3-2-1-107-96 · Riigikohus

3-2-1-107-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 10. oktoobril 1996. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik, A.

Adamsoni osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 30. septembril 1996. a.

Ain Adamsoni kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu 24. mai 1996. a. otsuse AS-i

ERA-Pank avalduses Ain Adamsoni pankroti väljakuulutamiseks.

Tartu Ringkonnakohtu otsusega on tuvastatud, et 21. aprillil 1994. a. sõlmitud laenulepingu järgi

laenas AS ERA-Pank AS-le Excom Systems Inc. 1 577 832 krooni. Laenu tagastamine pidi toimuma

ositi igakuiste maksetena kuu 2. kuupäevaks, laenu tagastamise lõpptähtaeg oli 2. jaanuar 1995. a.

Nimetatud kohustise tagasid käendusega Ain Adamson ja Joseph Onnes. Kuna võlgnik ei tasunud

õigeaegselt võlga, siis pööras võlausaldaja nõude käendaja vastu ja tegi 7. novembril 1994. a. A.

Adamsonile pankrotihoiatuse. 3. aprillil 1995. a. esitas võlausaldaja A. Adamsoni vastu

pankrotiavalduse. Nõude suuruseks koos intressi ja viivisega oli 13 721 247 krooni. A. Adamson

vaidles pankrotiavaldusele vastu, väites, et käendus on lõppenud TsK §-s 211 p. 2 ettenähtud

kolmekuulise tähtaja möödumise tõttu.

Tartu Linnakohus, juhindudes PankrS §-dest 14 lg. 4, 100 lg. 3 ja TsK §-st 211, jättis 16. oktoobri

1995. a. otsusega AS-i ERA-Pank pankrotiavalduse rahuldamata. Linnakohus leidis, et A. Adamsoni

käendus lõppes 2. aprillil 1995. a. ERA-Pank esitas pankrotiavalduse 3. aprillil 1995. a.

Tartu Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega rahuldas

pankrotiavalduse.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt käendus vastavalt TsKS §-le 211 p. 2 lõpeb kui

kreeditor kolme kuu jooksul, arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest, ei esita hagi käendaja

vastu. 21. aprillil 1994. a. sõlmitud laenulepingu p. 2.2 järgi oli võlgniku poolt laenu tagasimaksmise

lõpptähtajaks 2. jaanuar 1995. a. Selle kohustise käendusega taganud A. Adamsoni vastutus algas

TsÜS § 105 sätete kohaselt laenu tagastamise tähtajale järgnevast päevast, s. o. 3. jaanuaril 1995. a.

Apellatsioonikohus leidis, et nõude esitamine pankrotimenetluses on võrdustatav kreeditori poolt hagi

esitamisega käendaja vastu TsK § 211 p. 2 mõttes. Nõude esitamine pankrotimenetluses on TsÜS §-st

112 tulenevalt samuti üheks tsiviilõiguste kaitse viisiks, millele laienevad hagi esitamise üldeeskirjad

pankrotiseadusest tulenevate erisustega.

Ajutise pankrotihalduri hinnangu kohaselt on A. Adamson maksejõuline, kuna tal puuduvad täitmata

kohustised. Hinnang on antud eeldusel, et AS-il ERA-Pank puudub nõudeõigus A. Adamsoni vastu

pooltevahelise kohustise lõppemise tõttu. Ringkonnakohus, hinnates A. Adamsoni majanduslikku

olukorda, leidis, et võlgnik on maksejõuetu, kuna ta ei suuda tasuda võlausaldaja nõudeks olevat

rahasummat ja see suutmatus ei ole tema majanduslikust olukorrast lähtuvalt ajutine.

Kassaator A. Adamson palub ringkonnakohtu otsuse tühistada materiaalõiguse normide väära

kohaldamise ja protsessiõiguse normide olulise rikkumise tõttu.

Kassaatori väitel peab võlausaldaja, kes soovib, et käendus ei lõpeks, esitama kolme kuu jooksul

arvates kohustise täitmise tähtpäevast käendaja vastu hagi. Kui käendaja pankrot on välja kuulutatud,

siis esitatakse nõue käendaja vastu pankrotimenetluses. Pankrotiavaldus eiole samastatav hagi

esitamisega ega nõude esitamisega pankrotimenetluses.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et TsÜS § 118 kohaselt aegub iga osa täitmise nõue eraldi, kui

kohustis kuulub täitmisele ositi. Vastavalt laenulepingule kohustus deebitor tagastama laenu igakuiste

osamaksetena kuu 2. kuupäevaks. Vastavalt TsÜS §-le 116 algab aegumise kulg päevast, mil isik sai

teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest.

Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et pankrotiavalduse esitamisel ei ole täidetud PankrS § 9 lg.

1 p. 4 nõuded. Nimetatud sätte kohaselt on pankrotiavalduse aluseks asjaolu, et võlgnik ei ole tasunud

võlga 10 päeva jooksul pärast tähtaja saabumist ning võlausaldaja on talle teatanud kavatsusest

esitada pankrotiavaldus ja võlgnik ei ole seejärel võlga tasunud 10 päeva jooksul. Kui lähtuda

asjaolust, et osa nõuet on vaieldamatult aegunud, ei ole AS ERA-Pank ikkagi täitnud PankrS § 9 lg. 1

p. 4 sätestatud nõudeid, s.t. puudub pankrotihoiatus nõude osas tervikuna. Seega rikkus

ringkonnakohus otsuse tegemisel protsessiõiguse normi, kuna pankrotiavaldus esitati kogu nõude

alusel, pankrotihoiatus tehti aga nõude osas, mis on aegunud TsÜS § 118 alusel. Nõude osas, mis

apellatsioonikohtu otsuse mõtte kohaselt võiks olla esitatud vastavalt seadusele ja tähtaegselt,

pankrotihoiatus puudub.

Ringkonnakohus ei ole tuvastanud ja AS ERA-Pank tõendanud käenduse puhul PankrS §st 9 lg. 3

tulenevalt peamist asjaolu, et tagatav kohustis oleks tekkinud, s.t. kas laenuleping, mille puhul on

tegemist laenusuhtega, on jõustunud või mitte. Seda peab tulenevalt PankrS §-st 9 lg. 3 ja TsK §-st

206 lg. 2 tõendama võlausaldaja. Ringkonnakohtu seisukoht, et kassaator ei ole vaidlustanud

pankrotiavalduse aluseks oleva nõude suurust, ei ole asjas küllaldane.

Ringkonnakohus rikkus TsKS § 289 sätteid, kuna arvestas AS-i ERA-Pank põhjendusi kostja

maksejõuetusest, mida linnakohtus ei esitatud.

Vastustaja AS ERA-Pank palus ringkonnakohtu otsuse jätta muutmata. Vastustaja leidis, et TsK § 211

kehtiv redaktsioon pärineb ajast, mil rikutud õiguste kaitseks kohtu poole pöördumise ainsaks

vormiks oli hagi esitamine. Käesoleval ajal on vastavalt PankrS §-des 2 lg. 1, 6 lg. 1 ja 2, 7 ja 9

sätestatule kreeditoridele tagatud võimalus kaitsta oma rikutud varalisi õigusi ka pankrotimenetluse

kaudu, esitades kohtule pankrotiavalduse. Apellatsioonikohus kuulutas A. Adamsoni maksejõuetuse

välja põhjendatult, kuna ta ei vaidlustanud madalama astme kohtutes kohustise tekkimist ega selle

suurust.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele TsKS § 347 p.1 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning asjas on võimalik teha uus otsus, millega

pankrotiavaldus jätta rahuldamata.

Ekslik on kassaatori väide, et pankrotiavalduse esitamine käendaja vastu pole TsK § 211 p. 2 mõttes

samatähenduslik hagi esitamisega. TsK § 211 p. 2 redaktsioon kehtib pankrotiseaduse eelsest ajast.

Kuna PankrS § 9 lg. 1 kohaselt on pankrotiavalduse aluseks võlausaldaja nõue võlgniku vastu ja

sama paragrahvi lõike 5 kohaselt peab pankrotiavalduse esitaja tõendama võla suurust, iseloomu,

alust ja maksetähtaega, siis kolleegium leidis, et pankrotiavalduse esitamine käendaja vastu TsK §-s

211 p. 2 sätestatud tähtaja jooksul on samastatav hagi esitamisega, mis välistab käenduse lõppemise

TsK § 211 p. 2 alusel. Kassatsioonkaebuses on ekslikult leitud, et TsK §-s 211 p. 2 sätestatud 3

kuuline tähtaeg on hagi aegumistähtaeg. Osundatud säte kehtestab käenduse lõppemise ühe aluse,

mitte aga käendaja vastu esitatud hagi aegumistähtaja. Kui pankrotiavalduse aluseks olev nõue on

selge ja sellest nõudest lähtudes on tuvastatud võlgniku maksejõuetus, mis ei ole ajutine, siis on

võimalik ka käendaja pankroti väljakuulutamine ilma käendaja vastu hagi esitamiseta.

TsK § 211 p. 2 kohaselt käendus lõpeb, kui kreeditor kolme kuu jooksul, arvates kohustise täitmise

tähtpäeva saabumisest ei esita hagi käendaja vastu. Ringkonnakohus on sisuliselt õigesti leidnud, et

käendaja kohustis kreeditori ees tekib siis, kui põhivõlgnik ise oma kohustist tähtpäevaks ei täida.

Seega algab käendaja vastutus põhivõlgniku poolt kohustise täitmiseks määratud tähtpäevale

järgneval päeval. Kui pankrotiavalduse aluseks olev nõue ei ole selge ja on võimalik selle

lahendamine teises menetluses, siis nõue, mille alusel maksejõuetust tuvastada, puudub ning

tulenevalt PankrS §-st 16 lg. 1 jääb pankrotiavaldus rahuldamata. Sel juhul on võlausaldajal õigus

esitada võlgniku vastu hagi.

Võlgnik vaidlustas pankrotiavalduse aluseks oleva nõude juba linnakohtus väitega, et käendus on

lõppenud. Sellega on hõlmatud ka käenduse osalise lõppemise väide. Ringkonnakohus leidis, et

võlausaldaja nõue on selge, kuna laenu tagastamise lõplik tähtpäev oli 2. jaanuar 1995. a., käendaja

vastutab solidaarse võlgnikuna samas ulatuses kui laenusaaja ning A. Adamson ei vaidlustanud nõude

suurust. Leides, et käendaja vastutus kogu laenusumma ulatuses algas 3. jaanuaril 1995. a. on

ringkonnakohus jätnud tähelepanuta, et pankrotihoiatus käendajale tehti 7. novembril 1994. a. Seega

enne, kui ringkonnakohtu otsuse kohaselt algas käendaja vastutus. Pankrotimenetluses ei ole

lahendatav vaidlus, kas 3. jaanuaril 1995. a. algas käendaja vastutus kogu laenusumma ulatuses või

osaline vastutus viimase ositimakse ulatuses.

Vaidlus selles, millal algas käendaja vastutus ja kas käendus on mingis osas lõppenud, tuleb

lahendada hagimenetluses kreeditori ja käendaja vahel sõlmitud käenduslepingu alusel. Kui lepingust

ei tulene üheselt selle sisu nimetatud küsimuses, siis on vajalik tehingu tõlgendamine lähtudes TsÜS

§-st 64. Asjas esinev õiguslik vaidlus käenduse osalise lõppemise üle muudab pankrotiavalduse

aluseks oleva nõude ebaselgeks, mistõttu ei ole võimalik pankrotti välja kuulutada.

TsK §-st 208 lg. 2 tulenevalt on käendajal õigus esitada kreeditori nõude vastu kõik vastuväited, mis

oleks võinud esitada võlgnik. Kuna käendaja laenulepingust tulenevaid vastuväiteid ei esitanud, siis

puudus ringkonnakohtul vajadus tuvastada laenulepingu sõlmimist.

Kuna pankrotiavaldust ei rahuldata, siis tuleb PankrS § 100 lg. 3 kohaselt pankrotimenetluse kulud

sisse nõuda võlausaldajalt. Pankrotimenetluse kuludeks on ringkonnakohtu poolt ajutise halduri Mart

Jesse kasuks välja mõistetud halduri tasu 2400 krooni ja pankrotimenetlusega seotud kulu 175 krooni.

Samuti kuulub võlausaldajalt sissenõudmisele ringkonnakohtu poolt nimetatud halduri Rein Pärteli

tasu 1350 krooni ja muu pankrotimenetluse kulu 1350 krooni. Kuna kohtuotsus tehti võlgniku kasuks,

siis tuleb TsKS § 57 lg. 1 ja 6 ning 58 lg. 1 alusel AS-lt ERA Pank välja mõista A. Adamsoni kasuks

advokaadi abi eest 5900 krooni.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 4, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 24. mai 1996. a. otsus ning jätta AS-i ERA-

Pank pankrotiavaldus rahuldamata.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Välja mõista AS-lt ERA-Pank halduri tasu 2400 (kaks tuhat nelisada) krooni ja

pankrotimenetlusega seotud kulu 175 (ükssada seitsekümmend viis) krooni ajutise halduri

Mart Jesse kasuks ning 1350 (üks tuhat kolmsada viiskümmend) krooni halduritasu ja 1350

(üks tuhat kolmsada viiskümmend) krooni muu pankrotimenetluse kuluna haldur Rein Pärteli

kasuks.

Välja mõista AS-lt ERA Pank 5900 (viis tuhat üheksasada) krooni advokaaditasu Ain

Adamsoni kasuks.

Tagastada Ain Adamsonile 25. juunil 1996. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

Eesistuja H. Jõks

Liikmed L. Laarmaa, J. Luik