3-1-1-106-96 · Riigikohus

3-1-1-106-96

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 1. oktoobril 1996.a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri

Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

A. H. ja R. P. süüdistuses KrK § 164 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa kohtualused A. H. ja R. P. ning Riigiprokuratuuri prokurör

Marge Püss.

Pärnu Linnakohtu 31. mai 1996. a otsusega tunnistati A. H. ja R. P. süüdi KrK § 164 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi,

karistati kolmeaastase vabadusekaotusega ühes õiguste äravõtmisega töötada kolme aasta jooksul

õiguskaitseorganites ning KrK § 47 alusel vabastati kolmeaastase katseajaga tingimuslikult karistuse

kandmisest. A. H. ja R. P. tunnistati süüdi selles, et nad, vastavalt P. Uurimisbüroo kriminalist-uurijana ja

uurijana, selgitades A. L. enesetapu asjaolusid, pressisid T. L. välja altkäemaksu 5000 kr suuruses summas

ning võtsid altkäemaksu kumbki 1500 kr suuruses summas.

Pärnu Linnakohtu 31. mai 1996. a otsuse peale esitas Pärnu prokurör Ly Tartu apellatsioonprotesti, taotledes

linnakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse mittevastavuse tõttu kuriteo raskusele ja kohtualuste

isiksusele.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. juuli 1996. a otsusega tühistati Pärnu Linnakohtu 31. mai

1996. a otsus A. H. ja R. P. mõistetud põhikaristuse osas ning mõlemale kohtualusele mõisteti

põhikaristuseks üks aasta vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. juuli 1996. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused

A. H. kaitsja vandeadvokaat Paul Järve ja R. P. kaitsja vandeadvokaat Rünno Roosmaa.

Kaitsja P. Järve taotleb oma kaebuses Tallinna Ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja esimese astme kohtu

otsuse jõustamist. Kassaator leiab, et kriminaalasja menetlemisel on rikutud AKKS § 5 sätteid, sest, olles

eelnevalt kriminaalasja menetlemisel üle kuulatud tunnistajana, puudus Pärnu prokurör Ly Tartul

apellatsioonprotesti esitamise õigus. Kaitsja P. Järve arvates oleks ringkonnakohus vastavalt AKKS § 10 lg-

le 2 pidanud tagastama kassatsoonprotesti läbivaatamatult.

Ka kaitsja R. R. kassatsioonkaebuses rõhutatakse, et AKKS § 5 lg 1 kohaselt ei ole tunnistajal õigust esitada

apellatsioonprotesti. Täiendavalt osundab R. R. tervele reale tema kaitsealuse olukorda kergendavatele

asjaoludele, mida ringkonnakohus jättis kriminaalasja arutamisel arvestamata ja taotleb lõppkokkuvõttes

Pärnu Linnakohtu 31. mai 1996. a otsuse jõustamist.

Riigikohtu istungil toetasid A. H. ja R. P. oma kaitsjate kassatsioonkaebustes sisalduvat taotlust. Prokurör

taotles Riigikohtu istungil kassatsioonkaebuste rahuldamata jätmist põhjendusega, et apellatsioonprotesti

esitanud prokuröri on kriminaalasja menetlemisel vaid ühel korral üle kuulatud ja protesti ei esitanud

prokurör mitte tunnistajana. Prokuröri arvates ei ole kassatsioonkaebustes osundatud kriminaalmenetluse

seaduse rikkumine käsitatav olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 3 ja 4 mõttes.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste

seletused,

l e i d i s:

Kriminaalmenetluse teoorias on üldtunnustatud seisukoht, et kriminaalasja menetleja - juurdleja, uurija,

prokuröri või kohtuniku - sattumisel mingi teise menetlusosalise rolli, peab ta selles kriminaalasjas menetleja

rollist loobuma.

Vastavalt KrMK § 51 lg-s 4 sätestatule ei või tunnistaja osaleda kriminaalmenetluses süüdistajana.

Arvestades ka KrMK § 20 lg-s 1 sätestatut, kehtib see keeld prokuröri kriminaalmenetlusliku tegevuse suhtes

tervikuna. Tunnistajana tõendi allikaks olemine ei saa põhimõtteliselt jätta tekitamata kahtlusi prokuröri

erapooletuses. Prokuröri tunnistajana ülekuulamise kordade arv on seejuures õiguslikult tähtsusetu.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et kõnealune kriminaalmenetluse seaduse rikkumine on

käsitatav olulise rikkumisena, mis võib takistada kriminaalasja objektiivset uurimist ning seadusliku

kohtuotsuse tegemist.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMK § 51 lg-st 4 ja AKKS § 39 lg-st 4, § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja 65 lg-

st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. juuli 1996. a otsus A. H. ja R. P.

süüdistusasjas ja saata kriminaalasi samasse ringkonnakohtusse apellatsiooni korras uueks arutamiseks alates

eelmenetlusest.

2. Vandeadvokaatide Paul Järve ja Rünno Roosmaa kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt.

Riigikohtu otsus jõustub 1. oktoobril 1996. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Peeter Vaher

Liikmed Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep