3-1-1-105-96 · Riigikohus

3-1-1-105-96

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 1. oktoobril 1996. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter

Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

M. V. jt süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1,2,3 järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Rapla Maakohtu 22. mai 1996. a otsusega mõisteti M. V. süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1,2,3 järgi ja teda

karistati 1-aastase vabadusekaotusega ning KrK § 47 alusel vabastati 2-aastase katseajaga tingimuslikult

karistuse kandmisest. Sama kohtuotsusega mõisteti süüdi veel R. T., kes ei ole aga otsust vaidlustanud.

M. V. mõisteti süüdi selles, et tema, eelneval kokkuleppel kaaskohtualuse R. T. 19. jaanuaril 1996. a õhtul

varastas salaja ukse lahtimurdmise teel R. E. abimajandi aidast kaks elektrimootorit väärtusega kokku 12400

krooni. Ukse lõhkumisega tekitati abimajandile täiendav kahju 1500 krooni suuruses summas.

Rapla Maakohtu 22. mai 1996. a otsuse peale esitas Rapla abiprokurör M. Pruus apellatsioonprotesti, milles

palus maakohtu otsuse tühistada mõistetud karistuse mittevastavuse tõttu kohtualuse isikule.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. juuni 1996. a otsusega tühistati Rapla Maakohtu otsus

M. V. mõistetud karistuse osas ja teda karistati 6-kuulise vabadusekaotusega kinnises vanglas. Muus osas

jäeti kohtuotsus muutmata.

Kriminaalkolleegium leidis, et M. V. tuleb karistada lühiajalise reaalse vabadusekaotusega seetõttu, et ta on

varem kahel korral karistatud varavastaste kuritegude eest, kusjuures ühel korral on kohus

mittevabadusekaotuslikku karistust tema suhtes juba kohaldanud. Sellest hoolimata ei asunud M. V.

paranemise teele, vaid jätkas kuritegude toimepanemist.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. juuni 1996. a otsuse peale esitas M. V.

kassatsioonkaebuse .

Kassaator palub ringkonnakohtu otsuse talle mõistetud karistuse osas tühistada, kuna karistuse mõistmisel on

kohus arvesse võtnud ainult raskendavaid asjaolusid ja jätnud tähelepanuta kergendavad asjaolud.

Süüdimõistetu kinnitab, et tal on töökoht, tema ülalpidamisel on faktiline abikaasa ja 8-kuune poeg ning

kahjude hüvitamise osas on tal sõlmitud kokkulepe tsiviilhagejaga. M. V. väidab, et on aru saanud oma

kuritegelikust käitumisest ning teinud sellest vastavad järeldused.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri arvamuse

jätta kassatsioonkaebus rahuldamata,

l e i d i s :

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. juuni 1996. a otsus on seaduslik ja muutmisele ei kuulu.

Ringkonnakohus on oma otsuses põhjendanud, miks maakohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kohtualuse

isikule ja ei ole kooskõlas karistuse mõistmise üldalustega ning väljakujunenud kohtupraktikaga. Riigikohtu

kriminaalkolleegium nõustub nende põhjendustega ja nendib, et puudub seaduslik alus ringkonnakohtu

otsuse tühistamiseks.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. juuni 1996. a otsus M. V. süüdistusasjas KrK § 139

lg 2 p-de 1,2 ja 3 järgi jätta muutmata.

2. M. V. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 1. oktoobril 1996. a ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja: Eerik Kergandberg

Liikmed: Jüri Rätsep, Peeter Vaher