3-3-1-33-96 · Riigikohus

3-3-1-33-96

M Ä Ä R U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 18. oktoobril 1996. a.

E. Teppi esindaja kassatsioonkaebuse läbi-vaatamine vara võõrandamise õigusvastasuse

tõendamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 17. oktoobril 1996. a. avalikul kohtuistungil läbi Edgar Teppi esindaja Martin Tederi

kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 27. mai 1996. a. otsusele

haldusasjas nr. II-3/97/96.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Edgar Teppi esindaja Martin Teder ja Alice Borbergi esindaja

vandeadvokaat Edith Sassian. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni 19. juuni

1995. a. otsusega nr. 5720 loeti Tallinnas Rahvamaleva t. 28 (endine Maleva t. 10) ehitised

omandireformi objektiks. Sama otsusega loeti tõendatuks, et see vara kuulus õigusvastase

võõrandamise ajal Aleksander Christiansonile, kes jättis selle maha reaalse repressiooniohu tõttu.

Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati A. Christiansoni tütar Alice Borberg.

Tallinna Linnavalitsuse 6. novembri 1995. a. korraldusega nr. 3121k tagastati Hiiu-Maleva (endine

Rahvamaleva) t. 28 hooned A. Borbergile.

Hiiu-Maleva t. 28 asuva elamu üürnikud Heili Jahe, John Tevet ja Edgar Tepp esitasid 19. detsembril

1995. a. Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palusid tunnistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni

19. juuni 1995. a. otsus nr. 5720 ja Tallinna Linnavalitsuse 6. novembri 1995. a. korraldus nr. 3121k

täielikult seadusevastasteks. Kaebuse esitajad leidsid, et kaevatud haldusaktid rikuvad nende kui

üürnike õigust erastada nende kasutuses olevad eluruumid. Seadusevastane on Hiiu-Maleva t. 28

asuva elamu tagastamine A. Borbergile. Kaebuse esitajad väitsid, et Hiiu-Maleva t. 28 asuv elamu ei

saa olla omandireformi objektiks, kuna pole tõendatud selle õigusvastane võõrandamine. Elamu

omanik A. Christianson lahkus Eestist 1941. a. vabatahtlikult NSV Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud

kokkuleppe alusel. 1942. a. pöördus ta tagasi Tallinna, kus ta sama aasta septembris suri. Kuni

surmani oli A. Christianson Hiiu-Maleva t. 28 asuva elamu omanik.

Tallinna Halduskohtu 20. veebruari 1996. a. otsusega haldusasjas nr. 3-724/95 tunnistati ÕVVTK

Tallinna linnakomisjoni 19. juuni 1995. a. otsus nr. 5720 ja Tallinna Linnavalitsuse 6. novembri

1995. a. korraldus nr. 3121k täielikult seadusevastasteks. Kohus leidis, et asja materjalidega ei ole

tõendatud, et A. Christiansonil oli 16. juunil 1940. a. Eesti Vabariigi kodakondsus. Sellest tulenevalt

ei ole ÕVVTK Tallinna linnakomisjon kontrollinud, kas A. Borberg kuulub ORAS §s 7 lg. 1 p. 1 ja 2

loetletud isikute pärijate ringi. Kohus asus seisukohale, et toimiku materjalide põhjal ei ole tõendatud

vara mahajätmine repressiooniohu tõttu. Reaalse repressiooniohu mõiste ORAS tähenduses on

sätestatud selle seaduse §s 6 lg. 4. Seaduse "Vara võõrandamise õigusvastasuse tõendamise

lihtsustatud korra kehtestamise kohta" (edaspidi - tõendamise lihtsustatud korra seadus) § 1 kohaselt

loetakse vara mahajätmiseks reaalse repressiooniohu tõttu vara omanikuks olnud füüsilise isiku sellist

tegevust, kus ta ajavahemikul 1940. aasta 16. juunist kuni 1954. aasta 1. jaanuarini oli sunnitud vara

maha jätma oma elukohast või vara asukohast pagemise tõttu või viibides välismaal keeldus Eestisse

tagasi tulemast. A. Christianson, kes loeti ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsusega õigusvastaselt

võõrandatud vara omanikuks, lahkus Eestist 1941. a. ja pöördus tagasi Tallinna elama 1942. a.

Nimetatud ajavahemiku jooksul ei võõrandatud Hiiu-Maleva t. 28 asuvat elamut. Kohus leidis, et

vara omaniku A. Christiansoni lahkumist ümberasumise korras riikidevahelise lepingu alusel ei ole

ümber lükatud. Seda kinnitab ka asjaolu, et Saksa okupatsiooni perioodil, kui taastati eraomandus, ei

asunud A. Christiansoni vara pärijad oma vara saatust korraldama.

A. Borbergi esindaja vandeadvokaat E. Sassian esitas Tallinna Ringkonnakohtule

apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tallinna Halduskohtu 20. veebruari 1996. a. otsus ja teha

uus otsus, jättes H. Jahe, J. Teveti ja E. Teppi kaebuse rahuldamata. Apellant leidis, et ÕVVTK

Tallinna linnakomisjoni 19. juuni 1995. a. otsus nr. 5720 ja Tallinna Linnavalitsuse 6. novembri

1995. a. korraldus nr. 3121k on seaduslikud. A. Christianson jättis vara maha reaalse repressiooniohu

tõttu ja see ei vaja täiendavat tõendamist. 1940. a. sügisel natsionaliseeriti A. Christiansonile

kuulunud majad Tallinnas Paluka t. 2 ja Pikk t. 47. Temale kuulunud Hiiu- Maleva t. 28 asuv elamu

kuulus ENSV ajutise Ülemnõukogu Presiidiumi 31. oktoobri 1940. a. seadluse alusel samuti

natsionaliseerimisele, sest elamu kasuliku põrandapinna suurus ületas 220 m2. Tagasipöördumisel

Eestisse 1942. a. ei olnud A. Christiansonil õiguslikku alust kasutada Hiiu-Maleva t. 28 majavaldust,

kuna see oli juba läinud tema valdusest välja. A. Christiansoni omandiõiguse rikkumine oli juba

toimunud.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 27. mai 1996. a. otsusega tühistati Tallinna Halduskohtu

20. veebruari 1996. a. otsus haldusasjas nr. 3724/95, tehti uus otsus ja jäeti H. Jahe, J. Teveti ja

E. Teppi kaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et halduskohus kohaldas seadust vääralt ja

rikkus kohtumenetluse seaduse nõudeid. H. Jahe, J. Tevet ja E. Tepp vaidlustasid ÕVVTK Tallinna

linnakomisjoni 19. juuni 1995. a. korralduse nr. 5720 vaid osas, millega loeti Hiiu-Maleva t. 28 elamu

omandireformi objektiks. Halduskohus leidis otsuse põhjendavas osas, et ei ole piisavalt tõendatud, et

A. Borbergi isal A. Christiansonil oli 16. juunil 1940. a. Eesti Vabariigi kodakondsus. Sellega rikuti

HKS § 19 lg. 2 nõuet, mille kohaselt vaatab halduskohus asja läbi ainult kaebuses soovitud ulatuses.

Samuti leidis ringkonnakohus, et ei ole tõendatud, et A. Christianson lahkus 1941. a. Eestist NSV

Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud lepingute alusel. Eesti Riigiarhiivi poolt 21. mail 1996. a. välja

antud teatise nr. 56513/KK kohaselt ei esine tema nimi Saksamaale ümberasujate nimekirjades.

Samuti ei nõustunud ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et puuduvad tõendid elamu

võõrandamise kohta. Ringkonnakohus leidis, et halduskohus ei pööranud tähelepanu sellele, et

tõendamise lihtsustatud korra seaduse kohaselt loetakse vara õigusvastane võõrandamine toimunuks,

kui vara jäeti maha reaalse repressiooniohu tõttu. Vara mahajätmine A. Christiansoni poolt on

tõendatud Tallinna Hooneregistri Munitsipaalettevõtte 7. novembri 1994. a. teatisega nr. 5670, mille

kohaselt enne Tallinna Linnavalitsuse poolt Tallinna Linna TSN Täitevkomitee 29. jaanuari 1952. a.

otsuse nr. 73 alusel Tallinnas Rahvamaleva t. 10 asuva elamu omandamist kuulus see

A. Christiansonile, Eesti Riigiarhiivi 4. juuli 1994. a. teatisega nr. 2736/712, mille kohaselt Eesti

Vabariigi Siseministeeriumi fondis säilitatavates Saksamaale ümberasunute varandust käsitlevates

materjalides ei ole andmeid, et perekond Christiansonile oleks nende Eestis asunud vara

kompenseeritud, ja Riigiarhiivi 21. mai 1996. a. teatisega nr. 56513/KK, millest nähtub, et Tallinnas

Nõmmel asunud 16. aprillil 1941. a. mahajäetud majade nimekirjas on märgitud Maleva t. 10

elumaja. Eeltoodust lähtudes asus ringkonnakohus seisukohale, et kaevatud haldusaktid on

seaduslikud.

E. Tepp esindaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi

27. mai 1996. a. otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises

koosseisus. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on meelevaldselt hinnanud asjas esitatud tõendeid

ning vääralt tõlgendanud ja kohaldanud materiaalõiguse norme. Kassaator väidab:

1. Tulenevalt ORAS §dest 6 lg. 1 ja 17 lg. 6 ning tõendamise lihtsustatud korra seadusest loetakse

vara maha jäetuks reaalse repressiooniohu tõttu ning seega õigusvastaselt võõrandatuks ilma

nimetatud asjaolu kohtuliku tuvastamiseta üksnes juhul, kui on tõendatud, et vara omanik põgenes

repressioonihirmus oma elukohast või vara asukohast, ja et selle põgenemise tõttu sunnitult jättis

omanik oma vara maha ehk lõpetas omaniku õiguste ja kohustuste teostamise temale kuulunud vara

suhtes. Antud juhul puuduvad tõendid, mis viitaksid A. Christiansoni sunnitud pagemisele.

2. Ringkonnakohus on tõendamise lihtsustatud korra seaduse tõlgendamisel asunud väärale

seisukohale, et kuna 16. juunist 1940. a. kehtis Eestis Nõukogude repressiivvõim, siis varakate isikute

igasugust eemalviibimist oma elukohast või vara asukohast ajavahemikul 16. juunist 1940. a. kuni

1. jaanuarini 1954. a. tuleb lugeda pagemiseks. Seda isegi siis, kui dokumendid tõendavad

vastupidist.

3. Lisaks vara omaniku pagemisele peab tõendamise lihtsustatud korra seaduse kohaldamiseks olema

tuvastatud ka vara mahajätmine. Vara mahajätmine pidi kindlasti olema lõplik ja pöördumatu.

Ringkonnakohus andis Riigiarhiivi teatistele väära hinnangu ning jättis hinnangu andmata olulisele

dokumendile - A. Christiansoni surmatunnistusele. Selle dokumendiga on tõendatud, et

A. Christianson suri 14. septembril 1942. a. Tallinnas. Isegi kui lugeda tõendatuks, et A. Christianson

lahkus Eestist pärast 16. juuni 1940. a. ja jättis oma vara maha, oli see üksnes ajutine lahkumine.

4. Kuna kohus pole tuvastanud A. Christiansoni poolt vara mahajätmist reaalse repressiooniohu tõttu,

siis pole tõendatud Hiiu-Maleva t. 28 asuvate ehitiste õigusvastane võõrandamine. Nende ehitiste

tunnistamine omandireformi objektiks on seadusevastane.

A. Borbergi esindaja kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et A. Christiansoni Eestist

põgenemine 1941. a. alguses ja tema poolt vara mahajätmine reaalse repressiooniohu tõttu on

tõendatud Tallinna Halduskohtu, Tallinna Ringkonnakohtu ja Tallinna Linnavarade Ameti toimikutes

olevate materjalidega. Seetõttu on kassatsioonkaebus põhjendamatu ja ei kuulu rahuldamisele.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

l e i d i s :

Põhjendatud on kassaatori väide, et ringkonnakohus rikkus kohtumenetluse seaduse nõudeid ja

kohaldas vääralt materiaalõiguse norme.

HKS § 38 lg. 4 ning TsKS §de 313 lg. 1 ja 232 lg. 4 kohaselt tuleb märkida kohtuotsuse põhjendavas

osas kohtu tuvastatud asjaolud, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, põhjendused, miks kohus

need või teised tõendid tagasi lükkab, samuti seadused, mida kohus kohaldas.

Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a. määrusega nr. 161 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja

hindamise korra" p. 16 kohaselt peavad ÕVVTK maa- ja linnakomisjonid avalduste läbivaatamisel

kontrollima, kas vara õigusvastase võõrandamise fakt on tuvastatud. ORAS § 6 kohaselt on vara

õigusvastaseks võõrandamiseks natsionaliseerimine, kollektiviseerimine, õigusvastaste

repressioonide käigus vara võõrandamine, ebaseaduslike otsuste alusel ja ametiisikute omavoli

tagajärjel vara võõrandamine ning reaalse repressiooniohu tõttu vara äraandmine või mahajätmine.

Vara õigusvastane võõrandamine peab olema toimunud ajavahemikus 16. juunist 1940. a. kuni

1. juunini 1981. a.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjon tuvastas, et A. Christianson jättis Tallinnas Maleva t. 10 asuva

temale kuulunud majavalduse maha reaalse repressiooniohu tõttu.

