3-1-1-113-96 · Riigikohus

3-1-1-113-96

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 29. oktoobril 1996. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri

Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

J. B. jt süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa vandeadvokaat Natalia Lausmaa ja Riigiprokuratuuri prokurör

Toivo Vee.

Lääne-Viru Maakohtu 12. aprilli 1996. a otsusega tunnistati J. B. süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning

karistati ühe aasta ja kolme kuulise vabadusekaotusega. KrK § 41 alusel mõisteti talle lõplikuks karistuseks

üks aasta ja seitse kuud vabadusekaotust kinnises vanglas.

Kohtualuse J. B. kaitsja vandeadvokaat N. Lausmaa apellatsioonkaebuses taotleti maakohtu otsuse

tühistamist seoses kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega. Apellatsioonkaebust põhjendati

asjaoluga, et kohtus kuulati tunnistajatena üle politseinikud, kes eelnevalt olid kriminaalasja menetlemisel

täitnud juurdlusorgani ülesandeid. Sellega rikuti kaitsja arvates KrMK § 51 lg-s 4 sätestatut.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21. mai 1996. a otsusega jäeti Lääne-Viru Maakohtu 12. aprilli

1996. a otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et KrMK § 51 lg 4 keelab tunnistajal kriminaalasjast osa võtta küll

prokurörina, mitte aga juurdlust teostava isikuna.

Viru Ringkonnakohtu 21. mai 1996. a otsuse peale on esitanud kassatsioonkaebuse süüdimõistetu J. B.

kaitsja N. Lausmaa.

Kassaator taotleb Lääne-Viru Maakohtu 12. aprilli 1996. a ja Viru Ringkonnakohtu 21. mai 1996. a otsuse

tühistamist seoses kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega ja kriminaalasja saatmist uueks

arutamiseks esimese astme kohtusse. Kaitsja väidab, et isik, kellele on teada kriminaalasjas tähtsust omavaid

asjaolusid, peab jääma tunnistajaks kuni kohtuotsuse tegemiseni. Samuti rõhutab kaitsja oma veendumust

selles, et ka KrMK § 100 korras juurdlusorgani funktsioone täitev ametiisik täidab sellega samaaegselt ka

süüdistaja funktsioone.

Kohtuistungil esitatud seletuses jäi kaitsja kassatsioonkaebuses esitatud taotluse juurde. Prokuröri seletuses

taotleti kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste

seletused,

l e i d i s :

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. oktoobri 1996. a. otsuses A. H. ja R. P. süüdistusasjas on rõhutatud

kriminaalmenetluse õiguse mõttest tulenevat ning kriminaalmenetluse teoorias üldtunnustatud seisukohta, et

kriminaalmenetluse käigus menetleja - juurdleja, uurija, prokuröri või kohtuniku - sattumisel mingi teise

kriminaalmenetluse subjekti rolli, tuleb menetlejarollist loobuda. Eeskätt peab aga menetlejarollist loobuma

isik, kes on kriminaalmenetluses üle kuulatud tunnistajana: ei ole mõeldav, et menetleja kasutab

kriminaalmenetluses tõendit, mille allikas on ta ise olnud ja mille vormistamisel ise osalenud. Menetleja saab

olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi

looja. Seda arvestades ja tuginedes KrMK § 20 lg-s 1 ning § 51 lg-s 4 sätestatule märgitigi Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 1. oktoobril 1996. a. otsuses A. H. ja R. P. süüdistusasjas, et prokurör, kes on

tunnistajana üle kuulatud, ei saa edasises kriminaalmenetluses osaleda süüdistajana.

Samas aga ei kehtiva kriminaalmenetluse seaduse ega ka kriminaalmenetluse teoorias enamlevinud

seisukohast lähtuvalt ei ole põhimõtteliselt välistatud kriminaalasja menetleja, sealhulgas ka juurdleja

ülekuulamine tunnistajana.

Vastavalt KrMK § 90 lg 1 p-le 5 võib kriminaalasja algatamise ajendiks muuhulgas olla ka kuriteo tunnuste

avastamine juurdleja poolt. Juurdleja, kes avastab kuriteo tunnused, võib KrMK § 51 lg-s 1 sätestatu kohaselt

põhimõtteliselt kahtlemata olla nende tunnuste suhtes tunnistajaks: kuriteo tunnused avastanud menetleja

teab neid tunnuseid, neil tunnustel on kriminaalasjas tähtsust ja oma tööülesandeid täitev menetleja peab

olema võimeline andma kõnealuste tunnuste kohta õigeid ütlusi. Samas aga ei keela kriminaalmenetluse

seadus juurdlejal, kes on avastanud kuriteo tunnused ja seega võiks põhimõtteliselt olla tunnistaja,

tegutsemist kriminaalasja menetlejana. Vastupidi: KrMk §-st 94 tuleneb, et selline juurdleja peab algatama

kriminaalasja ja sama seadustiku § 97 p 3 kohaselt peab ta alustama juurdlust ja viima läbi

menetlustoiminguid.

Mõistetavalt saab juurdleja ka juurdluse käigus, menetlejana tegutsedes teavet faktilistest asjaoludest,

millel on kriminaalasjas tähtsust. Need juurdleja poolt kogutud faktilised asjaolud peab juurdleja

menetlusseaduses sätestatud korras vormistama, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. Nende,

juurdleja enda tegevusega kogutud teabe suhtes aga ei saa juurdleja olla tunnistaja KrMK § 51 lg 1 mõttes

põhjusel, et teabekoguja ei või ise muutuda kogutava teabe allikaks ja sellega teatud mõttes ka selle teabe

loojaks. Küll aga võib juurdleja muutuda juurdluse käigus tunnistajaks asjaolude osas, mis ei seondu tema

menetlustegevusega - näiteks toimiku hävitamise osas süüdistatava poolt.

Käsitletava kriminaalasja menetlemisel olid juurdleja funktsioone täitnud politseitöötajad A. J., R. S. ja A. R.

tunnistajatena üle kuulatud asjaolude osas, mis said neile teatavaks nende poolt kuriteo tunnuste avastamisel

- enne kriminaalasja algatamist. Pärast tunnistajatena ütluste andmist ei olnud nimetatud politseitöötajad

enam toiminud kriminaalasja menetlejatena. Seega, kooskõlas ülalesitatuga, puudub alus rääkida

kriminaalmenetluse seaduse rikkumisest.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Jätta Viru Ringkonnakohtu 21. mai 1996. a otsus J. B. süüditunnistamises KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 3

järgi muutmata.

2. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Riigikohtu otsus jõustub 29. oktoobril 1996.a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Peeter Vaher

Liikmed Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep