostja võis seda teha, kuid see ei too kaasa

kohustusi teistele isikutele. Puuduvad tõendid, et hageja oleks kunagi müünud lupja Soome

firmadele. Leppetrahvi tasumine on vastuolus tavapärase ärilise käitumisega. 16. aprillil 1993. a.

sõlmitud leping ei keelustanud lubja turustamist Eestis.

Asjas on tõendamist leidnud ja kumbki pool ei ole vaidlustanud, et kostja müüs lupja kõigepealt AS-

le East, kes müüs lubja omakorda AS-le Eesti Värv, milline firma võib-olla tõesti realiseeris toodet

Soome turul. Seega osales transaktsioonis 3 Eesti residenti, kelledest kahel oli lubja ostmise õigus

lähtudes ka kostja ja Kirjopiiska OY 16. aprillil 1993. a. sõlmitud lepingust. Hagejal puudus võimalus

ja kohustus sellise ahela puhul determineerida lubja igakordse omaniku edaspidist käitumist.

Kostja ja Soome partneri vaheline leping ei ole kohustuslik kolmandatele osapooltele. Kui kostja

tahtnuks vältida lubja sattumist Soome turule, siis pidanuks see kajastuma sõnaselgelt volikirjas ja

lepingus lubja esmasel müümisel AS-le East. Muuhulgas oli U. Lõhmusele antud volitus lubja müügi

vahendamiseks Soome firmale Tikkurila OY. Hagejale kui ärimehele ei saa apellatsioonikohus

esitada mingeid erilisi kõrgendatud nõudmisi käsunduslepingu täitmisel. Volitatud isik tegutseb

volituse õiguslikes raamides olenemata elukutsest, erialast ja kvalifikatsioonist. Kostja ise oleks

pidanud olema tähelepanelik volikirja väljastades ja kui kostja seda ei olnud, siis ei vastuta

tagajärgede eest mitte volitatud isik, vaid kostja ise. Ringkonnakohtu käsitlus volikirja ja tehiolude

tõlgendamisel oli tingimuslik, aga see ei anna võimalust rääkida hageja süüst põhjuslikus seoses

kostjapoolse leppetrahvi vabatahtliku tasumise ja hageja faktilise käitumise vahel.

Hageja 25. jaanuari 1995. a. vastulausest ei tulene, et hageja oli teadlik müügipiirangu olemasolust.

Apellatsioonikohtu järeldus selles osas oli ebaõige. Hageja teadis lepingu olemasolust, kuid mitte

selle sisust. Tuleb silmas pidada, et vastuhagi esitades põhjendas kostja oma nõuet 16. aprilli 1993. a.

lepinguga. Teise astme kohtus kostja ei selgitanud, miks ta hakkas oma vastuhagi korraga

põhjendama 28. aprilli 1992. a. lepinguga ning hageja arvatava teadlikkusega sellest lepingust. Kohus

laiendas niimoodi tõendite ringi.

Kohus asus raskestimõistetavale seisukohale, et tuginemine TsK §-le 448 pole iseenesest vale. Jäi

arusaamatuks, kas kohus tugines sellele paragrahvile või lihtsalt möönas, et see võib nii olla või

kommenteeris sellega vastuhagi materiaalõiguslikku alust.

Apellatsioonikohus ei suutnud eraldada lepingulist suhet lepinguvälisest suhtest. Kohus leidis, et

hageja pidanuks täitma lepingut, samas leidis, et kahju tekkis lepinguväliselt. Tegutsemine volituse

alusel on lepinguline suhe. Tsiviilkoodeks sätestab õiguslikud tagajärjed, kui volituslepingut on

rikutud või volitust ületatud.

Kolleegiumi istungil palusid hageja esindajad apellatsioonikohtu otsuse tühistada

kassatsioonkaebuses esitatud põhjustel.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus on õige osas, millega hagi kaasomandiõiguse

tunnustamiseks jäeti rahuldamata. Apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada osas, millega rahuldati

vastuhagi kahju hüvitamiseks.

Apellatsioonikohus asus õigesti seisukohale, et aktsiaseltsi vara kuulub seltsile endale, kuid kohus ei

viidanud õigusnormidele, millest ta vaidluse lahendamisel juhindus. Hageja esindaja üritas

kassatsioonkaebuses ära arvata, millist seadust kohus kohaldas, kuid tuli seejärel ebaõigele

järeldusele, et hagejal oli aktsiate nõudeõigusest tulenev õigus aktsiaseltsi varale ja U. Lõhmuse hagi

tulnuks rahuldada.

AS-i Saare Lubi 1989. a. põhikirja p. 3.3 kohaselt ei ole aktsiaseltsi osanikel õigust AS-i omandile.

Kui aktsionäril ei ole õigust aktsiaseltsi omandile, siis ei saa tunnustada ka tema kaasomadiõigust

mõttelisele osale aktsiaseltsi omandist. Kassatsioonkaebuse väide, et omandiseaduse § 43 lg. 1

sätestas aktsiaseltsi varale kaasomandiõiguse, ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel siduv. OS § 43

lg. 1 kohaselt, kui omanikud moodustavad ühise omandiõiguse teostamiseks juriidilise isiku, kuulub

neile ühine vara kaasomandiõiguse alusel, kui seaduses või juriidilise isiku asutamisdokumentides ei

ole ette nähtud teisti. AS-i Saare Lubi asutamisdokumentides on aga just teisiti sätestatud -

aktsiaseltsi osanikel ei ole õigust aktsiaseltsi omandile. Seega ei ole tegemist kaasomandiga. OS § 43

sätestas ühtlasi, et kui juriidilise isiku vara on kaasomand, vastutab iga kaasomanik oma osaga ühises

varas juriidilise isiku kohustuste eest. Kuna aga AS-i Saare Lubi omand ei ole kaasomand, siis ei

kuulu U. Lõhmusele osa ühises varas ja mida ei ole, seda ei saa ka ära võtta ning U. Lõhmus ei

vastuta AS-i Saare Lubi kui juriidilise isiku kohustuste eest oma osaga ühises varas, sest põhikirja

järgi tal sellist vara ei ole.

Põhikirja p. 3.3 on kooskõlas tol ajal ja ka praegu kehtivate õigusnormidega. ENSV Ministrite

Nõukogu 23. novembri 1989. a. määrusega nr. 385 kinnitatud aktsiaseltsi põhimääruse p. 2 kohaselt

on aktsiaselts ettevõte, mille põhikirjafond on jagatud aktsiateks ja moodustab aktsiakapitali; p. 6

kohaselt on aktsia väärtpaber, mis tõendab, et selle omanikule (aktsionärile) kuulub osa

aktsiakapitalist; p. 26 kohaselt on aktsionäril õigus nõuda oma sissemaksu tagastamist. Seadusega

ettenähtud korras registreeritud aktsiaselts on juriidiline isik. Juriidilise isiku vara on juriidilise isiku

omand. Praegu kehtivas asjaõigusseaduses on see põhimõte sõnaselgelt väljendatud. AÕS § 6 lg. 2

kohaselt juriidilise isiku vara ega juriidiline isik ei saa kuuluda teistele isikutele.

Apellatsioonikohus on õigesti asunud seisukohale, et AS-i Saare Lubi vara kuulub aktsiaseltsile ja

aktsionärile kuulub aktsia ja sellega seotud õigused. Kui apellatsioonikohus niimoodi leidis, siis

tulnuks sellest ka lähtuda hinnangu andmisel vastuhagile. Iga vaidluse lahendamisel tuleb

õigussuhtele anda juriidiline kvalifikatsioon ja see ei saa olla alternatiivne, nagu ringkonnakohus seda

tegi otsustades, et TsK §-le 448 tuginemine ei ole iseenesest vale.

TsKS § 229 ja 232 lg. 4 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid ja otsustab, millist seadust

tuleb asjas kohaldada. Otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud, tõendid,

millele on rajatud kohtu järeldused, põhjendused, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab,

samuti seadused, mida kohus kohaldas.

Apellatsioonikohus jättis tähelepanuta, et aktsiaseltsi põhikirja p. 5 kohaselt oli aktsiaseltsi

tegevjuhataja pädevuses kokkulepete ja lepingute sõlmimine aktsiaseltsi nimel. Kui aktsiaselts andis

volitused üle ühele oma liikmetest (hagejale), siis tulnuks vaidluse lahendamisel määratleda, millise

õigussuhtega on tegemist aktsiaseltsi ja volitatud isiku (hageja) vahel.

Kassatsioonkaebuses märgitakse õigesti, et apellatsioonikohus ei suutnud eraldada lepingulist suhet

lepinguvälisest suhtest. Kui volitaja ja voliniku vahelises (käsundus)lepingus ei ole sätestatud

vastutust kohustise rikkumise eest, kuid rikkumine esineb, siis ei kohaldata mitte TsK § 448 sätteid,

vaid vastutuse üldsätteid kohustise rikkumise eest, s.t. TsK §-de 222 ja 227 sätteid.

Kohus ei pööranud tähelepanu asjaolule, et AS-i Saare Lubi asutamislepingu p. 9.2 ei anna asutajate

kogule õigust arvestada osakut kahju katteks ega välja arvata aktsiaseltsist osanikke. Asutamislepingu

p. 9.2 kohaselt osanik, kes täidab omapoolse ülesande puudulikult, heastab sellest tingitud kahju

teistele osanikele oma tulu arvelt või panuselt. Sellist voli, et teised osanikud võiksid ühe osaniku

panuse ära võtta ja osaniku aktsiaseltsist välja arvata, ei ole asutamislepingus, põhikirjas ega

aktsiaseltsi põhimääruses kellelegi antud. Vaidluse lahendamisel pidanuks kohtud sellele asjaolule

juriidilise hinnangu andma.

Ringkonnakohtu otsus osas, millega mõisteti U. Lõhmuselt välja 129 474 krooni, ei ole õige ning

tuleb tühistada. Kui kohus rahasumma välja mõistab, siis peab olema täpselt põhjendatud, millise

arvestuse alusel selleni jõuti. Apellatsioonikohus leidis, et leppetrahvi nõue oli põhjendatud ja mõistis

välja 129 474 krooni. Niisugust summat ei küsinud kostja vastuhagis küll mitte, sest kostja oli teinud

juba tasaarvestuse hageja osakuga 77 680 krooni ja tegelikult jäi siis leppetrahvist hüvitada veel vaid

51 794 krooni. Nii taotleti seda ka vastuhagis.

Asja uuel arutamisel peab kohus andma asjaoludele juriidilise hinnangu ja pooltevahelistele

õigussuhetele juriidilise kvalifikatsiooni ning lähtudes sellest vaidluse lahendama.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium

o ts u s t a s:

Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. juuni 1996. a. otsus, millega

jäeti rahuldamata Urmas Lõhmuse hagi AS-i Saare Lubi vastu kaasomandiõiguse

tunnustamiseks.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. juuni 1996. a. otsus, millega

rahuldati osaliselt AS-i Saare Lubi vastuhagi Urmas Lõhmuse vastu kahju 1 244 757 krooni

hüvitamiseks ja selles osas saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Tagastada Advokaadibüroole Heta 26. juulil 1996. a. tasutud kautsjon 1337 (üks tuhat

kolmsada kolmkümmend seitse) krooni 74 senti.

Eesistuja J. Luik

Liikmed L. Laarmaa, T. Vernik