3-3-1-29-96 · Riigikohus

3-3-1-29-96

M Ä Ä R U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 11. oktoobril 1996. a.

K. Pärksoni esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994.

a. määruse nr. 486 punktide 2 ja3 ning lisa ja Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari 1994. a. määrusega

nr. 4 kinnitatud juhendi punkti 5 mittevastavuse tõttu Põhiseaduse §-le 87 p. 6 kohaldamata

jätmise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel

vaatas 10. oktoobril 1996. a. avalikul kohtuistungil läbi Karin Pärksoni esindaja vandeadvokaadi

vanemabi Epp Tombaku kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu 25. juuni 1996. a. otsusele

haldusõigusrikkumise asjas nr. II-3õ-3/96.

Protsessiosalisena võttis istungist osa Võru Politseiprefektuuri välipolitsei vanemkonstaabel Roman

T"ernokozov. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.

Võru Politseiprefektuuri vanemkonstaabel koostas 19. märtsil 1996. a. haldusõigusrikkumise

protokolli selle kohta, et 19. märtsil 1996. a. kell 14.30 K. Pärkson müüs ja hoidis oma elukohas

müügi eesmärgil Eestisse sissevedamiseks mittelubatud alkoholi (viina "Magic Crystal"). Protokolli

kohaselt pani K. Pärkson sellega toime HÕS §-s 1374 lg. 1 p. 2 sätestatud haldusõigusrikkumise.

K. Pärkson jättis ilmumata Võru halduskohtuniku poolt 21. märtsiks 1996. a. määratud

kohtuistungile. Võru halduskohtuniku 21. märtsi 1996. a. määrusega määrati kohtuistungi uueks ajaks

25. märts 1996. a. Sama määrusega kohaldati K. Pärksoni suhtes sundtoomist asja arutamisele.

Võru halduskohtuniku 25. märtsi 1996. a. otsusega haldusõigusrikkumise asjas nr. 4-26/96 karistati

K. Pärksoni rahatrahviga 100 päevapalga ulatuses. Kohus kvalifitseeris Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari

1994. a. määrusega nr. 4 kinnitatud "Alkoholi, tubaka ja tubakatoodete sisse- ja väljaveo, toomise

ning müügi korraldamise juhendi" punkti 5 ning Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määruse

nr. 486 "Vabariigi Valitsuse 21. detsembri 1993. a. määruse nr. 408 täiendamine ja viina sisseveo ning

hulgi- ja jaemüügi korralduses tehtavad muudatused" punkti 3 alusel K.Pärksoni poolt alkoholi

müümise HÕS §-s 1374 lg. 1 p. 2 sätestatud haldusõigusrikkumisena. Sama kohtuotsusega

konfiskeeriti HÕS § 238 lg. 3 alusel haldusõigusrikkumise vahetuks objektiks olnud alkohol - 45

pudelit viina "Magic Crystal".

K. Pärksoni esindaja E. Tombak esitas Võru halduskohtuniku 25. märtsi 1996. a. otsusele

apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada otsus ja saata asi uueks arutamiseks halduskohtule.

Apellatsioonkaebuses leiti, et tõendid, millele rajaneb halduskohtuniku otsus, koguti protsessinorme

rikkudes ja nendele tõenditele rajanev kohtuotsus ei saa olla seaduslik. Karistuse määramisel ei

peetud kinni Haldusõigusrikkumiste seadustikuga kehtestatud korrast, mistõttu K. Pärksonil puudus

võimalus kasutada HÕS §-s 243 sätestatud õigusi. K. Pärksoni seletused halduskohtus anti

ebastabiilses psüühilises seisundis, mille põhjustas sundtoomisel politseitöötajate kasutatud

psüühiline ja füüsiline vägivald. K. Pärkson pöördus 22. märtsil 1996. a. psühhiaatri poole. Kohtule

esitatud psühhiaatri tõendi kohaselt võib kohtuistungile minek vallandada K. Pärksonil paanikahoo.

