3-1-1-99-96 · Riigikohus

3-1-1-99-96

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 24. septembril 1996. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Herbert Lindmäe ning liikmed Eerik Kergandberg ja

Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

A.J. jt süüdistuses KrK § 139 lg 3 p 1 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa õigeksmõistetu A.J., tema kaitsja vandeadvokaat Mare Lust ja

Riigiprokuratuuri prokurör Jaan Naaber.

A.J. oli kohtu alla antud süüdistatuna KrK § 139 lg 3 p 1 järgi selles, et ta 22. veebruaril 1992. a kella 15.00

paiku eelneval kokkuleppel koos A.U-ga, tungis lukustuse kõrvaldamise teel Xxxxxxxxx Xxxxxx tn xx-xxx

asuvasse korterisse, kust varastas salaja V.F-le kuuluvat vara 24207 kr 50 s väärtuses.

Tallinna Linnakohtu 8. detsembri 1993. a määrusega eraldati A.U. kriminaalasi süüdistuses KrK § 139 lg 3

p 1 järgi eraldi menetlusse kohtualuse tagaotsitavaks kuulutamise tõttu.

Tallinna Linnakohtu 9. detsembri 1993. a otsusega mõisteti A.J. süüdistuses KrK § 139 lg 3 p 1 järgi süü

tõendamatuse tõttu õigeks.

Prokuröri apellatsioonprotestis taotleti linnakohtu otsuse tühistamist seoses kriminaalmenetluse seaduse

olulise rikkumisega. Nimelt osundas prokurör sellele, et kriminaalasja arutamisel ei järgitud KrPK § 24 lg-

s 1 sätestatut.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. jaanuari 1994. a määrusega tühistati Tallinna Linnakohtu

9. detsembri 1993. a otsus ja kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks samale kohtule.

Tallinna Linnakohtu 28. märtsi 1996. a otsusega tunnistati A.J. ja A.U. süüdi KrK § 139 lg 3 p 1 järgi,

mõlemaid karistati kolmeaastase vabadusekaotusega ja KrK § 47 alusel vabastati üheaastase katseajaga

tingimuslikult karistuse kandmisest.

A.U. ja A.J. kaitsja vandeadvokaat Mare Lusti poolt esitatud apellatsioonkaebustes taotleti Tallinna

Linnakohtu 28. märtsi 1996. a otsuse tühistamist ning kohtualuste õigeksmõistmist. Kaebuses rõhutati, et

linnakohtu süüdimõistev otsus tugineb oletustel ja kuriteo kvalifitseerimisel on kohus jätnud tähelepanuta, et

kuritegu oli toime pandud veel ENSV kriminaalkoodeksi kehtimise ajal. Samuti juhtis apellant kohtu

tähelepanu asjaolule, et Tallinna Linnakohtu 9. detsembri 1993. a õigeksmõistev kohtuotsus protestiti

prokuröri poolt ja tühistati ringkonnakohtu poolt vaid kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu,

vaidlustamata A.J. süüküsimust.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. mai 1996. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu

28. märtsi 1996. a otsus A.J. süüdimõistmises KrK § 139 lg 3 p 1 järgi ja ta mõisteti õigeks.

Ringkonnakohtu otsuses rõhutatakse, et vastavalt AKKS § 36 lg-le 2 on kriminaalasja uuel arutamisel

esimese astme kohtus lubatud kohtualuse karistust raskendada või talle raskemat kuritegu ette nägevat

seadust kohaldada ainult siis, kui tuvastatakse tema poolt raskema kuriteo toimepanemine või kui vähemalt

üks kohtuotuse tühistamise alus oli karistuse leebuse motiivil esitatud kannatanu või tema esindaja

apellatsioonkaebus või prokuröri apellatsioonprotest. Mingi süüdistuse järgi varem õigeksmõistetud isiku

süüdimõistmine sama süüdistuse järgi pärast kriminaalasja uut arutamist esimese astme kohtus ei ole aga

ringkonnakohtu arvates raskema kuriteo toimepanemise tuvastamine AKKS § 36 lg 2 mõttes.

Ringkonnakohus leidis, et A.J. süüdimõistmine uuel kohtulikul arutamisel olnuks võimalik üksnes juhul, kui

prokurör vaidlustanuks apellatsioonikorras ka tema süüküsimuse.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. mai 1996. a otsuse peale on esitanud Riigikohtule

kassatsioonprotesti riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber.

Prokurör taotleb Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. mai 1996. a otsuse tühistamist A.J.

õigeksmõistmise osas ja selles osas kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist. Kassaator põhjendab oma

taotlust asjaoluga, et ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt tehtud kohtuotsus, millega A.J. õigeks mõisteti, ei

saanud olla siduv teisele kohtukoosseisule, kes kriminaalasja sisuliselt uuesti arutades tunnistas A.J. süü

tõendatuks. Kassaator rõhutab, et ringkonnakohtu motiividega nõustumine tähendaks seda, et õigeksmõistetu

süüküsimust ei saaks esimese astme kohtus arutada isegi siis, kui seda küsimust oleks apellatsioonprotestis

vaidlustatud.

Prokurör juhib tähelepanu ka sellele, et kuritegu pandi toime enne kriminaalkoodeksi uue redakstiooni

kehtestamist ning sellest tulenevalt tulnuks A.J. vastavalt KrK § 6 lg-le 3 süüdi mõista KrK § 139 lg 2 p-de 1

ja 3 järgi.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil möönis prokurör lünkade olemasolu AKKS-s, kuid

lõppkokkuvõttes siiski toetas kassatsioonprotestis sisalduvat taotlus. Kaitsja taotles oma seletusesTallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. mai 1996. a otsuse muutmata jätmist põhjendusega, et see on

täielikus kooskõlas AKKS § 36 lg-s 2 sätestatuga.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud menetlusosaliste seletusi,

l e i d i s:

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. mai 1996. a otsus on seaduslik, põhjendatud ja kooskõlas

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senise praktikaga AKKS § 36 kohaldamisel.

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassatsioonprotestis esitatud seisukohaga, et ebaseadusliku

kohtukoosseisu poolt tehtud õigeksmõistev kohtuotsus, mille ringkonnakohus on tühistanud, ei ole

kriminaalasja uuesti arutavale kohtule enam mingil määral siduv. Mistahes ringkonnakohtu poolt

tühistatud maa- või linnakohtu otsus on kriminaalasja uuesti arutavale kohtule siduv AKKS § 36 lg-

s 2 määratud piirides.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. septembri 1995. a otsuses M.T. süüdistusasjas on rõhutatud, et vastavalt

AKKS §-le 36 lg 2 on kriminaalasja uuel kohtulikul arutamisel esimese astme kohtus lubatud kas karistust

raskendada või raskemat kuritegu ettenägevat seadust kohaldada (reformatio in peius) kahel juhul: kui pärast

kohtuotsuse tühistamist tuvastatakse uuel kohtulikul arutamisel - tavaliselt pärast täiendavat

kohtueelset uurimist - asjaolud, mis tõendavad kohtualuse poolt raskema kuriteo toimepanemist või

kui vähemalt üks otsuse tühistamise alus oli kannatanu või tema esindaja kaebus või prokuröri protest

karistuse leebuse kohta. Seaduse mõtte kohaselt ei pea need kaks kohtualuse olukorra halvendamise alust

esinema koos, kuigi nende koosesinemine on võimalik.

Seega on pärast kohtuotsuse tühistamist uuel kohtulikul arutamisel esimese astmekohtus lubatav halvendada

kohtualuse olukorda ka siis, kui kohtuotsuse tühistamise aluseks ei olnud kannatanu kaebust ega prokuröri

protesti, kuid kui kohus tuvastab raskema kuriteo toimepanemise.

Samas on kriminaalasja uuesti arutava kohtu iseseisvuse piirid raskema kuriteo toimepanemise

tuvastamisel piiratud süüdistusega, mille järgi isik oli varem kohtu alla antud. Neist piiridest väljuvalt

võib kriminaalasja uuesti arutav kohus kohtualuse olukorda raskendada vaid siis, kui kohtualune antakse

kohtu alla raskemas süüdistuses lähtudes KrMK § 215 lg-st 3 või § 219 lg-st 3.

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. mai 1996. a

otsuses esitatud AKKS § 36 lg 2 tõlgendusega, et kriminaalasja uue arutamise järgselt kohtualuse

süüditunnistamine samas süüdistuses, milles ta oli varem õigeks mõistetud, ei saa olla käsitatav

süüditunnistamisena raskemas kuriteos. Riigikohtu kriminaalkolleegium aktsepteerib ka seda Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. mai 1996. a otsuses esitatud seisukoht, et A.J. oleks saanud

kriminaalasja uue arutamise järgselt samas süüdistuses süüdi mõista siis, kui prokurör oleks

apellatsioonprotestis lisaks menetlusseaduse olulisele rikkumisele vaidlustanud ka A.J. süü tõendatuse - s.o

tema õigeksmõistmise. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et õigeksmõistmise vaidlustamine

kannatanu, tema esindaja või prokuröri poolt on käsitatav AKKS § 36 lg 2 mõttes karistuse leebuse

vaidlustamise piirjuhtumina.

Riigikohtu kriminaalkolleegium jagab prokuröri poolt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil väljendatud

seisukohta, et vaid AKKS § 14 lg-st 1 tulenevalt ei tohiks ringkonnakohus eelmenetluse käigus

kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tuvastamisel võtta mingit seisukohta kohtuotsuse muudes

vaidlustatud küsimustes. Apellatsioonimenetluse kui terviku loogilises kontekstis tuleb aga AKKS § 14

lg-s 1 sätestatut tõlgendada nii, et kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tuvastamisel on

ringkonnakohus õigustatud kriminaalasja juba eelmenetlusel esimese astme kohtule uueks

arutamiseks saatma siis, kui on kaevatud vaid kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise peale.

Seega juhul, mil prokurör oleks A.J. kriminaalasja puhul kaevanud apellatsiooni korras nii

kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise kui ka õigeksmõistmise peale, oleks ringkonnakohus pidanud

võtma mõlema rikkumise kohta seisukoha eelmenetluse järgselt - kriminaalasja apellatsioonikorras

arutamisel.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. mai 1996. a otsus A.J. õigeksmõistmises KrK

§ 139 lg 3 p 1 järgi jätta muutmata.

2. Kassatsioonprotest jätta rahuldamata.

Riigikohtu otsus jõustub 2. septembril 1996.a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Herbert Lindmäe

Liikmed Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep