3-2-1-110-96 · Riigikohus

3-2-1-110-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 10. oktoobril 1996. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik,

võlausaldaja Tartu Linna Maksuameti esindaja vandeadvokaat A. Pilve osavõtul, vaatas läbi avalikul

kohtuistungil 30. septembril 1996. a.

AS-i Primex kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 10. mai 1996.

a. otsuse Tartu Linna Maksuameti avalduses AS-i Primex pankroti väljakuulutamiseks.

Tartu Linna Maksuamet kontrollis AS-i Primex maksude laekumist aastatel 1992-1993 ja leidis, et

seisuga 26. september 1994. a. oli AS-il Primex võlg riigieelarvesse 7 334 714 krooni, sellest

tulumaksuna 4 411 500 krooni, käibemaksuna 721 718 krooni, intressidena 2 040237 krooni ja

trahvina 161 259 krooni. Maksuamet tegi 3. juunil 1994. a. AS-ile Primex ettekirjutuse võlgade

tasumiseks 15. juuliks 1994. a. AS-i Primex kaebuse alusel vähendas maksuamet 8. augusti 1994. a.

otsusega ettekirjutuses toodud käibemaksu summat 90 000 krooni võrra. Muus osas jäeti ettekirjutus

muutmata. Ühtlasi selgitati võlgnikule, et maksuameti otsusega mittenõustumisel on võlgnikul õigus

edasi kaevata Riigi Maksuametile 30 päeva jooksul, arvates otsuse kättesaamise päevast. Otsuse sai

võlgnik kätte 12. augustil 1994. a. Võlgnik vaidlustas ettekirjutuse Tartu Halduskohtus 22. veebruaril

1995. a. Halduskohtu 2. mai 1995. a. määrusega jäeti kaebuse esitamise tähtaeg ennistamata, sest

kaebust ei olnud esitatud ühekuulise tähtaja jooksul arvates õiguste rikkumisest teadasaamise päevast.

29. septembril 1994. a. esitatud avalduses palus Tartu Linna Maksuamet välja kuulutada AS-i Primex

pankroti PankrS § 9 lg. 1 p. 4 alusel, kuna võlg oli tähtajaks tasumata.

Tartu Linnakohtu 12. mai 1995. a. otsusega jäeti pankrotiavaldus rahuldamata. Kohtukulud jäeti

poolte endi kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei tunnista võlgnik võlga ja kohtul ei ole selge,

kas võlgnik on alatiselt maksejõuetu. Võlgnik tunnistas maksuameti ettekirjutust summas 90 132

krooni ja selle tasumiseks piisab võlgniku varadest. Kohus ei ole veendunud, kas maksuameti nõue

on põhjendatud, sest halduskohtu otsus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks ja maksuameti

ettekirjutuse vaidlustamiseks ei ole veel jõustunud. Teised võlausaldajad ei ole ühinenud

pankrotimenetlusega.

Tartu Ringkonnakohtu 10. mai 1996. a. otsusega linnakohtu otsus tühistati ja kuulutati välja AS-i

Primex pankrot. AS-lt Primex mõisteti välja kohtukulu 51 150 krooni maksukorralduste nr. 1051,

760, 1151 ja arvete 103, 63 ja 72 alusel Tartu Linna Maksuameti kasuks.

Apellatsioonikohtu otsuse kohaselt oli vastavalt ajutise pankrotihalduri aruandele 30. aprilli 1994. a.

seisuga võlgniku majanduslik olukord kriitiline. Arvestamata võlgnevust maksuametile, oli võlgu

kokku 9 860 929 krooni. 8. mai 1995. a. aruande kohaselt oli võlgnikul põhivarasid maksumusega 3

684 405 krooni ning arvetel rahalisi vahendeid 85 414 krooni. Võlgniku tegevus oli sisuliselt

peatunud alates 1995. aastast. Apellatsioonikohus leidis, et maksuameti nõue on selge, sest 3. juuni

1994. a. ettekirjutus on jõus ning võlgnik on kohustatud maksukorralduse seaduse § 15 lg. 3 järgi

ettekirjutust täitma. Maksukorralduse seadus määrab maksuvaidluse poolte õigused, kohustused,

vastutuse ja vaidluste lahendamise korra. Võlgnik ei ole kasutanud seaduses sätestatud tähtaegadel

võimalust maksuvaidluse lahendamiseks. Võlgniku vastuväited maksuameti nõude ebaselguse kohta

on tõendamata. Ajutise pankrotihalduri aruannetest lähtuvalt ei suuda võlgnik maksuameti nõuet

rahuldada ja maksejõuetus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Võlgnik on

alatiselt maksejõuetu ning tema pankrot on põhjendatud.

Kassatsioonkaebuses palus AS Primex apellatsioonikohtu otsuse tühistada. Kassaator leidis, et

apellatsioonikohus on seadust vääralt kohaldanud ning kohtukulude väljamõistmisel rikkunud

protsessiõiguse norme.

Kassaator leidis, et maksuameti nõue ei ole selge. Maksuvaidlus ei ole lõppenud ja nõude osas ei ole

jõustunud kohtuotsust ei tsiviil- ega haldusasjas, mistõttu peab kohus pankrotiasjas igal juhul

hindama nõude selgust. Apellatsioonikohus ei pööranud tähelepanu võlgniku esitatud tõenditele ja

argumentidele ning pidas nõuet selgeks, kuna võlgnik oli mööda lasknud nõude vaidlustamise tähtaja.

Tegelikult pidanuks apellatsioonikohus asja sisuliselt lahendama. Võlgnik leidis, et ta ei pidanudki

tulumaksu maksma, sest ta on väliskapitali osalusega aktsiaselts ja talle laienesid maksusoodustused.

Kuna nõue tulumaksu osas on alusetu, siis on alusetu ka sellest tulenev viivise nõue. Alusetu on ka

käibemaksu nõue mitterahaliste sissemaksete eest.

Kassaator leidis, et ta ei ole maksejõuetu. Apellatsioonikohus ei saanud pankrotti välja kuulutada,

sest linnakohtu otsusest oli möödunud aasta ja võlgniku majanduslik olukord võis olla muutunud.

Apellatsioonikohus jättis hinnangu andmata võlgniku majanduslikule olukorrale otsuse tegemise aja

seisuga.

Kaebuses leiti, et maksuamet ei saa apellatsiooniastmes kohtukulude hüvitamist nõuda, sest

maksuamet ei nõudnud linnakohtus kohtukulude hüvitamist ega esitanud kohtukulusid tõendavaid

dokumente. Apellatsioonkaebuses ei ole õigust esitada nõudmisi, mida esimese astme kohtus ei

esitatud (TsKS §-d 57 lg. 1 ja 301 lg. 2). Advokaadibüroo esitatud arved tasus Riigi Maksuamet, aga

kohtus esindas vandeadvokaat Tartu Linna Maksuametit. Apellatsioonikohtule esitati arved nr. 63, 72

ja 103. Arve nr. 63 ja sellele vastav maksekorraldus nr. 1051 summaga 41 300 krooni ei ole seotud

pankrotiasjaga.

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis Tartu Linna Maksuameti esindaja, et kassaatori esitatud väited

on põhjendamatud, sest need ei tugine kohtute poolt kontrollitud tõenditele ning kordavad suures osas

kassaatori poolt varem väljendatud seisukohti. Võlgnik ei ole oma maksejõulisust millegagi

tõendanud ega võlga tasuma asunud ja see ongi pankroti põhjus.

Kolleegiumi istungil palus Tartu Linna Maksuameti esindaja jätta apellatsioonikohtu otsuse

muutmata.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks ei

ole alust. Apellatsioonikohtu otsust tuleb muuta kohtukulude väljamõistmise osas.

PankrS § 1 kohaselt on võlgnik maksejõuetu ja talle võib kohtuotsusega välja kuulutada pankroti, kui

võlgnik ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust

olukorrast tulenevalt ajutine. PankrS § 9 lg. 1 p. 4 kohaselt on pankrotiavalduse aluseks asjaolu, et

võlgnik ei ole tasunud võlga 10 päeva jooksul pärast tähtaja saabumist ning võlausaldaja on talle

teatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus ja võlgnik ei ole seejärel võlga tasunud 10 päeva

jooksul. PankrS § 4 lg. 2 kohaselt on võlausaldajaks maksuvõla puhul maksuhaldur (Riigi

Maksuamet või selle kohalikud talitused).

Maksukorralduse seadus (MKS) määrab Eesti maksusüsteemi, maksuseadustele esitatavad nõuded,

maksumaksja, maksu kinnipidaja, garandi ja maksuhalduri õigused, kohustused ja vastutuse ning

maksuvaidluste lahendamise korra. MKS §15 lg. 1 kohaselt on maksuhalduril õigus teha

maksumaksjale maksuseaduste ja maksukorralduse seaduse alusel täitmiseks kohustuslikke

ettekirjutusi, määrates ühtlasi ettekirjutuse täitmise tähtaja.

MKS § 22 lg. 4 sätestab, et maksuhalduri poolt määratud maksusumma vaidlustamise korral lasub

maksumaksjal kohustus tõestada, et maks määrati valesti. Maksuvaidlusi võib lahendada

halduskohtus maksukorralduse seaduse §-des 35-41 sätestatud korras ja tähtaegadel.

Maksumaksjal on õigus ettekirjutust vaidlustada 30 päeva jooksul arvates ettekirjutuse saamise

päevast maksuhalduri kohalikus talituses (käesolevas vaidluses Tartu Linna Maksuametis).