Kohtuistung tulnuks edasi lükata, sest haldusõigusrikkuja, kelle osavõtt asja arutamisest oli tulenevalt

HÕS §-st 248 lg. 3 kohustuslik, oli haige. Sundtoomine polnud põhjendatud, sest K. Pärkson ei

hoidnud asja arutamisest kõrvale.

Tartu Ringkonnakohtu 25. juuni 1996. a. otsusega jäeti Võru halduskohtuniku otsus muutmata ja

apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et esimese astme kohtu toimikus olevast

Võrumaa Polikliiniku psühhiaatri 22. märtsi 1996. a. õiendist nähtub, et K. Pärkson on võimeline

seletusi andma ja kohtuistungile minek võib vallandada paanikahoo. Samal ajal ei nähtu õiendist, et

K. Pärkson pole haiguse tõttu võimeline minema kohtuistungile ja andma seletusi. Seega olnud 21.

märtsil 1996. a. kohtuistungile mitteilmumine põhjendatud ja halduskohtunikul oli HÕS § 248 lg. 3

kohaselt õigus kohaldada sundtoomist 25. märtsi 1996. a. kohtuistungile. Kohtuistungi protokollist

nähtub, et K. Pärkson andis istungil seletusi ja esitas küsimusi tunnistajatele. K. Pärkson ei keeldunud

seletuste andmisest motiivil, et ta ei suuda seletusi tervisliku seisundi tõttu anda. Apellandi seisukoht,

et halduskohtunik ei andnud K. Pärksonile võimalust kasutada õigusabi, on paljasõnaline, sest kohus

selgitas K. Pärksonile tema õigusi HÕS § 243 järgi.

K. Pärksoni esindaja vandeadvokaadi vanemabi E. Tombak esitas kassatsioonkaebuse, milles palub

tunnistada Põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari 1994.

a. määrus nr. 4 ja Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määrus nr. 486 ning tühistada Tartu

Ringkonnakohtu 25. juuni 1996. a. otsus ja lõpetada asja menetlus. Kassaator leiab, et:

1. Ringkonnakohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et K. Pärksoni poolt 21. märtsi 1996. a.

kohtuistungile esindajana abikaasa Ervin Pärksoni volitamine oli kõrvalehoidmine kohtusse

ilmumisest ja andis kohtule aluse kohaldada K. Pärksoni suhtes HÕS §-s 248 lg. 3 sätestatud

sundtoomist. 19. märtsil 1996. a. haldusõigusrikkumise protokolli koostamisel vastati K. Pärksonile,

et ta võib volitada abikaasat esindama end kohtus. Protokolli koostamisel ei selgitatud K. Pärksonile

HÕS § 248 lg. 3 sisu. Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et psühhiaatri tõendist ei nähtu K.

Pärksoni võimetus minna haiguse tõttu kohtuistungile. Antud olukorras oli sundtoomise kohaldamine

täiesti põhjendamatu. Kohus, saanud 22. märtsil 1996. a. informatsiooni K. Pärksoni tervise

halvenemisest, pidanuks jätma 21. märtsil 1996. a. koostatud sundtoomise määruse täitmisele

pööramata. Sundtoomise täitjate kasutatud meetmete tulemusel otsustas K. Pärkson minna

kohtuistungile. Et istungil ei vallanduks haigushoog, kasutas ta rahusteid. Rahustite mõju all ei

tajunud K. Pärkson kohtuistungil toimunut adekvaatselt. Ta vastas küll esitatud küsimustele, kuid

jättis tähelepanuta asjaolud, millele pidas vajalikuks juhtida kohtu tähelepanu.

2. HÕS § 1374 lg. 1 p. 2 järgi karistuse määramisel viidati Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari 1994. a.

määruse nr. 4 ja 28. detsembri 1994. a. määruse nr. 486 rikkumisele. Kohtud on jätnud tähelepanuta,

et need määrused on vastuolus Põhiseaduse §-ga 87 p. 6, sest nendes määrustes puudub viide seaduse

sättele, mille alusel ja täitmiseks määrused on antud. Tarbijakaitseseaduse §-st 8 lg. 2 tuleneb, et

keelud ja piirangud kehtestatakse seadusega. Seega on Vabariigi Valitsuse need määrused vastuolus

ka Tarbijakaitseseadusega. Kohus pidanuks Põhiseaduse § 15 lg. 2 kohaselt tunnistama need

määrused põhiseadusevastaseks ja jätma kohaldamata.

Riigi Politseiameti Võru Politseiprefektuuri kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et

Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari 1994. a. määrus nr. 4 ja Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a.

määrus nr. 486 pole vastuolus Põhiseadusega, et Võru halduskohtunik ei rikkunud antud

haldusõigusrikkumise asja arutamisel menetlusnorme.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalise, Riigikohtu halduskolleegium

l e i d i s :

1. Alusetu on kassaatori väide, et ringkonnakohus on ebaõigel seisukohal, et K. Pärksoni poolt 21.

märtsil 1996. a. abikaasa kohtuistungile esindajana volitamine oli kõrvalehoidmine kohtusse

ilmumisest ja andis kohtule aluse kohaldada K. Pärksoni suhtes HÕS §-s 248 lg. 3 sätestatud

sundtoomist. Tartu Ringkonnakohtu 25. juuni 1996. a. otsuse motivatsioonis pole abikaasa volitamist

üldse käsitletud.

Asjakohatu on kassaatori väide, et haldusõigusrikkumise protokolli koostamisel ei selgitatud K.

Pärksonile HÕS § 248 lg. 3 sisu. HÕS § 229 lg. 2 kohaselt tuleb protokolli koostamisel

haldusõigusrikkujale selgitada tema õigusi ja kohustusi, mis on sätestatud HÕS §-s 243, ja teha

protokolli selle kohta märkus. Haldusõigusrikkumise protokollis on märkus: "Minu õigusi ja

kohustusi on mulle selgitatud (HÕS § 243)". K. Pärkson on protokollile andnud allkirja. HÕS § 243

ei nõua, et haldusõigusrikkujale selgitatakse protokolli koostamisel sama seadustiku § 243 lg. 3 sisu.

Ebaõige on kassaatori seisukoht, et psühhiaatri tõendist nähtub K. Pärksoni võimetus minna

kohtuistungile. Võrumaa Polikliiniku psühhiaatri poolt 22. märtsil 1996. a. antud tõendis märgitakse:

"Hüpohondria. Paanikahäire. Saanud regulaarset ravi. Varasematel aastatel korduvad

haiglaravikuurid. On võimeline seletusi andma. Kohtuistungile minek võib vallandada paanikahoo.".

Paljasõnaline on kassaatori väide, et K. Pärkson ei tajunud ravimite mõju tõttu adekvaatselt

kohtuistungil toimunut, et ta vastas küll esitatud küsimustele, kuid jättis tähelepanuta asjaolud,

millele pidas vajalikuks juhtida kohtu tähelepanu. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et esimese

astme kohtu protokollist nähtub, et K. Pärkson andis istungil seletusija esitas küsimusi tunnistajatele,

et ta ei keeldunud seletuste andmisest tervisliku seisundi tõttu, et kohtuistungil selgitati K. Pärksonile

tema õigusi HÕS § 243 järgi, et K. Pärkson ei avaldanud, et ta soovib advokaadi õigusabi.

2. HÕS § 316 sätestab: "Asja kassatsiooni korras läbivaatamisel kontrollib kohus asjas olemasoleva

materjali põhjal kohtuotsuse seaduslikkust: kas kohtuotsus tugineb seadusele ja kas asja arutamisel ei

ole rikutud protsessinorme, mille rikkumine käesoleva seadustiku järgi toob tingimata kaasa

kohtuotsuse tühistamise.". Siit tuleneb, et kassatsioonikohus pole haldusõigusrikkumise asjade

läbivaatamisel seotud kassatsioonikaebuse piiridega.

