3-2-1-119-96 · Riigikohus

3-2-1-119-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 28. oktoobril 1996. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, P. Punga

ja tema esindaja vandeadvokaat R. Napa osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 21. oktoobril

1996. a.

Peeter Punga kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. mai

1996. a. otsuse Hanila Vallavalitsuse avalduses Peeter Pungale asendusmaana kuuluva

maaüksuse kinnistusraamatusse kandmiseks.

Hanila Vallavalitsuse 13. juuni 1995. a. korraldusega nr. 281 anti Peeter Pungale asendusmaana Veski

maaüksus suurusega 3,4 ha Kukeranna külas Hanila vallas maareformi seaduse § 6 lg. 2 p. 3 ja § 19

lg. 3 alusel. 29. juunil 1995. a. müüs P. Pung asendusmaal olnud hoone.

Lääne Maakohus jättis kinnistusraamatuseaduse §-dest 46, 47 lg. 2 p. 2 ja 48 juhindudes Hanila

Vallavalitsuse avalduse P. Pungale asendusmaana antud maatüki kinnistusraamatusse kandmiseks

rahuldamata põhjusel, et asendusmaa andmine ei ole enam seaduslik sellel asunud hoone müügi tõttu.

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium jättis 21. mai 1996. a otsusega maakohtu

kinnistamisotsuse muutmata. Otsuse põhjenduste kohaselt maa asendamise korras antava maatüki

kinnistamise eelduseks on kinnistataval maal õigustatud subjekti omandis olevad hooned.

Kinnistusraamatuseaduse § 47 lg. 2 p. 2 kohaselt teeb kohtunik otsuse kinnistusavalduse rahuldamata

jätmiseks, kui isik ei ole õigustatud nõudma kande tegemist. Maareformi seaduse § 11 lg. 2 järgi saab

õigustatud subjekt nõuda asendusmaaks maad, kus asuvad tema omandis olevad hooned. Sama

sätestab ka õigusvastaselt võõrandatud maa asendamise ja maa ostueesõigusega erastamise korra p. 7.

Avaldaja müüs hooned, mis oli

asendusmaa andmise eelduseks ja ta ei ole õigustatud nõudma kande tegemist.

Kassatsioonkaebuses vaidlustatakse kohtuotsus materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu.

Vabariigi Valitsuse 11. aprilli 1994. a. määrusega nr. 131 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud maa

asendamise ja maa ostueesõigusega erastamise korra" p. 7 kohaselt on asendusmaaks võimalik anda

maad, kus asuvad õigustatud subjekti hooned. Sama korra p. 13 kohaselt otsustab asendusmaa

andmise asendusmaa asukohajärgne kohaliku omavalitsuse täitevorgan. Hanila Vallavalitsuse 13.

juuni 1995. a. korraldust nr. 281 P. Pungale asendusmaa andmiseks vaidlustatud ei ole. Keelatud ei

ole pärast asendusmaa andmise korralduse tegemist hoonete võõrandamine (AÕSrakS § 13 lg. 6 ja 8)

ja kui need võõrandatakse, ei muutu asendusmaa andmise korraldus õigustühiseks. Õige ei ole

ringkonnakohtu seisukoht, et asendusmaa kinnistamise eelduseks on õigustatud subjekti omandis

olevate hoonete olemasolu maal. Kohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ei ole võimalik kohaldada

AÕSrakS § 13 lg. 6 ja 8 sätteid.

Hanila Vallavalitsus toetab P. Punga kassatsioonkaebust.

Kassaator ja tema esindaja jäid kolleegiumi istungil oma väidete juurde ning palusid otsuse tühistada

ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise

tõttu.

Ringkonnakohtu seisukoht, et asendamise korras antava maatüki kinnistamise eelduseks on

kinnistataval maal asuvate õigustatud subjektile kuuluvate hooneteolemasolu, ei tulene seadusest.

Maareformi seaduse (RT I 10, 1995, 113) § 11 lg. 2 (milline kehtis kuni 7. juunini 1996. a., RT I 36,

1996, 738) kohaselt õigustatud subjekt saab asendusmaaks nõuda maad, kus asuvad tema omandis

olevad hooned, vastavalt käesoleva seaduse §-dele 7 ja 9. Vabariigi Valitsuse 11. aprilli 1994. a.

määrusega nr. 131 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud maa asendamise ja maa ostueesõigusega

erastamise korra" (edaspidi Korra) p. 7 sätestas sama põhimõtte. Asendusmaa andmise eelduseks oli

seega õigustatud subjektil hoonete olemasolu maaüksusel. Asendusmaana antud maaüksusel asusid P.

Punga omandis olevad hooned. Korra p. 13 kohaselt asendusmaa andmise otsustab asendusmaa

asukoha järgne kohaliku omavalituse täitevorgan korraldusega. Hoonete võõrandamine pärast

asendusmaa andmise korralduse tegemist ei muutnud P. Punga suhtes tehtud korraldust. Vastavalt

asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §-le 10 lg. 1 (14. detsembri 1994. a. redaktsioonis, RT I 94,

1994, 1609) kantakse maareformi käigus tagastatud maa või asendusmaa kinnistusraamatusse

(kinnistusregistri osa avatakse) valla- või linnavalitsuse poolt esitatud kirjaliku kinnistamisavalduse,

valla- või linnavalitsuse korralduse ja maakatastri andmete alusel. Sama seaduse § 13 lg. 8 kohaselt

kui ehitis on võõrandatud või päritud pärast ehitisealuse maa tagastamise või asendamise korralduse

vastuvõtmist või maa ostu-müügilepingu sõlmimist, on ehitise omanikul õigus nõuda

hoonestusõiguse seadmist ühe aasta jooksul, arvates ehitisealuse maa kandmisest

kinnistusraamatusse. Osundatu sätestab isiku õigused, kes omandas hooned pärast maa tagastamise

või asendamise korralduse vastuvõtmist, kuid enne maa kinnistamiseotsuse ja kande tegemist

kinnistusregistrisse.

Kohus jättis avalduse rahuldamata kinnistusraamatuseaduse § 47 lg. 2 p. 2 alusel põhjusel, et isik ei

ole õigustatud nõudma kande tegemist. Isikuks, kes nõudis kande tegemist, oli Hanila Vallavalitsus.

Seega puuduvad asjaolud, mis oleksid aluseks kinnistamisavalduse rahuldamata jätmiseks ning

ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. mai 1996. a. otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Peeter Pungale 28. juunil 1996. a. makstud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

Eesistuja J. Luik

Liikmed L. Laarmaa, T. Vernik