Reaalne repressioonioht on ORAS § 6 lg. 4 kohaselt selle seaduse tähenduses nii kohtuliku kui ka

kohtuvälise represseerimise (surmanuhtluse, vabadusekaotuse, asumisele või väljasaatmise või

küüditamise) oht. ORAS § 17 lg. 6 kehtestab: "Isikutele, kelle vara võõrandati repressioonide tõttu

või kes olid sunnitud vara ära andma või maha jätma reaalse repressiooniohu tõttu, ametiisiku

omavoli või ebaseadusliku otsuse alusel, tagastatakse või kompenseeritakse omandireformi objektiks

olev õigusvastaselt võõrandatud vara pärast rehabiliteerimistunnistuse või võõrandamise

õigusvastasust tõendava kohtuotsuse esitamist. Nimetatud isikud peavad pöörduma kohtusse või

vastavasse riigiorganisse kohtuotsuse või rehabiliteerimistunnistuse saamiseks 1 kuu jooksul pärast

seda, kui kohaliku omavalitsuse täitevorgan on esitanud isikule seadusest tuleneva nõude tõendada

vara võõrandamist käesolevas lõikes nimetatud viisil." Sama seaduse §-s 17 lg. 7 sätestati, et

seadusega võib kehtestada rehabiliteerimise või vara võõrandamise õigusvastasuse tõendamise

lihtsustatud korra.

Tõendamise lihtsustatud korra seaduse § 1 sätestab, et kui vara omanikuks olnud füüsiline isik oli

ajavahemikus 1940. aasta 16. juunist kuni 1954. aasta 1. jaanuarini sunnitud oma vara maha jätma

oma elukohast või vara asukohast pagemise tõttu või seoses sellega, et välismaal viibides ta keeldus

Eestisse tulemast, siis loetakse vara mahajätmine toimunuks reaalse repressiooniohu tõttu. Kui isik on

vara maha jätnud nimetatud viisil, ei vaja sama seaduse § 2 alusel vara võõrandamise õigusvastasus

kohtulikku tõendamist. Sellest tulenevalt peab tõendamise lihtsustatud korra seadus kohaldamiseks

olema tõendatud, et vara omanik põgenes repressioonihirmus oma elukohast või vara asukohast ning

et põgenemise tõttu jättis ta oma vara maha ehk lõpetas omaniku õiguste ja kohustuste teostamise

temale kuulunud vara suhtes.

Õige on kassaatori väide, et tõendamise lihtsustatud korra seaduse mõttes peab vara mahajätmine

olema lõplik ja pöördumatu. Ringkonnakohtu otsuses märgitud tõendid A. Christiansoni poolt vara

mahajätmise kohta ei tõenda A. Christiansoni poolt Hiiu-Maleva t. 28 asuva elamu lõplikku

mahajätmist enne õigusvastast võõrandamist. Asja materjalidest nähtub, et A. Christianson tuli

Eestisse tagasi 1942. a. Kohtuotsusest ei nähtu, et kohus oleks arvestanud tõendina A. Christiansoni

surmatunnistust, mille kohaselt viimane suri 14. septembril 1942. a. Tallinnas. Samuti pole kohus

pööranud tähelepanu Tallinna Linna TSN Täitevkomitee 29. jaanuari 1952. a. otsusele nr. 73

"Majavalitsuste majandamisel olevate majavalduste arvamise kohta kohaliku nõukogu elamufondi".

Selle otsusega arvati Nõmme rajooni TSN Täitevkomitee otsuseta majavalitsuse bilanssi võetud

Maleva t. 10 elamu Tallinna linna kohaliku nõukogu elamufondi. Toimikus puuduvad dokumendid

selle kohta, millal ja millisel õiguslikul alusel oli see elamu võetud majavalitsuse bilanssi. Asja uuel

läbivaatamisel tuleb kohtul kontrollida, kas A. Christiansoni elu ajal toimus tema omandiõiguse

rikkumine Hiiu-Maleva t. 28 asuva elamu suhtes.

Tõendamise lihtsustatud korra seaduse § 1 laieneb vara omanikuks olnud füüsilisele isikule, mitte

tema pärijatele. Pärijad peavad sellist vara võõrandamise õigusvastasust tõendama kohtu korras, v.a.

represseeritud ja rehabiliteeritud isikud. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohtu halduskolleegium

ka 15. märtsi 1996. a. määruses nr. 3-3-1-9-96 (RT III 1996, 13, 188).

Nendel põhjustel kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele ja Tallinna Ringkonnakohtu

halduskolleegiumi 27. mai 1996. a. otsus tühistamisele.

Juhindudes HKS §-dest 57 p. 2 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium

o t s u s t a b :

1. Rahuldada kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 27. mai 1996. a. otsus haldusasjas

nr. II-3/97/96 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus.

3. Tagastada Edgar Teppile kassatsioonikautsjon 340 (kolmsada nelikümmend) krooni.

Määrus jõustub 28. oktoobril 1996. a. teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann