3-1-1-103-96 · Riigikohus

3-1-1-103-96

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 12. novembril 1996. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Jüri Ilvest, Lea

Kalm, Eerik Kergandberg, Herbert Lindmäe ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni

korras läbi kriminaalasja

Stanislav Issajevi süüdistuses KrK § 108 lg 1; § 195 lg 2; § 15 lg 2 - 100 ja § 101 p-de 2,3,5 järgi

ning

Vladimir Nikitini süüdistuses KrK § 195 lg 2; § 15 lg 2 - § 100; § 101 p-de 2,3,5 ja § 15 lg 2 - § 101

p-de 3,6,8 järgi.

Menetlusosalisena võtsid kohtuistungist osa Stanislav Issajevi kaitsja vandeadvokaat Aleksander

Glikman, Vladimir Nikitini kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ning Riigiprokuratuuri prokurör

Toivo Vee.

Ida-Viru Maakohtu 19. aprilli 1996.a otsusega mõisteti S. Issajev süüdi KrK § 108 lg 1, § 195 lg 2;

§ 101 p-de 2, 3, 5 ja § 15 lg 2 - § 100 järgi. Süüdistuses KrK § 195 lg 3; § 15 lg 2 - § 101 p 2, § 17 lg-

te 4, 5, 6 ja § 15 lg 2 - § 101 p-de 3, 5, 6, 8 järgi mõisteti kohtualune õigeks kuriteokoosseisu

puudumise tõttu. Vastavalt KrK §-le 40 mõisteti talle lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest

surmanuhtlus.

Sama otsusega mõisteti V. Nikitin süüdi KrK § 195 lg 2; § 101 p-de 2, 3, 5; § 15 lg 2 - § 100 ja

§ 15 lg 2 - § 101 p-de 3, 6, 8 järgi. Süüdistuses KrK § 15 lg 2 - § 101 p 2 järgi mõisteti kohtualune

õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Vastavalt KrK §-le 40 mõisteti talle lõplikuks karistuseks

kuritegude kogumi eest surmanuhtlus.

S. Issajev ja V. Nikitin mõisteti KrK § 195 lg 2 järgi süüdi selles, et nad 8. augusti 1995.a öösel, olles

alkoholijoobes ja otsides taga Dmitri Dodonovit, tungisid lärmates korterisse Oru Kesk tn 4-2, kus

magasid E. Holina ja kolm alaealist last.Nimetatud korterist võtsid nad vägisi kaasa R. "t"itikovi ,

ähvardades allumatuse korral tappa tema sugulased.

Jätkates oma kuritegelikku käitumist, otsides endiselt taga D. Dodonovit, S. Issajev ja

V. Nikitin,tungisid korterisse Oru Vikerkaare tn 7- 15, kus magasid J. Simson ja T. Stepanova.

Kohtualused lõikasid läbi telefonijuhtmed, V. Nikitin murdis katki riidekapi ukse. Samal ööl tungisid

nad jalaga ukse lõhkumise teel korterisse Oru Vikerkaare tn 1-4, kust leidsid nende poolt tagaotsitava

D. Dodonovi.

Jätkates 8. augusti 1995.a öösel kuritegude toimepanemist, sõitsid S. Issajev ja V. Nikitin

mikrobussiga "Toyota Hiace" korterisse aadressiga Oru Vikerkaare tn 1-4, kus magasid A. "orin,

L. Smirnova ja nende poeg A. Dadonov. Kohtualused peksid A. "orinit, V. Nikitin mõnitas

L. Smirnovat, ähvardades teda vägistada. Kohtualused jätkasid A. "orini ja nendega vägisi kaasa-

võetud R. "t"itikovi peksmist. Seejärel tassisid S. Issajev ja V. Nikitin vägivaldselt mikrobussi

A. "orini, L. Smirnova ning selleks ajaks kohalejõudnud D. Dodonovi. Kohtualused toimetasid

A. "orini, L. Smirnova ja D. Dodonovi nende tapmise eesmärgil Ontika järsakule, kus S. Issajev

peksis D. Dodonovit. Seejärel tirisid kohtualused A. "orini mikrobussist välja ja viskasid ta

paekaldast alla, mille tagajärjel viimane suri kohapeal. Tunnistajast vabanemise eesmärgil viskasid

kohtualused ka L. Smirnova järsakust alla, põhjustades kannatanu surma. Eelkirjeldatud tegevuse eest

mõisteti mõlemad kohtualused süüdi KrK § 101 p-de 2,3 ja 5 järgi.

S. Issajevi ja V. Nikitin mõisteti KrK § 15 lg 2 - § 100 järgi süüdi selles, et nad eesmärgiga tappa

D. Dodonov, viskasid ka tema järsakust alla, kuid D. Dodonov jäi ellu ning ta toimetati vigastatuna

haiglasse.

V. Nikitin mõisteti süüdi KrK § 15 lg 2 - § 101 p 3,6,8 järgi selles, et tema 8. augustil 1995. a kella

6.00-7.00 paiku, naastes Ontika paekaldalt, läks tagasi korterisse Oru Virmalise 1-4, eesmärgiga

tappa A. "orini ja L. Smirnova peksmist pealtnäinud alaealine A. Dodonov. V. Nikitin loobus

esialgsest kavatsusest tappa poiss kööginoaga ja otsustas poisi tablettidega mürgitada. V. Nikitin

söötis A. Dodonovile sisse umbes 50-60 tabletti ning seejärel viis ta S. Issajevi korterisse, kust

kannatanul õnnestus põgeneda M. Barsunova juurde, kes kutsus esile oksenduse.

Ida-Viru Maakohtu 19. apilli 1996. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused kohtualune S. Issajev

ja tema kaitsja Sergei Polit"ev ning kohtualune V. Nikitin ja tema kaitsja Eduard Kozik.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 1996.a otsusega jäeti Ida-Viru Maakohtu

19. aprilli 1996. a otsus muutmata ning esitatud apellatsioonkaebused rahuldamata.

Kriminaalkolleegium leidis, et maakohtu otsus on tehtud kooskõlas KrMK § 274 p-de 3 ja 4 sätetega

ning kohtualuste poolt toimepandud kuriteod on õigesti kvalifitseeritud. Samas leidis

ringkonnakohus, et kohtualustele mõistetud erakorraline karistus - surmanuhtlus, on põhjendatud.

Viru Ringkonnakohtu 20. juuni 1996. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused V. Nikitin ja tema

kaitsja E. Kozik ning S. Issajev.

S. Issajev tunnistab kassatsioonkaebuses end KrK § 108 lg 1 järgi osaliselt süüdi, kuid eitab täielikult

oma süüd KrK § 195 lg 2; § 101 p-de 2,3,5 ja § 15 lg 2 - § 100 järgi. Süüdimõistetu kinnitab, et

kannatanud lükkas Ontika paekaldast alla V. Nikitin, tema selles ei osalenud. S. Issajev selgitab, et

andis nii eeluurimisel kui ka kohtutes ebaõigeid ütlusi juhtunu kohta, kuna soovis ära hoida

hilisemaid probleeme kaaskohtualusega. Kassaator palub end vaidlustatud kuriteoepisoodides õigeks

mõista ning määrata kergem karistus.

V. Nikitin kinnitab oma kassatsioonkaebuses, et tema üksinda lükkas kolm kannatanut paekaldast alla

ning S. Issajev pole süüdi nende surmas. Kassaator tunnistab, et on aru saanud oma kuritegelikust

käitumisest, palub kohtul teha õiglane otsus ja mõista humaanne karistus.

Kohtualuse V. Nikitini kaitsja vandeadvokaat E. Kozik taotleb oma kassatsioonkaebuses Viru

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 1996.a otsuse tühistamist ning kriminaalasja

saatmist uueks arutamiseks samale kohtule. Vaidlustamata V. Nikitini süüdimõistmist KrK § 195 lg 2

järgi, leiab kaitsja, et maakohtu järeldused A. "orini ja L. Smirnova surma ja D. Dodonovile tekitatud

kehavigastuste kohta on rajatud kohtualuste endi ning tunnistaja J. Gri"ina poolt antud vastuolulistele

ütlustele.

Samas leiab kassaator, et V. Nikitini loobumist A. Dodonovi noaga tapmisest tuleb käsitleda kuriteo

toimepanemisest vabatahtliku loobumisena KrK § 16 mõttes. Kaitsja on seisukohal, et kuna

A. Dodonovile tablettide sissesöötmine ei kutsunud esile tema tervise kahjustust, tuleb seda episoodi

käsitleda kui tapmiskatset kõlbmatute vahenditega, mis ei moodusta kuriteokoosseisu. Kassaator on

seisukohal, et Viru Ringkonnakohtu otsuses toodud järeldused V. Nikitini süü kohta A."orini,

L. Smirnova ja A. Dodonovi tapmisel ei vasta kriminaalasja faktilistele asjaoludele.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil taotlesid vandeadvokaadid A. Glikman ja K. Kuusmaa Viru

Ringkonnakohtu otsuse osalist tühistamist, jättes kohtuotsusest välja S. Issajevi ja V. Nikitini

süüditunnistamise KrK § 101 p-de 2 ja 3 järgi ning mõista karistuseks vabadusekaotus.

