3-1-1-100-96 · Riigikohus

3-1-1-100-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 24. septembril 1996. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm, Eerik

Kergandberg, Herbert Lindmäe ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi

kriminaalasja

Andi Kapi süüdistuses KrK § 115 lg 2 p 2,3 ja § 128 järgi,

Vahur Haava ja Rainer Sardise süüdistuses KrK § 115 lg 2 p 2,3 järgi ning

P. J. ja M. K. süüdistuses KrK § 1151 lg 1 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu Andi Kapi kaitsja vandeadvokaat Märt Leedu,

süüdimõistetu Rainer Sardise kaitsja vandeadvokaat Aleksander Glikman ja riigiprokuröri asetäitja Jaan

Naaber.

Tallinna Linnakohtu 23. märtsi 1993. a otsusega tunnistati süüdi:

Andi Kapp KrK § 115 lg 2 p 2,3 järgi ja karistati vabadusekaotusega 6 aastaks tingimisi KrK § 47

rakendamisega 3-aastase katseajaga ning KrK § 128 järgi 700 kroonise rahatrahviga;

Vahur Haava KrK § 115 lg 2 p 2,3 järgi ja karistati vabadusekaotusega 4 aastaks tingimisi KrK § 47

rakendamisega 3-aastase katseajaga;

Rainer Sardise KrK § 115 lg 2 p 2,3 järgi ja karistati vabadusekaotusega 5 aastaks tingimisi KrK § 47

rakendamisega 3-aastase katseajaga;

P. J. KrK § 1151 lg 1 järgi ja karistati vabadusekaotusega 3 aastaks tingimisi KrK § 47 rakendamisega 3-

aastase katseajaga;

M. K. KrK § 1151 lg 1 järgi ning karistati vabadusekaotusega 3 aastaks ja 6 kuuks tingimisi KrK § 47

rakendamisega 3-aastase katseajaga.

A. Kapp, V. Haava ja R. Sardis on mõistetud süüdi selles, et nad koos ja eelneval kokkuleppel panid toime

teadvalt alaealise E. A. vägistamise ja nimelt:

12. septembril 1992.a öösel Tallinnas X tee 56a asuvas kämpingus, kasutades füüsilist vägivalda - tõmmates

E. A. voodile pikali ja hoides ta käsi kinni, tõmbasid kannatanul püksid jalast ja katsid ta näo padjaga,

temaga püüdis vägivaldsesse sugulisse vahekorda astuda A. Kapp, V. Haava ja R. Sardis, hoidsid seejuures

kinni kannatanut. Vägistamine jäi kämpingus lõpule viimata, kuna kardeti politsei saabumist. Seejärel viisid

nad E. A. autoga lähedal asuvasse metsa, kus kasutades ära kämpingus kannatanu kallal rakendatud

vägivalda, püüdis temaga sugulisse vahekorda astuda A. Kapp auto kapotil, kuid tegu jäi lõpule viimata kuna

E. A. libises kapotilt maha. Talutanud E. A. auto tagaistmele, astus seal temaga sugulisse vahekorda A. Kapp,

seejärel V. Haava ja R. Sardis.

A. Kapp on mõistetud süüdi ka E. A. tapmisega ähvardamises ja nimelt selles, et ta pärast E. A. suhtes

toimepandud kuritegusid ähvardas kannatanut tapmisega juhul, kui viimane teatab tegudest politseisse.

P. J. ja M. K. on mõistetud süüdi selles, et nad pärast seda, kui A. Kapi, V. Haava ja R. Sardise poolt oli maha

surutud E. A. vastupanu ja nende poolt toimepandud vägistamist rahuldasid mõlemad oma sugulist kirge

ebaloomulikul viisil.

Selle kohtulahendi peale esitas Riigikohtu esimees järelvalveprotesti seoses süüdimõistetuile ilmselt leebete

karistuste kohaldamisega. EV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi 10. juuni 1993.a määrusega jäeti

protest rahuldamata. EV Riigikohtu esimehe poolt korratud järelvalveprotest rahuldati EV Ülemkohtu

presiidiumi 25. augusti 1993.a määrusega. Presiidium leidis, et kohtualustele mõistetud tingimuslik karistus

oli ilmselt kerge ja ei vastanud toimepandud kuritegude raskusele. Presiidium tühistas Tallinna Linnakohtu

23. märtsi 1993.a otsuse ja EV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi 10. juuni 1993.a määruse

kohtualustele mõistetud karistuste osas ja saatis selles osas kriminaalasja uueks arutamiseks Talllinna

Linnakohtule teises kohtukoosseisus.

Mitmesuguste menetlustoimingute ja kaasnenud viivituste tõttu arutati kriminaalasja uuesti 1995.a

novembris ja Tallinna Linnakohtu 20. novembri 1995.a otsusega mõisteti kohtualused uuesti süüdi -

seejuures P. J. ja M. K. puhul esklikult KrK § 1151 lõiget nimetamata. Kõiki karistati analoogiliselt

23. märtsi 1993.a karistustega.

Tallinna Linnakohtu 20. novembri 1995.a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tallinna prokuröri asetäitja

M. Toming. Ta taotles kohtuotsuse tühistamist kõigile kohtualustele mõistetud karistuste osas nende

mittevastavuse tõttu kuriteo raskusele ja süüdlaste isikule. P. J. ja M. K. osas palus ta õigusliku hinnangu

täpsustamist, kõigile süüdimõistetuile reaalse vabadusekaotuse mõistmist KrK § 47 sätteid rakendamata.

A. Kapi kaitsja vandeadvokaat M. Leedu taotles oma apellatsioonkaebuses uue otsuse tegemist - vägistamise

kvalifitseerimist KrK § 115 lg 1 järgi, A. Kapi õigeksmõistmist KrK § 128 järgi ja tema karistamist KrK § 47

rakendamisega tingimisi.

R. Sardise kaitsja vandeadvokaat A. Glikman motiveeris oma apellatsioonkaebuses kaitsealuse kuriteo

ümberkvalifitseerimist KrK 115 lg 1 järgi, taotles uue kohtuotsuse järgi lühiajalist vabadusekaotust § 47

rakendamisega tingimisi.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. mai 1996.a otsuses rõhutati, et Tallinna Linnakohtu

23. märtsi 1993.a otsus tühistati järelvalve korras EV Ülemkohtu presiidiumi 25. augusti 1993.a määrusega

kohtualustele mõistetud karistuste osas ja kriminaalasi saadeti just selles osas arutamiseks esimese astme

kohtule. Seega oli kuritegude kvalifikatsiooni osas kohtulahend jõustunud ja kohtualuste korduv

süüditunnistamine 20. novembri 1995.a otsusega ebaõige KrMK § 5 lg 1 p 9 mõttes. Linnakohus pidanuks

teistkordsel arutamisel otsustama vaid kohtualuste karistamise küsimuse. Sellest tulenevalt tühistas Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium nimetatud kohtulahendi kohtualuste süüdimõistmise osas ja jättis

läbivaatamata menetlusosaliste taotlused kohtualuste tegudele uue juriidilise hinnangu andmise küsimuses.

KrK § 47 alusel karistusest vabastamist pidas Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium põhjendatavaks üle 3

aasta möödumisega kuritegude toimepanekust, millest tulenevalt on ära langenud karistuse üld- ja

eripreventiivne toime. Ajafaktori tähtsust kinnistava tegurina rõhutatakse süüdimõistetute hoidumist uute

kuritegude toimepanekust ja nende poolt ühiskonna käitumisnormide jätkuvat täitmist, isikliku elu

lootustekohast korraldamist ning politseiorganite järelvalvest tulenenud nõuete täitmist. Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegium jõudis veendumusele kõigi süüdimõistetute suhtes reaalse vabadusekaotuse

otstarbetuses olenemata kuritegude raskusest ja tuvastatud tehioludest. Kohtualuste karistusest vabastamine

KrK § 47 sätestatud alustel loeti põhjendatuks.

Need Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi seisukohad on vaidlustanud Riigiprokuratuuri prokurör

A. Ülviste oma kassatsioonprotestis. Ta ei pea põhjendatuks õigusemõistmise üldaluste ja kõrgema astme

kohtu selgete hoiakute jätkuvat eiramist. Olulise raskusastmega kuritegude puhul, kus seadusandja on

alternatiivita ette näinud vabadusekaotusliku karistuse, rakendati erandina käsitletavat leebust kõigi

süüdimõistetute suhtes ja vabastati nad tingimisi karistusest. Kassaator nendib, et 16-aastast kannatanut

koheldi rõhutatult hoolimatu kõlvatusega. Ta on lugenud KrK § 47 sätete kohaldamist kõigi süüdimõistetute

suhtes kriminaalseaduse ebaõigeks kohaldamiseks, taotleb kohtulahendite tühistamist süüdimõistetute suhtes

KrK § 47 sätete kohaldamise osas ja kriminaalasja saatmist Tallinna Linnnakohtule uueks arutamiseks.

Oma kirjalikud vastuväited kassaatori seisukohtade vaidlustamiseks on esitanud R. Sardise kaitsja

vandeadvokaat A. Glikman. Kirjaliku pöördumisega on teatanud kannatanu E. A., et ta peab õiglaseks

süüdimõistetute reaalset karistamist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära A. Kapi kaitsja

vandeadvokaat M. Leedu ja R. Sardise kaitsja vandeadvokaat A. Glikmani ning riigiprokröri asetäitja

J. Naaberi seletused,

l e i d i s :

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, jättes prokuröri apellatsioonprotesti rahuldamata ja Tallinna

Linnakohtu otsuse kõigi grupis tegutsenud süüdimõistetute tingimisi karistusest vabastamise kohta

tühistamata, on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on jätkuvalt seisukohal, et KrK § 20 lg 1 kohaselt on karistus sunnivahend,

mida kohaldatakse kuriteo toimepanemises süüdimõistetu suhtes kohtuotsuse alusel ja mis seisneb

süüdimõistetu õiguste kitsendamises või äravõtmises kriminaalkoodeksis ettenähtud ulatuses. Vastavalt KrK

§-le 36 arvestab kohus karistuse mõistmisel toimepandud kuriteo raskust ja laadi, süüdlase isikut ning

vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Kuriteo raskus ja laad on esimene faktor, millest sõltub

karistus konkreetse kuriteo eest.

Ainuüksi vägistamise inkrimineerimine kahe kvalifitseeriva tunnuse tõttu KrK § 115 lg 2 p 2,3 järgi ja

sugulise kire ebaloomuliku viisil rahuldamise käsitlemine KrK § 1151 lg 1 järgi viitavad alternatiivita

vabadusekaotusele, mis on ette nähtud nimetatud sätete sanktsioonides.

Kriminaalkoodeksi 5. peatükk, kuhu kuulub KrK § 47, käsitleb karistusest vabastamist. KrK § 47 sätestatud

karistusest tingimuslik vabastamine on süüdlase suhtes sanktsioonis ettenähtud vabadusekaotuse

mittekohaldmise võimalus, kui seda tingib tehiolude ja süüdlase isiku märkimisväärsete erisuste arvestamine.

Vaidlustatud kohtulahendites on oldud erandlikult leebe ohtliku vägistamisvormi kõigi täideviijate suhtes

nende kuriteolise aktiivsuse astmest olenemata. Karistuse individualiseerimine on toimunud vaid selle

karistusmäära formaalse astendamise näol, mille kandmisest ühtlustatud katseaja tingimusel on kõik

süüdimõistetud vabastatud.

Juhindudes AKKS § 63 p 2, § 64 p 3 ja 4 ja § 65 lg 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. mai 1996.a otsus ja Tallinna Linnakohtu 20. novembri 1995.a otsus

Andi Kapi, Vahur Haava, Rainer Sardise, P. J. ja M. K. süüdistusasjas nendele karistuse mõistmise osas ning

saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule.

2. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada osaliselt.

Kohtuotsus jõustub 24. septembril 1996.a ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Lea Kalm, Eerik Kergandberg, Herbert Lindmäe, Jüri Rätsep