Maksuhalduri kohaliku talituse otsust on maksumaksjal õigus vaidlustada maksuhalduri keskasutuses

(Riigi Maksuametis) 30 päeva jooksul kohaliku talituse otsuse saamise või tähtaja lõppemise päevast

arvates. Maksuhaldurite otsused tehakse 30 päeva jooksul arvates kaebuse saamise päevast.

Maksumaksjal on õigus maksuvaidluse igas faasis esitada kaebus kohtusse. Kaebuste esitamine

maksuhalduritele või kohtusse ei võta maksumaksjalt kohustust täita ettekirjutus.

Apellatsioonikohus on õigesti asunud seisukohale, et kuna võlgnik ettenähtud korras õigeaegselt

ettekirjutust ei vaidlustanud, siis on ettekirjutus jõus ja maksuameti nõue pankrotimenetluses on

selge. Vaidlus maksuhalduri ja võlgniku vahel on lõppenud. Võlgnik on jätnud tähelepanuta, et

sõltumata vaidlemise soovist on võlgnik kohustatud täitma ettekirjutuse, sest kaebuste esitamine ei

võta maksumaksjalt kohustust täita ettekirjutus (MKS § 41). Kui aga ettekirjutust ei täideta võib

maksuhaldur esitada pankrotiavalduse PankrS § 9 lg. 1 p. 4 alusel. Apellatsioonikohus on

põhjendatult seisukohal, et võlgniku suutmatus maksuhalduri nõudeid rahuldada ei ole ajutine

võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt. Kohus märgib õigesti, et võlgniku maksejõuetust

kinnitab ajutise pankrotihalduri aruanne seisuga 30. aprill 1995. a., mille kohaselt võlgniku

majanduslik olukord oli kriitiline, ja ajutise pankrotihalduri seisukoht 30. aprillil 1996. a., mille

kohaselt AS-i Primex tegevus oli sisuliselt peatunud alates 1995. a. algusest. Võlgniku maksejõuetust

kinnitab asjaolu, et ettekirjutust ei ole täidetud kahe aasta jooksul.

TsKS § 57 lg. 1 kohaselt mõistab kohus poolele, kelle kasuks tehti otsus, teiselt poolelt välja kõik

kohtukulud. Enne asja läbivaatamise lõpetamist kohtule kohtukulude nimekirja esitamata jätmisel

kaotab pool õiguse nõuda kulude hüvitamist.

Apellatsioonikohus on õigesti otsustanud võlgnikult välja mõista kohtukulud. Kassatsioonkaebuse

väide, et kohtukulude väljamõistmist esimese astme kohtus ei taotletud, ei ole õige. Linnakohtu

istungi protokolli kohaselt taotlesid pooled kohtukulude väljamõistmist. Kohus otsustas kohtukulud

jätta poolte endi kanda. Ka apellatsioonikohtus nõudsid pooled kohtukulude hüvitamist ning esitasid

arved ja maksekorraldused - seega esitasid pooled kohtukulude hüvitamise nõude enne asja

läbivaatamise lõpetamist.

Apellatsioonikohus on eksinud kohtukulude väljamõistmisel arvete ja maksekorralduste loetlemisega

ning sellest tulenevalt eksinud ka väljamõistetud summas. Selles osas tuleb apellatsioonikohtu otsust

muuta. Kohtule ei ole esitatud arvet nr. 102 ja maksukorralduse nr. 760 järgi on seetõttu võlgnikult

rohkem välja mõistetud 23 600 krooni. Ekslikult on otsuses märgitud arve nr. 63 ja sellest tulenev

maksekorraldus nr. 1051, kuigi seda summat võlgnikult välja ei mõistetud. Arvete 103 ja 72 alusel on

maksekorraldustega 760 ja 1151 tasutud kohtukulu käesolevas pankrotiasjas vastavalt 23 600 ja 3950

krooni, s.o. kokku 27 550 krooni, mis tulebki võlgnikult välja mõista Tartu Linna Maksuameti

kasuks. Asjaolu, et kohaliku maksuameti keskasutus ehk Riigi Maksuamet on tegelikult kandnud

kohtukulud, ei oma kassaatori seisukohalt tähtsust. Kohtukulude tasumise selline kord on Riigi

Maksuameti töökorralduse küsimus.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 4, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta muutmata Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 10. mai 1996. a. otsus AS-i Primex

pankroti väljakuulutamiseks.

Muuta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 10. mai 1996. a. otsust kohtukulude

väljamõistmise osas ja mõista välja AS-lt Primex 27550 (kakskümmend seitse tuhat viissada

viiskümmend) krooni kohtukulu Tartu Linna Maksuameti kasuks.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Tagastada AS-le Primex 10. juunil 1996. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

Eesistuja J. Luik

Liikmed L. Laarmaa, T. Vernik