3-1-1-104-96 · Riigikohus

3-1-1-104-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 1. oktoobril 1996. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Jüri Ilvest ja Herbert

Lindmäe vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

S. I. süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 1842 lg 1 järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Harju Maakohtu 2. mai 1996. a otsusega mõisteti S. I. süüdi ja teda karistati KrK § 15 lg 2 ja § 1842 lg 1

järgi vabadusekaotusega 1 aasta ja 6 kuud. KrK § 41 alusel liideti sellele karistusele eelmise kohtuotsuse

järgi kandmata karistus 4 päeva vabadusekaotust ja lõplikuks karistuseks loeti 1 aasta 6 kuud ja 4 päeva

vabadusekaotust kinnises vanglas. Karistuse kandmise alguse ajaks loeti kohtuotsuse tegemise päev 2. mai

1996. a.

Kohtuotsuse järgi tunnistati S. I. süüdi selles, et tema 12. septembril 1995. a püüdis Murru vangla kartseris

lüüa kartserisse sisenenud kontrolöri O. S. metalloraga. Kuritegu jäi lõpule viimata S. I. mitteolenevatel

põhjustel, kuna kontrolör V. U. haaras S. I. löögiks tõstetud käest ja võttis talt metallora ära.

Harju Maakohtu otsuse peale esitas kohtualune S. I. apellatsioonkaebuse, milles ta vaidlustas süüdimõistva

kohtuotsuse, väites, et ta ei ole tahtnud kontrolörile kallale tungida.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuli 1996. a otsusega tühistati Harju Maakohtu 2. mai

1996.a otsus S. I. KrK § 41 alusel lõpliku karistuse mõistmise osas. Ringkonnakohus luges S. I. KrK § 40

lg 3 alusel lõplikuks karistuseks 1 aasta 6 kuud ja 4 päeva kinnises vanglas, arvestades karistuse kandmise

aja alguseks 7. veebruar 1995. a. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata, apellatsioonkaebus aga rahuldamata.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokuröri asetäitja Jaan

Naaber. Kassatsioonprotestis vaidlustatakse karistuse kandmise alguse aja muutmine ja taotletakse

kohtuotsuse tühistamist S. I. KrK § 40 lg 3 alusel lõpliku karistuse mõistmise osas kriminaalseaduse ebaõige

kohaldamise tõttu ja kriminaalasja saatmist selles osas uueks sisuliseks arutamiseks samale kohtule teises

kohtukoosseisus.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri arvamuse,

milles ta toetas kassatsioonprotesti,

t u v a s t a s:

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et kassatsioonprotest on põhjendatud.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuli 1996. a otsusega tühistati Harju Maakohtu 2. mai

1996. a otsus kohtualusele S. I. KrK § 41 alusel lõpliku karistuse mõistmine. Kohtuotsuses nenditakse

põhjendatult, et kuna tegemist on kuritegude hiljem tuvastatud konkurentsiga, toimub karistuste liitmine

mitte KrK § 41 järgi, vaid KrK § 40 lg 3 sätete alusel. Ringkonnakohus jättis seejuures S. I. mõistetud

karistuse muutmata ja luges kohtualuse lõplikuks karistuseks 1 aasta 6 kuud ja 4 päeva vabadusekaotust

kinnises vanglas. Karistuse kandmise alguse ajaks luges aga ringkonnakohus 2. mai 1996. a asemel

7. veebruari 1995. a, millal algas karistuse kandmine eelmise kohtuotsuse järgi. See ei ole aga

ringkonnakohtu otsuses esitatud kujul sisuliselt õige.

Harju Maakohtu 2. mai 1996. a otsuses asutakse lõpliku karistuse mõistmisel seisukohale, et S. I. tuleb

täielikult ära kanda nii Lääne-Viru Maakohtu 22. veebruari 1996. a otsusega talle KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja

3 ning § 195 lg 2 järgi mõistetud vabadusekaotus 1 aasta ja 3 kuud kui ka talle 2. mai 1996. a otsusega KrK

§ 15 lg 2 ja § 1842 lg 1 järgi mõistetud vabadusekaotus 1 aasta ja 6 kuud. Liites mõistetud karistusele eelmise

kohtuotsuse järgi kandmata karistus - 4 päeva vabadusekaotust ja mõistes S. I. lõplikuks karistuseks 1 aasta 6

kuud ja 4 päeva vabadusekaotust, rakendas kohus sel puhul karistuste täielikku liitmist. Mõistes kohtualusele

S. I. lõplikuks karistuseks 1 aasta 6 kuud ja 4 päeva vabadusekaotust, järgis maakohus sisuliselt KrK § 40

lg 3 sätteid, mille järgi juhul, kui pärast kohtuotsuse tegemist tuvastatakse, et süüdimõistetu on süüdi veel

teises kriminaalkoodeksi eriosa samas või mõnes muus paragrahvis tähendatud kuriteos, mille ta on toime

pannud enne kohtuotsuse tegemist esimeses asjas, liidab kohus hiljem mõistetud karistusega varem

mõistetud karistuse ärakandmata osa koodeksi eriosa selle paragrahvi piirides, mis näeb ette raskema

karistuse.

Lähtudes KrK § 40 lg-st 3 ja muutes karistuse kandmise aja algust, muutis ringkonnakohus tegelikult

esimese astme kohtu otsuse sisu karistusaja pikkuse osas: kui lugeda karistuse kandmise alguse ajaks 2. mai

1996. a, lõpeb karistuse kandmine 5. novembril 1997. a, kui aga karistuse kandmise algust arvata

7.veebruarist 1995. a, saaks karistus kantuks juba 10. augustil 1996. a. Sellest tulenevalt vähenes S. I. poolt

ärakandmise kuuluv karistus 1 aasta 2 kuud ja 26 päeva. Arvestades karistusaja algust esimese kohtuotsuse

järgi, oleks ringkonnakohus pidanud esimese astme kohtu tahet järgides kohaldama karistuste täielikku

liitmist. Seeläbi ei oleks kohtualuse olukord halvenenud, kuna ärakandmisele kuuluv karistusaja pikkus ei

oleks muutunud. Kui aga ringkonnakohus pidas vajalikuks vähendada S. I. mõistetud karistust, oleks ta

pidanud seda oma otsuses motiveerima.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuli 1996. a otsus S. I. süüdistusasjas

KrK § 15 lg 2 ja § 1842 lg 1 järgi talle KrK § 40 lg 3 alusel mõistetud lõpliku karistuse osas ja saata

kriminaalasi selles osas sisuliseks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada.

Kohtuotsus jõustub 1. oktoobril 1996. a ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Jüri Ilvest, Herbert Lindmäe