3-1-1-109-96 · Riigikohus

3-1-1-109-96

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 15. oktoobril 1996. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Rätsep ning liikmed Lea Kalm ja Eerik

Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

Andrei Ivkini süüdistuses KrK § 1241 lg 1; § 185 lg 2 ja § 101 p-de 1 ja 3 järgi ning Aleksander

Volkovi süüdistuses KrK § 1241 lg 1; § 140 lg 2 p 1; § 101 p-de 1 ja 3; § 142 lg 2 p-de 2 ja 4 ning

§ 185 lg 2 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa kannatanud Alla Gitt ja Aleksei Semjonov ning

Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee.

Narva Linnakohtu 29. veebruari 1996. a otsusega tunnistati A. Ivkin süüdi KrK § 101 p-de 1 ja 3;

§ 1241 lg 2 ning § 185 lg 2 järgi ja teda karistati kuritegude kogumi eest KrK § 40 alusel

kümneaastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. Sama kohtuotsusega tunnistati A. Volkov süüdi

KrK §101 p-de 1 ja 3; § 1241 lg 2; § 140 lg 2 p 1; § 142 lg 2 p-de 2 ja 4 ning § 185 lg 2 järgi ja

karistati kuritegude kogumi eest KrK § 40 alusel viieteistkümneaastase vabadusekaotusega kinnises

vanglas.

A. Volkov tunnistati KrK § 140 lg 2 p 1 järgi süüdi selles, et ta 13. aprillil 1994. a kella 22.00 ajal,

kasutades elule ja tervisele mitteohtlikku vägivalda, varastas garaa"ikooperatiivi "Dalnij"

territooriumil Vadim Krivonossovi kella ja sigaretid.

A. Volkov ja A. Ivkin tunnistati KrK § 185 lg 2 järgi süüdi selles, et nad eelnimetatud ajal ja kohas

varastasid V. Krivonossovi ja Nikita Gitti passid.

A. Volkov ja A. Ivkin tunnistati KrK § 1241 lg 2 järgi süüdi selles, et nad, esitledes end

politseitöötajatena, võtsid eeltnimetatud ajal ja kohas pantvangi N. Gitti. Kohtualused hoidsid

kannatanut kinni Narva linnas ühistu "Viaduk" garaa"is ning nõudsid pantvangi vabastamise eest

tema vanematelt 200 000 kr.

A. Volkov ja A. Ivkin tunnistati KrK § 101 p-de 1 ja 3 järgi süüdi selles, et nad 1994. a aprillikuus,

Narva linnas ühistu "Viaduk" garaa"is kuriteo varjamise eesmärgil ja omakasu ajendil kägistasid

nööriga N. Gitti, põhjustades viimase surma.

A. Volkov tunnistati süüdi KrK § 142 lg 2 p 2, 4 järgi selles, et ta 27. kuni 31. juulini 1994. a nõudis

N. Gitti matmiskoha teatavakstegemise eest tapetu kasuisalt A. Simonovilt 4000 USD, ähvardades

raha mittemaksmise korral tappa A. Simonovi abikaasa ja lõhata korteri.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. juuni 1996. a otsusega tühistati osaliselt Narva

Linnakohtu 29. veebruari 1996. a otsus. A. Volkov tunnistati süüdi KrK § 1241 lg 1 järgi ja talle

mõisteti karistuseks 10 aastat vabadusekaotust. Lõplik karistus - 15 aastat vabadusekaotust jäeti

muutmata. A. Ivkin tunnistati süüdi KrK 1241 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 8 aastat

vabadusekaotust. Lõplik karistus - 12 aastat vabadusekaotust - jäeti muutmata. Esitatud

apellatsioonkaebused jäeti rahuldamata.

Viru Ringkonnakohtu 3. juuni 1996. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused süüdimõistetu

A. Ivkin, tema kaitsja vandeadvokaat Vladimir Rogulski ja süüdimõistetu A. Volkov.

Kaitsja kassatsioonkaebuses korratakse tema poolt apellatsioonkaebuses märgitut ja rõhutatakse, et

Narva Linnakohtu 29. veebruari 1996. a otsusest ei nähtu, millised asjaolud on kohtulikul uurimisel

tuvastatud ja millistele tõenditele seejuures tuginetakse. Teiseks osundab kaitsja sellele, et Viru

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. juuni 1996. a otsusest ei selgu üheselt, millises osas

muudeti linnakohtu otsust. Nimelt võib kaitsja arvates ringkonnakohtu otsusest välja lugeda seda, et

A. Ivkin tunnistati ringkonnakohtu poolt täiendavalt süüdi ka KrK § 1241 lg 1 järgi. Kaitsja rõhutab

sedagi, et ringkonnakohtu otsuses loetakse linnakohtu otsus põhistatuks vaatamata sellele, et

eelmenetlusel on ringkonnakohus asunud vastupidisele seisukohale. Kokkuvõtvalt taotleb kaitsja,

tuginedes AKKS §-dele 37, 39 ja 41, tühistada vaidlustatud ringkonnakohtu otsus ja saata

kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.

A. Ivkini kassatsioonkaebuses korratakse tema kaitsja kaebuses sisalduvaid motiive, rõhutades, et

linnakohus ei ole järginud KrMK §-s 274 sätestatut. A. Ivkin osundab sellele, et kriminaalasi oli

algatatud vaid KrK § 140 lg 2 p 2 tunnustel, süüdi tunnistati ta aga ka mitmete teiste KrK

paragrahvide järgi. Samuti leiab A.Ivkin, et kriminaalasja objektiivset uurimist mõjustasid artiklid

ajalehtedes "Põhjarannik" ja "Molodjo" Estonii", mille tekstist osa on peaaegu muutusteta kantud ka

süüdistuskokkuvõttesse. Kokkuvõtvalt taotleb A.Ivkin talle kergema karistuse mõistmist.

A. Volkovi kassatsioonkaebuses osundatakse samuti KrMK §-des 268 ja 274 sisalduvate sätete

rikkumisele kriminaalasja arutamisel linnakohtus. A. Volkov märgib, et tal puudus N. Gitta tapmise

tahtlus ja rõhutab, et ta soovis vaid raha välja pressida. Kokkuvõtvalt taotleb ka A. Volkov talle

kergema karistuse mõistmist.

Riigikohtu istungil esitatud seletuses taotles prokurör kassatsioonkaebuste rahuldamata jätmist.

Samas osundas prokurör sellele, et Viru Ringkonnakohtu otsuse tõlge on ebakvaliteetne ja kohati

isegi kohtuotsuse originaali mõtet moonutav. Nii on kohtuotsuse tõlke teisel leheküljel märgitud, et

ringkonnakohus tunnistab A. Ivkini ja A. Volkovi süüdi raskemas kuriteos (kriminaaltoimiku 3.

köide, tl 179), samal ajal kohtuotsuse originaalist lähtuvalt (kriminaaltoimiku 3. köide, tl 175) on

ringkonnakohus pidanud vajalikuks tunnistada A. Ivkini ja A. Volkov süüdi kergemas kuriteos.

Kannatanud ei soovinud kohtuistungil sõna võtta.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri

seletuse,

l e i d i s :

Kassatsioonimenetluse eripärast tulenevalt ei saa Riigikohus mitte alati lugeda menetlusesemesse

kuuluvaks kassatsioonkaebuse sellist väidet, milles lihtsalt korratakse apellatsioonkaebuses

esitatut. Nii ei saa ka antud juhul kassatsioonikohus hinnata väidet, et maa- või linnakohus on

rikkunud KrMK §-des 268 ja 274 sätestatut. Selline väide võiks olla ka kassatsioonimenetluse

esemeks juhul, mil ringkonnakohus on jätnud maa- või linnakohtu otsuse muutmata tuginedes

seejuures vaid AKKS § 29 lg-s 5 sätestatule - st juhul, mil ringkonnakohus ei ole analüüsinud

apellatsioonkaebuses esitatud väiteid ega lisanud midagi juurde maa- või linnakohtu otsuses esitatud

põhjendustele.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. juuni 1996. a otsuse motiveeriv osa on kooskõlas

AKKS § 29 lg-s 4 ringkonnakohtu otsuse motiveerivale osale esitatavate nõuetega ja selles on

piisavas ulatuses täiendatud A. Ivkini ning A. Volkovi süü tuvastatuse motivatsiooni, mis on Narva

Linnakohtu 29. veebruari 1996. a otsuses esitatud tõepoolest lünklikult.

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub A. Ivkini kaitsja vandeadvokaat V. Rogulski poolt

kassatsioonkaebuses osundatuga, et Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. juuni 1996. a

otsuse kirjeldav-motiveerivas osas väljendatud tahe - tunnistada A. Ivkin ja A. Volkov süüdi

kergemas kuriteos st kvalifitseerida neile KrK § 1241 lg 2 järgi esitatud süüdistus ümber süüdistuseks

KrK § 1241 lg 1 järgi - ei ole adekvaatselt kajastunud kohtuotsuse resolutiivosas. Nimelt on

resolutiivosa esimeses punktist nähtuvalt tühistatud osaliselt Narva Linnakohtu 29. veebruari 1996. a

otsus, kuid samas on jäetud märkimata, millises osas kohtuotsus tühistatakse. Sellise ebaselguse

taustal võimaldavad käsitletava ringkonnakohtu otsuse resolutiivosa punktid 2 ja 3 tõepoolest väita,

nagu oleks kohtualused täiendavalt tunnistatud süüdi ka KrK § 1241 lg 1 järgi. Olukorras, mil

ringkonnakohtu otsusest ei nähtu üheselt, millist AKKS § 32 lg-s 1 sätestatud volitustest on kasutatud

uue otsuse tegemisel, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks ringkonnakohtu otsuse osalist

tühistamist ja selle kohtuotsuse resolutiivosa uut sõnastamist.

A. Ivkini väide, et tema poolt osundatud ajaleheartiklid on mõjustanud kriminaalasja objektiivset

uurimist, on põhjendamatud. Euroopa Inimõiguste Komisjon on tunnistanud küll põhimõttelist

võimalust, et kohtumenetluse eelne avalikkuse tähelepanu juhtimine süüdistatavale nagu näiteks

vaenulik kampaania ajakirjanduses, võib põhimõtteliselt viia süütuse presumptsiooni rikkumisele

(Applications Nos 8603/79, etc., Crotciani and Others v Italy, Dec. 18.12.80, D.R. 22 p.147). Kuid

Komisjoni sellisest seisukohast ei tulene kriminaalasja kohtueelse menetluse kohta ajaleheartikli

avaldamise keeldu.

Riigikohtu kriminaalkolleegium peab siinjuures vajalikuks rõhutada, et KrMK § 117 lg-s 1 sätestatu

kohaselt võib eeluurimise andmeid avaldada ainult uurija loal ja tema poolt võimalikuks peetavas

ulatuses, kuid seadusandja poolt on kehtestamata mistahes õiguslik vastutus selle keelu rikkumise

eest. Samuti ei ole seaduses sätestatud, kas eeluurimise andmed hõlmavad kogu teavet menetletava

kriminaalasja kohta. Sellises olukorras puudub alus tunnistada kriminaalasja uurimine

ebaobjektiivseks ainuüksi seetõttu, et kriminaalasja on eelnevalt käsitletud ajakirjanduses.

A. Ivkin on kassatsioonkaebuses põhjendamatult lugenud seadusevastaseks olukorra, mil teo

kriminaalõiguslik kvalifikatsioon kriminaalasja algatamisel ja kohtu poolt isiku süüdi tunnistamisel

on erinevad. Kvalifikatsiooni muutumine võib siiski olla kriminaalasja menetlemise loomulik

tulemus. Nii võidakse vastavalt KrMK §-le 130 kohtueelses menetluses ja vastavalt KrMK §-le 215

kohtulikul arutamisel muuta ja täiendada süüdistust.

Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks juhtida Viru Ringkonnakohtu tähelepanu vajadusele

parandada kohtuotsuse tõlke kvaliteeti.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et A. Ivkininile ja A. Volkovile karistuste mõistmisel ei ole

rikutud kriminaalseadust ja seega puudub Riigikohtul alus mõistetud karistuste kergendamiseks.

Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS § 39 lg-le 4, § 63 p-le 3, § 64 p-le 2 ja § 65 lg-le 3,

Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. juuni 1996. a otsuse resolutiivosa,

sõnastades selle ümber järgmiselt:

1.1.Tühistada osaliselt Narva Linnakohtu 29. veebruari 1996. a otsus Andrei Ivkini ja Aleksander

Volkovi süüditunnistamises ja karistamises KrK § 124 1 lg 2 järgi.

1.2. Tunnistada Andrei Ivkin süüdi KrK § 124 1 lg 1 järgi ja karistada teda kaheksaaastase

vabadusekaotusega, jättes talle KrK § 40 alusel mõistetud lõpliku karistuse - kaksteist aastat

vabadusekaotust kinnises vanglas - muutmata.

1.3. Tunnistada Aleksander Volkov süüdi KrK § 124 1 lg 1 järgi ja karistada teda kümneaastase

vabadusekaotusega, jättes talle KrK § 40 alusel mõistetud lõpliku karistuse - viisteist aastat

vabadusekaotust kinnises vanglas - muutmata.

1.4. Muus osas jätta Narva Linnakohtu 29. veebruari 1996. a otsus muutmata.

2. Muus osas jätta Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. juuni 1996. a otsus muutmata.

3. Vandeadvokaat V.Rogulski kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt, Andrei Ivkini ja Aleksander

Volkovi kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

Riigikohtu otsus jõustub 15. oktoobril 1996. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Rätsep

Liikmed Lea Kalm, Eerik Kergandberg