Riigiprokuratuuri prokurör T. Vee taotles jätta kohtuotsus S. Issajevile ja V. Nikitinile inkrimineeritud

KrK § 101 p-de 2,3 ja 5 ning mõistetud karistuse osas muutmata, kuid kohaldada AKKS § 49 lg 3

sätteid ning kvalifitseerida süüdimõistetute tegevus D. Dodonovi tapmiskatses KrK § 15 lg 2 ja § 101

p-de 2,3 ja 5 järgi.

Kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega,

l e i d i s :

Ida-Viru Maakohtu otsus ei vasta KrMK §-s 274 sätestatud nõuetele. Maakohtu otsuses kirjeldatakse,

millises süüdistuses on S. Issajev ja V. Nikitin kohtu alla antud. Kohtuotsuses /lk 3/

nenditakse, et süüdlased panid läbipekstud A. Úorini, J. Smirnova ja D. Dodonovi tapmise eesmärgil

mikrobussi ja sõitsid Soome lahe suunas. Seega kinnitatakse, et kohtualused tegutsesid ühtse

tahtlusega tappa kõik kolm isikut. Samuti nenditakse, et D. Dodonovit taheti tappa väidetava

vägistamise eest. Hilisemas analüüsis ei ole kohus neid versioone kahtluse alla seadnud.

Hinnates tõendeid nende kogumis on kohus leidnud, et S. Issajevi ja V. Nikitini käitumine tuleb

ümber kvalifitseerida KrK § 101 p-de 2,3 ja 5 järgi, s.o tahtliku tapmise toimepanemisena huligaansel

ajendil kahe isiku, s.o A. Úorini ja J. Smirnova suhtes, teise kuriteo varjamise eesmärgil.

Kohtuotsusest ei selgu, millise tunnuse järgi hindab kohus süüdlaste ajendi huligaanseks. Samuti ei

selgu kohtuotsusest, millist konkreetset kuritegu süüdlased A.Úorini ja J. Smirnova tapmisega varjata

tahtsid.

Seega ei sisalda kohtuotsus vastuolus KrMK § 274 p-de 2 ja 4 nõuetega viidet sellele, millised

asjaolud on kohtulikul uurimisel kindlaks tehtud ning millises süüdistuses kohus iga kohtualuse süüdi

tunnistab. Riigikohus osundab siinkohal, et süüdlaste tegevuse kvalifitseerimiseks KrK § 101 p 2

järgi ei piisa vaid tehiolude kirjeldusest. Kohus peab neil juhtudel otsuses konkreetselt näitama,

milles huligaanne ajend väljendus.

Tuvastanud, et süüdlased tegutsesid ühtse tahtlusega tappa kolm isikut, sh ka D. Dodonov, ei saanud

kohus viimase tapmise katset kvalifitseerida mõne muu KrK eriosa paragrahvi järgi kui

A. Úorini ja J. Smirnova tapmist.

Viru Ringkonnakohus, jättes Ida-Viru Maakohtu otsuse muutmata, ei ole ülalmärgitud puudusi

kõrvaldanud, rikkudes seega AKKS § 31 p-de 3 ja 4 ning § 39 lg 2 p 7 nõudeid.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 49 lg-st 3, § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja 3 ning § 65 lg-st 3,

Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 1996.a otsus ja Ida-Viru Maakohtu

19. aprilli 1996.a. otsus Stanislav Issajevi ja Vladimir Nikitini süüdimõistmise osas KrK § 101 p-

de 2,3 ja 5 järgi, KrK § 15 lg 2 ja § 100 järgi ja nende kuritegude eest mõistetud karistuste osas,

samuti KrK § 40 järgi mõistetud lõpliku karistuse osas ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Ida-

Viru Maakohtule teises kohtukoosseisus. Ülejäänud osas jätta kohtuotsus muutmata.

Kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt

Otsus jõustub 12. novembril 1996.a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Peeter Vaher

Liikmed: Jüri Ilvest, , Lea Kalm, Eerik Kergandberg, Herbert Lindmäe, Jüri Rätsep