3. HÕS § 1374 lg. 1 p. 2, mis kehtib 9. veebruari 1995. a. redaktsioonis, sätestab karistuse alkoholi

müümise või hoidmise või edasitoimetamise eest, kui alkohol on tollieeskirju rikkudes sisse veetud

või alkoholi tootmiseks kehtestatud eeskirju rikkudes toodetud või Eestisse sissevedamiseks

mittelubatud või kvaliteedinõuetele mittevastav.

K. Pärksonit karistati HÕS § 1374 lg. 1 p. 2 järgi Eestisse sissevedamiseks mittelubatud viina müügi

eest. Eestisse sissevedamiseks mittelubatud viina müügi eest karistamine eeldab, et oleks seadus või

seaduse alusel antud halduse üldakt, mis keelab mingi viina Eestisse sisseveo.

K. Pärksonile karistuse määramise üheks põhjuseks loeti Vabatiigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a.

määruse nr. 486 "Vabariigi Valitsuse 21. detsembri 1993. a. määruse nr. 408 täiendamine ja viina

sisseveo ning hulgi- ja jaemüügi korralduses tehtavad muudatused" punkti 3 rikkumist. Selle määruse

punktiga 2 peatati alates 15. jaanuarist 1995. a. ajutiselt, kuni vastavate andmete sama määruse

punktis 1 nimetatud andmepanka kandmiseni, valge viina sissevedamiseks antud tegevuslisentside

kehtivus, välja arvatud sama määruse lisas loetletud viinad. Faktiliselt keelati sellega määruse lisas

nimetamata viinade kaubanduslikes kogustes Eestisse sissevedu. Viinade hulgas, mille Eestisse

sissevedu selle määrusega keelati, oli ka viin "Magic Crystal", mida müüs K. Pärkson. Vabariigi

Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määruse nr. 486 punktiga 3 keelati alates 31. märtsist 1995. a. kõigi

sama määruse lisas nimetamata viinade müük, lubades seda pärast vastava viina andmete kandmist

alkohoolsete jookide andmepanka ja uue tegevuslisentsi saamist selle viina sisseveoks. Siit tuleneb, et

halduskaristuse määramiseks Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määruse nr. 486 punkti 3

rikkumise eest tuleb tuvastada, et viin "Magic Crystal" pole kantud alkohoolsete jookide andmepanka

ja mitte keegi pole alates 31. märtsist 1995.a. saanud tegevuslisentsi selle viina Eestisse sisseveoks.

Käesolevas haldusõigusrikkumise asjas selliseid tõendeid kogutud pole. Seega on tuvastamata, et K.

Pärkson, müües viina "Magic Crystal", rikkus vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määruse

punkti 3.

Põhiseaduse § 87 p. 6 sätestab, et Vabariigi Valitsus annab seaduse alusel ja täitmiseks määrusi.

Samasisuline oli 10. oktoobril 1992. a. vastuvõetud Vabariigi Valitsuse seaduse § 5 esimene lause,

mis kehtis Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määruse nr. 486 andmise ajal. Need sätted

eeldasid, et Vabariigi Valitsus saab määruse anda vaid siis, kui seaduses on vastavasisuline

delegatsiooninorm. Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määruse nr. 486 preambulas

märgitakse, et see määrus tugineb Tarbijakaitseseadusele, täpsustamata seaduse sätet, mis volitab

valitsust määrust andma. 15. detsembril 1993. a. vastuvõetud Tarbijakaitseseaduses polnud 28.

detsembril 1994. a. ühtegi sätet, mis volitanuks Vabariigi Valitsust andma sellesisulist määrust.

Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määruse nr. 486 puktiga 3 keelatakse sama määruse lisas

nimetamata viinade müük. See tähendab, et selle sättega on kehtestatud piiranguid alkoolsete jookide

müügiks. Tarbijakaitseseaduse § 8 lg. 2 sätestab: "Keelud ja piirangud tubakatoodete, alkohoolsete

jookide, relvade, laskemoona, narkootiliste ja uimastavate aunete, ravimite ning muude tarbijat

kahjustavate või kahjustada võivate kaupade ja teenuste reklaami, müügi või tootmise kohta

sätestatakse eraldi seadusega.". Sellega jättis seadusandja alkohoolsete jookide müügi keelustamise

oma ainupädevusse.

26. juunil 1996. a. võeti vastu "Vabariigi Valitsuse seaduse ja selle rakendamisega seotud õigusaktide

muutmise seadus". Selle seaduse §-ga 30 muudeti Tarbijakaitseseaduse § 11. Tarbijakaitseseaduse §

11 lg. 3 esimene lause sätestab: "Käesoleva seadusega sätestatud tarbija õiguste tagamiseks kehtestab

Vabariigi Valitsus kaupluse töö üldeeskirjad, toitlustamise üldeeskirjad, toiduainete ja muude toodete

märgistamise eeskirjad, alkoholi, tubaka ja tubakatoodete sisse- ja väljaveo, tootmise ja müügi

eeskirjad, tervisekaitse eeskirjad toiduainete valmistamisel, säilitamisel, vedamisel ja müümisel,

samuti seaduses sätestatud juhtudel muud eeskirjad tarbija õiguste tagamiseks". Vabariigi Valitsuse

seaduse ja selle rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seadus jõustus 26. juulil 1996. a. ega

omanud tagasiulatuvat jõudu. Selle seaduse §-ga 30 ei sätestatud, et Tarbijakaitseseaduse § 11 lg. 3

tagasiulatuvalt sanktsioneerib varem antud Vabariigi Valitsuse määrusi. Demokraatlikus õigusriigis ei

saa seadusandja tagasiulatuvalt sanktsioneerida halduse üldakte, mis piiravad isikute õigusi ja

vabadusi ja mille täitmist tagatakse karistusega. Tarbijakaitseseaduse § 11 lg. 3 26. juuni 1996. a.

redaktsioonis annab Vabariigi Valitsusele õigusliku aluse anda alkoholi Eestisse sissevedamist

reguleerivaid määrusi üksnes pärast seaduse selle redaktsiooni jõustumist. Seega ei legaliseeritud

Vabariigi Valitsuse seaduse ja selle rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seadusega Vabariigi

Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määruse nr. 486 punktid 2 ja 3 ning lisa, samuti Vabariigi Valitsuse 7.

jaanuari 1994. a. määruse nr. 4 punkt 5 Põhiseaduse § 87 p. 6 mõttes.

Riigikohtu halduskolleegium nendib, et Tarbijakaitseseaduse §-d 8 lg. 2 ja 11 lg. 3 on omavahel

vastuolus. Üks säte välistab teise. Vastuolu korral tuleb kohaldada hilisemat sätet, s..o.

Tarbijakaitseseaduse § 11 lg. 3, mis kehtib 26. juuni 1996. a. redaktsioonis, ja volitab Vabariigi

Valitsust kehtestama vastavaid eeskirju.

HÕS § 2 lg. 1 sätestab: "Eeskirjad, mille rikkumise eest on käesoleva seadustikuga ette nähtud

haldusvastutus, kehtestatakse seadusega, Eesti Vabariigi Valitsuse määrusega või Eesti Vabariigi

Valitsuse poolt kehtestatud korras.". See säte pole Vabariigi Valitsuse vaidlustatud määruse jaoks

delegatsiooninormiks Põhiseaduse § 87 p. 6 mõttes. Demokraatlikus õigusriigis ei saa

delegatsiooninorm olla üldist laadi. Sellise delegatsiooni lubatavuse tunnistamine tähendaks

möönmist, et Riigikogu võib üheainsa delegatsiooninormiga praktiliselt loobuda talle kohustusliku

legislatiivfunktsiooni teostamisest Vabariigi Valitsuse või ministrite kasuks. Tulenevalt Põhiseaduse

§-s 4 sätestatud võimude lahususe põhimõttest, ei saa HÕS § 2 lg. 1 olla delegatsiooninormiks

Põhiseaduse § 87 p. 6 mõttes. Ta on käsitatav nn. abistava normina, mis suunab normi rakendajat

otsima seadustest, Vabariigi Valitsuse määrustest või subdelegatsiooni alusel antud ministri

määrustest eeskirju, mille rikkumise eest Haldusõigusrikkumiste seadustik kehtestab vastutuse.

