3-2-1-102-96 · Riigikohus

3-2-1-102-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 3. oktoobril 1996. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik,

Riigiprokuratuuri esindaja vandeadvokaat A. Pilve ja A. Uustali esindaja vandeadvokaat M. Mägi

osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 23. septembril 1996. a.

Riigiprokuratuuri kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 25.

aprilli 1996. a. otsuse Aarne Uustali hagis Riigiprokuratuuri, Tallinna Linnavalitsuse ja AS-i

BR-Auto vastu 250 000 krooni nõudes.

Aarne Uustal ostis 13. juunil 1990. a. Tallinnas autokauplusest "Volga" sõiduauto Volvo-745, mille

eest tasus 19 400 rubla. Kauplusest väljastatud tõend-arve alusel registreeris hageja sõiduki Eesti

Vabariigi Autoregistrikeskuses ning talle väljastati pass ning riiklik registreerimismärk X 00-57 EA.

24. juulil 1991. a. võttis grupp politseiametnikke hageja elukohast sõiduauto ära. Võetuse aluseks oli

Eesti Vabariigi Prokuratuuri uurija määrus.

Prokuratuuri uurija 31. juuli 1991. a. asitõendite kriminaalasja juurde liitmise määrusega tunnistati

sõiduauto asitõendiks ja liideti kriminaalasja juurde. Selle määruse põhjenduste kohaselt võeti auto

ära 24. juulil 1991. a. A. Uustali ebaseaduslikust valdusest ning anti vastutavale hoiule seadusjärgsele

omanikule Kindlustuskompaniile Wasa.

31. juulil 1991. a. andis eriti tähtsate asjade uurija Eesti Vabariigi prokuröri juures Rootsi Kuningriigi

Kindlustuskompanii Larmjänst AB uurimisosakonna inspektorile Tallinna Reisisadamas allkirja vastu

üle vaidlusaluse auto tagasitoimetamiseks Rootsi. See Rootsi kindlustuskompanii kohustus võtma

auto oma vastutavale hoiule ilma võõrandamise õiguseta kuni auto omandiküsimuse lahendamiseni

kohtus.

1991. a. oktoobris sai hageja teada, et tema sõiduauto oli kindlustuskompanii poolt realiseeritud.

Rootsi politseitöötajate ja Kindlustuskompanii Wasa selgituse kohaselt on hagejal nõudeõigus auto

realiseerinud kaupluse "Volga" ja Eesti Vabariigi Prokuratuuri vastu.

Hagiavalduses Riigiprokuratuuri, Tallinna Linnavalitsuse ja AS-i BR-Auto (kaupluse "Volga" varad

on omandanud AS BR-Auto) vastu palub A. Uustal välja mõista kostjatelt 250 000 krooni.

Tallinna Linnakohtu 31. jaanuari 1996. a. otsusega rahuldati hagi osaliselt Riigiprokuratuuri vastu,

kellelt mõisteti hageja kasuks välja 150 000 krooni. Tallinna Linnavalitsuse ja AS-i BR-Auto vastu

jäeti hagi rahuldamata.

Linnakohus pidas tõendatuks, et hageja omandas heauskselt 1990. a. juunis sõiduauto Volvo-745

komisjonikauplusest "Volga", seega tekkis tema omand vaidlusalusele sõiduautole õiguslikul alusel

AÕS § 81 mõttes. Kohus luges hagi põhjendatuks 150 000 krooni ulatuses ja otsustas selle välja

mõista Riigiprokuratuurilt TsK §-de 448 lg. 1 ja 450 lg. 1 alusel, kuna Riigiprokuratuur ei tõendanud,

et ta pole kahju tekitamises süüdi. Linnakohus leidis, et Riigiprokuratuuril puudus õiguslik alus anda

sõiduauto üle kindlustuskompaniile.

Tallinna Linnakohus asus seisukohale, et Tallinna Linnavalitsuse ja AS-i BR-Auto osas tuleb jätta

hagi rahuldamata. Tallinna Linnavalitsus kui kaupluse "Volga" õigusjärglane ei kanna tsiviilvastutust

TsK §-st 256 tulenevalt, sest autot ei võetud hagejalt ära kohtuotsuse alusel. AS-i BR-Auto suhtes ei

kuulu hagi rahuldamisele, kuna kostja on tõendanud, et ostis Tallinna Linnavalitsuselt 12. oktoobril

1994. a. kaupluse "Volga" varad, omandamata mingeid rahaliselt hinnatavaid kohustusi AÕS § 30 lg.

1 tähenduses.

Tallinna Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonikohus leidis, et vastavalt

1991. a. Eestis kehtinud TsK §-le 387 läks varakindlustuse korral nõudeõigus tekitatud kahju eest

vastutava isiku suhtes kindlustajalt üle kindlustusorganisatsioonile väljamakstud kindlustushüvise

summa piirides. Sellest ei järeldu, et kindlustusorganisatsioon muutuks automaatselt vara omanikuks,

kuna asja materjalidest ei nähtu, millise väljamakse ja millal Kindlustuskompanii Wasa tegi.

Kindlustuskompanii Larmjänst AB ei olnud sõiduauto valdajaks KrPK § 62 lg. 3 mõttes, sest

nimetatud kindlustuskompanii valduses ei ole vaidlusalune sõiduauto kunagi olnud. Tsiviilasja

materjalide juurde pole tõendina esitatud Rootsi Kuningriigi kohtuotsust nimetatud sõiduauto varguse

kohta. Prokuratuuri uurija ei olnud õigustatud kohtueelselt sisuliselt lahendama regressiõigusest

tulenevaid nõudeid. Põhjendamatu on apellandi väide, et kohus pidanuks juhinduma TsK §-st 451,

mitte aga 450. TsK § 451 alusel kuuluvad hüvitamisele kahjud, mis tulenevad kodanike

ebaseaduslikust süüdimõistmisest, kriminaal- või haldusvastutusele võtmisest, mida hageja suhtes ei

ole tehtud.

Kassatsioonkaebuses palub Riigiprokuratuur ringkonnakohtu otsuse tühistada materiaalõiguse normi

väära kohaldamise ja tõlgendamise tõttu. Kassaator leiab, et apellatsioonikohtu seisukoht

Riigiprokuratuuri vastutuses TsKS § 448 lg. 1 järgi, on ekslik. Eesti Vabariigi Prokuratuuri uurija on

tegutsenud kriminaalprotsessi normidega kehtestatud korras ning puudub süü hagejale kahju

tekitamises. Ringkonnakohus on ekslikult järeldanud, et auto (autode) vastutavale hoiule andmisega

on prokuratuuri uurija ületanud oma volitusi ja on kohtueelselt lahendanud regressiõigusest tuleneva

nõude. Seejuures on Tallinna Ringkonnakohus õigesti viidanud KrPK § 62 lg. 6, mille kohaselt

asitõend säilitatakse kuni kohtuotsuse tegemiseni või menetluse lõpetamiseni. Alles Politseiameti

Keskuurimisbüroo poolt kriminaalasja lõpetamise määruses 13. veebruaril 1996. a. määrati äravõetud

sõiduautode (sealhulgas hageja poolt ostetud sõiduauto) saatus. Nimetatud autod tagastati omanikele

Rootsis või kindlustuskompanii poolt vargusega tekitatud kahju hüvitamise korral vastavale

kindlustuskompaniile. Samuti ei saa nõustuda ringkonnakohtu järeldusega, et antud juhul

Riigiprokuratuur kannab vastutust TsK § 450 alusel.

Kolleegiumi istungil jäi kassaatori esindaja kassatsioonkaebuses esitatud seisukohtade juurde.

Vastustaja esindaja palus jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Apellatsioonikohus asus õigesti seisukohale, et Riigiprokuratuur vastutab TsK § 448 alusel hagejale

sõiduauto äravõtmisega tekitatud kahju eest. TsK § 448 lg. 2 kohaselt vabaneb kahju tekitanu selle

hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju on tekitatud mitte tema süü läbi. Riigiprokuratuur ei ole

tõendanud, et ta ei ole hagejale kahju tekitamises süüdi. Asitõendina vaidlusaluse sõiduauto

kriminaalasja juurde liitmise määrusega tunnistas prokuratuuri uurija hageja valduse sellele autole

ebaseaduslikuks ja kindlustuskompanii Wasa auto seadusejärgseks omanikuks, jättes tähelepanuta, et

nende otsustuste tegemine kuulus kohtu pädevusse.

Autode üleandmise-vastuvõtmise akti koostamise ajal kehtinud KrPK § 63 lg. 3 kohaselt võis

asitõendeid kuni kriminaalasja arutamiseni tagastada nende valdajatele, kui viimased seda taotlevad

ja kui selle taotluse rahuldamine ei kahjusta kriminaalasja menetlust. Osundatud sätte kohaselt

võinuks uurija vastava taotluse olemasolul tagastada auto hagejale, kes oli selle omandanud

kauplusest tõend-arve alusel, seega õiguslikul alusel.

Kriminaalprotsessi koodeksi asitõendi hoidmist reguleerivad sätted ei andnud uurijale õigust määrata

asitõendi (sõiduauto) vastutavale hoiule andmist üleandmise-vastuvõtmise aktiga. Autode

üleandmise-vastuvõtmise aktist nähtuvalt puudusid Kindlustuskompanii Larmjänst AB esindajal

volitused vaidlusaluse sõiduauto kindlustuskompanii vastutavale hoiule võtmiseks ning asitõendi

kriminaalasja juurde liitmise määrusega oli prokuratuuri uurija andnud sõiduauto vastutavale hoiule

hoopis Kindlustuskompaniile Wasa. Kohtud on põhjendatult leidnud, et uurija ületas oma volitusi,

kuna vastuolus KrPK §-ga 62 lg. 6 otsustas asitõendi saatuse enne kohtuotsuse jõustumist või

kriminaalasjas menetluse lõpetamist, andes auto kohtuväliselt ning õigusliku aluseta üle

Kindlustuskompanii Larmjänst AB esindajale. Seetõttu on alusetu kassaatori väide, et hagejale

kuulunud sõiduauto saatus määrati alles Politseiameti Keskuurimisbüroo 13. veebruari 1996. a.

kriminaalasja lõpetamise määrusega.

Põhjendatud on kassaatori seisukoht, et hagi rahuldamisel on kohtud ekslikult viidanud TsK §-le 450.

Nimetatud säte reguleerib kodanikele tekitatud kahjude hüvitamist, mis olid tekitatud ametiisikute

ebaõigete teenistusalaste tegudega administratiivse haldamise alal üldistel alustel (§-d 448 ja 449) kui

eriseadusega ei ole ette nähtud teisiti. Uuurimisorganid ei täida funktsioone administratiivse

haldamise alal.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 25. aprilli 1996. a. otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja J. Luik

Liikmed L. Laarmaa, T. Vernik