3-1-1-97-96 · Riigikohus

E r i a r v a m u s

Riigikohtu üldkogu 25.09.1996.aotsuses A.Nikolajevi süüdistuses

KrK §-de 101 p-de 1, 3, 8; 141 lg 2 p-de 1, 2; 139 lg 2 p-de; 185 lg 2 ja 203 lg 1 järgi

Oma 25.09.96.a otsusega, millega Riigikohtu üldkogu jättis muutmata Tallinna Ringkonnakohtu

poolt A.Nikolajevile mõistetud erakorralise karistuse - surmanuhtluse mahalaskmise läbi - tegi

Riigikohus põhimõttelise õiguspoliitilise- ja väärtusotsustuse.

Otsustuse aktsepteerida surmanuhtlust kui karistusliiki tegi Riigikohtu kõrgeim organ viis aastat peale

taasiseseisvumist ja taaslülitumist ülemaailmsetesse (ÜRO) ja regionaalsetesse (EN)

rahvusvahelistesse organisatsioonidesse ning ühinemist nende organisatsioonide tegevuse peamisi

tegevuspõhimõtteid kandvate mitmepoolsete rahvusvaheliste lepingutega. Oma demokraatliku

arengusoovi kinnitamiseks on Eesti Vabariik alla kirjutanud ja ratifitseerinud enamiku

rahvusvahelistest inimõiguste kaitse lepingutest, olles seeläbi kohustunud siseriiklikult ülimuslikult

kaitsma neis lepinguis sätestatud väärtusi. Samale kohustab Eesti riigivõime ka Põhiseadus (PS §-d 3;

11; 14).

Riigikohtu otsus langetati olukorras, kus selle aasta esimesel poolaasta kuritegevuse statistika näitas

esimest korda kogu taasiseseisvuse aja kohta kuritegevuse langust, sh raskete isikuvastaste kuritegude

osas ligikaudu 10 % . Kuritegevuse langus näitab ühiskonna üldise stabiliseerumise ja tervenemise

tendentsi, millest tulenevalt on küsitavad igasugused erakoralised abinõud. Antud taustolukorras ning

omades volitusi "tühistada asjas tehtud kohtuotsus täies ulatuses või osaliselt ja teha asjas uus otsus,

raskendamata seejuures süüdimõistetu olukorda "", langetas Riigikohtu üldkogu siiski otsuse

surmanuhtluse kasuks. Tehtud valiku tõsidus tuleneb sellest, et üldkogu otsus seaduse kohaldamisel,

sh ka karistuse mõistmisel, on kohustuslik Riigikohtu kolleegiumidele ja erikogudele (AKKS § 62),

kui Riigikohtu lahend aga ka kõigile I ja II astme kohtutele.

Kohus on meie Põhiseaduse järgi iseseisev riigivõim ning valikuid tehes ja otsustusi langetades

kujundab kohus, eriti Riigikohus õiguspoliitikat ning aitab kujundada õiguses kajastunud sotsiaalseid

väärtusi. Kohtunik, eriti aga riigikohtunik ei või end taandada tehniliseks normi kohaldamise

masinaks. Ta peab tunnetama tema ümber toimuvat. Riigikohus, olles oma väärtusvalikute kaudu üks

keskseid ühiskonna kujundajaid, peab ta seisma vastu ebakõlbelistele ja destruktiivsete taotlustele

ning panema rõhu üldinimlikele humanistlikele väärtustele, Põhiseaduses väljendatud printsiipidele ja

nende teostamise meetoditele.

Valides surmanuhtluse toetamise, valis Riigikohtu üldkogu minevikulise repressiivse

karistuspoliitika, mis on vastuolus nii meie enda kaasaegse seadusandluse üldsuunitluse kui

üldinimlike väärtustega. Valides hukkamise, valis Riigikohus karistuse mõistmises keskaegsel

taliooni printsiibil põhineva kättemaksu ideoloogia, sest eripreventiivset toimet surmanuhtlusel ei

pole. Üldpreventiivne toime kuritegevuse üldise languse tendentsi valguses on väga küsitava

väärtusega.

Inimesekeskse humanistliku maailma üheks baasväärtuseks on inimväärikus. Inimväärikus on ka

üheks Eesti Vabariigi põhiseadusega kaitstavaks põhiväärtuseks (PS § 10) ning selle austamist nõuab

ka kriminaalseadustiku karistuse mõistmise üldnorm § 20 lg 3, mis sätestab, et "karistuse eesmärk ei

ole füüsiliste karistuste tekitamine ja inimväärikuse alandaamine". Jätan siinjuures kõrvale arutluse

sellest, kas ja kui palju surmanuhtlus mahalaskmise läbi põhjustab või ei põhjusta füüsilisi kannatusi

kui küünilise ja ebakõlbelise.

Euroopa kultuur on pidanud inimeselt elu võtmist just inimväärikusega mitte kokkusobivaks. Elu

võtmist, ka seaduse alusel ja riigi nimel, on kaasaegne küps euroopalik kultuur pidanud elu pühadust

eitavaks, inimelu mitteaustavaks destruktivismi, kättemaksu ja vägivalda soodustavaks sammuks.

Seekaudu on taoline karistusliik alandav ennekõike ülejäänud ühiskonnale, ühiskonnaelu

korraldajaile ja selles õiguslikke otsustusi langetajaile. Tapmisele tapmisega vastates minnaks

lihtsama vastupanu teed, arvates ekslikult, et vägivallale võib ja peab vägivallaga vastama. Nii

toimides, samu vahendeid kasutades alandatakse end toimimisviisides paratamatult selle tasemele,

kelle üle õigust mõistetakse.

On ilmselge, et surmanuhtluse kohaldamisel ei saa rääkida karistuse mõistmise ühe aluspõhimõtte -

proportsionaalsuse printsiibi - kasutamisest. Antud sotsiaalses olustikus ei ole surmanuhtlus

proportsionaalne ja vältimatult vajalik reageerimisviis ühiskonnas ilmnevate konfliktide

lahendamiseks ja probleemidele reageerimiseks.

Riigikohtul oli võimalus teha seda, mida temalt kui kõrgemalt kohtult oodatakse - teha

õiguspoliitiliselt adekvaatne väärtusotsustus ning anda vastavad juhised õiguse tõlgendamiseks, sh

karistuse mõistmiseks selles komplitseeritud küsimuses. Eeldatavalt teades surmanuhtluse kui

karistusliigi ümber kujunenud olukorda ning meie kriminaalseaduse mahajäämust, olnuks Riigikohtu

ülesanne leida üldtunnustatud inimõiguste, Eestile juba võetud rahvusvaheliste poliitiliste ja õiguslike

kohustuste ning Põhiseaduse printsiipidega kooskõlas olev lahend, mis võinuks olla suunanäitajaks

nii seaduseandjale kui alama astme kohtutele.

Õigust tuleb tõlgendada ja kohaldada nüüdisajas ja kaasaegses väärtuskontekstis, st mitte normi

kehtestamise aegsete sotsiaalsete tingimuste ja tõekspidamiste ning tõlgenduste valguses.

Surmanuhtlus kui karistusliik kehtestati oma praegusel üldisel kujul teise riigikorra ja sotsiaalsete

tingimuste ning väärtuste ajal üle 30 aasta tagasi. Paraku, selle asemel, et rakendada kohtuvõimu

kooskõlas Põhiseaduse printsiipidega ja valida tänasesse päeva sobiv karistusliik ning tunnistada

surmanuhtlus kui karistusliik Põhiseadusega mittekooskõlas olevaks, valis üldkogu teise lahenduse.

Eesti kehtivas konstitutsioonilises demokraatias ei ole seaduseandja mitte ainus institutsioon, kes

tegeleb väärtushinnangute ja -otsustustega. On olemas väärtushinnanguid, mis on seadusandjale

siduvad ning mida ta muuta ei saa. Need väärtushinnangud sisalduvad Põhiseaduse printsiipides. Et

Riigikohtu pädevuses on § 152 lg 2 kohaselt kontrollida Riigikogu tegevuse vastavust Põhiseadusele

ning et Põhiseadus sisaldab ka printsiipe (väärtushinnanguid), siis on Riigikohtu põhiseaduslikuks

kohustuseks hinnata ja kontrollida kehtivas õiguses sisalduvaid väärtushinnanguid Põhiseaduse

väärtusskaala valguses. Lahendus, ka kriminaalõiguslik, oli ja on KrK § 23 lg 1 näol olemas. Seega

võinuks, tundes mingil põhjusel, et 15 aastane vanglakaotus on ebapiisav, asendada surmanuhtlus

eluaegse vabadusekaotusega. Põhiseaduse järgi mõistab õigust ainult kohus ning kriminaalseadustiku

üldnorm - § 23 lg 1 teine lause räägib just ja ainult õigusemõistmisest, kasutades terminit

"mõistetakse". Armuandmisel õigust ei mõisteta. Veel vähem tehakse seda karistuse kandmise kohas.

Kui sellele vaatamata nähakse ikkagi mingit kollisiooni KrK §-de 22 lg 3 ja 23 lg 1 vahel, siis tuleb

silimas pidada, et õigust, sh ka kriminaalõigust tuleb tõlgendada kooskõlas Põhiseadusega ning temas

sätestatud printsiipide ja väärtustega. Antud juhul, kahjuks, ohverdati õiguse eesmärk ja mõte selle

vormile.

Eeltoodu alusel leian, et Riigikohtu üldkogu 25.09.96.a otsus karistuse osas on mitte kooskõlas olev

rahvusvaheliste inimõigustega ja Eesti Vabariigile võetud rahvusvaheliste kohustustega, on vastuolus

Põhiseaduse printsiipidega ning kaasaegse demokraatliku kriminaalõigusemõistmise praktika ja

eesmärkidega.

Rait Maruste