Seega on Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määruse nr. 486 punktid 2 ja 3 ning lisa, mis

Põhiseadusele vastavuse korral oleksid kohaldatavad käesolevas haldusasjas, antud pädevust

ületades. Seetõttu on Vabariigi Valitsuse nimetatud määruse punktid 2 ja 3 ning lisa vastuolus nii

Põhiseaduse §-ga 87 p. 6 kui ka Tarbijakaitseseaduse §-ga 8 lg. 2. Vastavalt Põhiseaduse §-le 152 ja

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §-le 5 lg. 1, jätab Riigikohtu

halduskolleegium Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määruse nr. 486 need sätted ja lisa

käesolevas haldusasjas põhiseadusevastasuse tõttu kohaldamata. Vabariigi Valitsuse 28. detsembri

1994. a. määruse nr. 486 ülejäänud sätted pole käesolevas haldusõigusrikkumise asjas asjakohased,

mistõttu nende vastavust Põhiseadusele Riigikohtu halduskolleegium ei käsitle. Kassatsioonkaebus

on põhejndataud osas, mis puudutab Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määruse nr. 486

punktide 2 ja 3 ning lisa põhiseadusevastasust.

4. HÕS § 6 lg. 1 sätestab: "Haldusõigusrikkumine on süüline - tahtlik või ettevaatamatu tegu, mis

väljendub tegevuses või tegevusetuses, mille eest seadusega on ette nähtud halduskaristus." HÕS § 4

lg. 1 kohaselt kannab haldusõigusrikkuja vastutust haldusõigusrikkumise ajal kehtiva seaduse

kohaselt. Tuvastatud on , et K. Pärkson müüs 19. märtsil 1996. a. viina "Magic Crystal". Kuna K.

Pärksoni poolt viina müümise ajal oli selle viina müüki keelav Vabariigi Valitsuse 28. detsembri

1994. a. määruse punkt 3 põhiseadusevastane, siis puudus K. Pärksoni teos haldusõigusrikkumise üks

kohustuslik element - teo õigusvastasus, isegi kui asja materjalidega oleks tõendatud, et viin "Magic

Crystal" polnud kantud alkohoolsete jookide andmepanka ja mitte keegi polnud alates 31. märtsist

1995. a. saanud tegevuslisentsi selle viina Eestisse sisseveoks. Seetõttu ei pannud K. Pärkson, müües

19. märtsil 1996. a. viina "Magic Crystal", toime HÕS §-s 1374 lg. 1 p. 2 sätestatud

haldusõigusrikkumist. Menetlus haldusõigusrikkumise asjas kuulub lõpetamisele HÕS § 218 p. 1

alusel K. Pärksoni teos haldusõigusrikkumise koosseisu puudumise tõttu. Kuna K. Pärksoni poolt

toimepandud tegu - viina müük on tõendatud, siis on ebaõige kassaatori väide, et menetlus käesolevas

haldusõigusrikkumise asjas tuleks lõpetada haldusõigusrikkumise sündmuse puudumise tõttu.

5. Karistuse määramise teiseks põhjuseks loeti Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari 1994. a. määrusega nr.

4 kinnitatud "Alkoholi, tubaka ja tubakatoodete sisse- ja väljaveo, tootmise ning müügi korraldamise

juhendi" punkti 5 rikkumist. See punkt sätestab: "Füüsilistel isikutel on keelatud alkoholi, tubaka ja

tubakatoodete müük nii juriidilistele kui ka füüsilistele isikutele. "Juhendi selles punktis ei käsitleta

Eestisse sissevedamiseks mittelubatud alkoholi, vaid keelatakse füüsilistel isikutel üldse müüa

alkoholi. Seepärast ei saa juhendi punkti 5 rikkumise eest määrata karistust HÕS § 1374 lg. 1 p. 2

järgi Eestisse sissevedamiseks mittelubatud alkoholi müügi eest. K. Pärksoni karistamine HÕS §

1374 lg. 1 p. 2 järgi juhendi punkti 5 rikkumise eest oli ebaõige.

Kohtul on võimalik muuta haldusõigusrikkumisele antud juriidilist kvalifikatsiooni, kui esitatud

materjalide alusel on võimalik tuvastada, missugune haldusõigusrikkumine on toime pandud. HÕS §

132 lg. 1 kehtestab vastutuse selleks mittelubatud kaubaga kauplemise eest. Selle sätte kohaldamine

käesolevas haldusõigusrikkumise asjas eeldab, et keeld kaubelda alkoholiga on kooskõlas

Põhiseadusega. Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari 1994. a. määrusega kinnitatud juhend, mille punktiga 5

keelati füüsilistel isikutel kaubelda alkoholiga, ei viita määruse andmist volitavale seadusele. See säte

on vastuolus Põhiseaduse §-ga 87 p. 6 ja Tarbijakaitseseaduse §-ga 8 lg. 2 samadel põhjustel kui

Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määruse nr. 486 punktid 2 ja 3 ning lisa. Seepärast jätab

Riigikohtu halduskolleegium käesolevas haldusõigusrikkumise asjas Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari

1994. a.a määrusega nr. 486 kinnitatud juhendi punkti 5 kohaldamata. Teo õigusvastasuse puudumise

tõttu pole K. Pärksoni teos HÕS §-s 132 lg. 1 sätestatud haldusõigusrikkumise koosseisu.

Kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ja menetlus käesolevas haldusõigusrikkumise asjas

lõpetamisele K. Pärksoni teos haldusõigusrikkumise koosseisu puudumise tõttu.

Juhindudes Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §-st 5 lg. 1 ja 2 ning HÕS §-dest

218 p. 1, 324 lg. 1 p. 3 ja 311 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium

o t s u s t a b :

1. Jätta Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määruse nr. 486 "Vabariigi Valitsuse 21.

detsembri 1993. a. määruse nr. 408 täiendamine ja viina sisseveo ning hulgi- ja jaemüügi

korralduses tehtavad muudatused" punktid 2 ja 3 ning lisa, samuti Vabariigi Valitsuse 7.

jaanuari 1994. a. määrusega nr. 4 kinnitatud "Alkoholi, tubaka ja tubakatoodete sisse- ja

väljaveo, tootmise ning müügi korraldamise juhendi" punkt 5 vastuolu tõttu Põhiseaduse §-ga

87 p. 6 käesolevas haldusõigusrikkumise asjas kohaldamata ja algatada nende sätete kehtetuks

tunnistamiseks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus.

2. Rahuldada Karin Pärksoni esindaja vandeadvokaadi vanemabi Epp Tombaku

kassatsioonkaebus.

3. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 25. juuni 1996. a. otsus haldusõigusrikkumise asjas nr. II-

3õ-31/96 ja Võru halduskohtuniku 25. märtsi 1996. a. otsus haldusõigusrikkumise asjas nr. 4-

26/96 ning lõpetada käesolevas haldusõigusrikkumise asjas menetlus Karin Pärksoni teos

haldusõigusrikkumise koosseisu puudumise tõttu. Karin Pärksonilt erikonfiskeeritud 45

(nelikümmend viis) pudelit viina "Magic Crystal" kuulub tagastamisele.

4. Tagastada Karin Pärksoni esindaja vandeadvokaadi vanemabi Epp Tombakule

kassatsioonikautsjon 340 (kolmsada nelikümmend) krooni.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel