3-3-1-25-96 · Riigikohus

3-3-1-25-96

M Ä Ä R U S

Tartus, 20. septembril 1996. a.

Kassatsioonkaebuste läbivaatamine vande-advokaadi volituste kontrollimise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 19. septembril 1996. a. avalikul kohtuistungil läbi Tallinna Linnavalitsuse, Anu Juuraku ja

Erik Zavadskise kassatsioonkaebused Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 28. märtsi 1996. a.

määrusele haldusasjas nr. II3/81/96.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Tallinna Linnavalitsuse esindaja Heikki Ojamaa, Erik

Zavadskis, Olivia Parmasto ja Eva Laarmann. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.

30. oktoobril 1995. a. esitas vandeadvokaat Kaido Ehasoo Linda White'i esindajana kaebuse Tallinna

Halduskohtule Tallinna Linnavalitsuse 16. oktoobri 1995. a. korralduse nr. 2936k seadusevastaseks

tunnistamiseks. Nimetatud korraldusega otsustati kompenseerida omandireformi käigus Tallinnas,

Tatari tn. 21B, endisel aadressil Tatari tn. 23A, asunud ehitised Rita-Anna Galinsile, kelle elukoht on

Austraalias. R.A. Galins suri 12. septembril 1993. a. Kaebuse andmeil on kaebuse esitaja L. White

(neiuna Galins) R.A. Galinsi tütar ja ühtlasi vara tagastamise nõudeõiguse pärija nii Austraalia kui ka

Eesti seaduste kohaselt. Tal on õigus ja soov saada hoone omanikuks. Kaevatud korraldus riivab

otseselt tema seadusega garanteeritud õigusi ja huve.

Kaebuse kohaselt esitas R.A. Galins 1991. a. avalduse hoone Tatari 21B kompenseerimiseks, kuid

olevat siis muutnud seda soovi. 10. juunil 1993. a. esitas R.A. Galinsi volitatud isik vandeadvokaat

K. Ehasoo avalduse Tallinna Linnavalitsusele ja ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile, milles taotles

õigusvastaselt võõrandatud varade tagastamist. Kaebuse esitaja leidis, et Tallinna Linnavalitsuse

kaevatud korraldusega eirati nii omandireformi õigustatud subjekti kui ka tema pärija selgelt

väljendatud tahet hoone tagastamiseks ja seetõttu on kaevatud korraldus vastuolus Omandireformi

aluste seaduse §ga 12 lg. 1.

Kaebusele lisas vandeadvokaat oma volitusi tõendava dokumendina advokaadibüroo Ehasoo ja

Benevolenskaja poolt 30. septembril 1995. aastal välja antud order-volikirja nr. 92.

Kohtuprotsessi kaasatud kolmandad isikud - üürnikud Olivia Parmasto ja Erik Zavadskise esindaja

vandeadvokaat Katri Koitver esitasid halduskohtule taotluse vandeadvokaat K. Ehasoo volituste

kontrollimiseks.

Halduskohtunik nõudis 7. novembril 1995. a. kirjaga nr. 3617/95 vandeadvokaat K. Ehasoolt tema

volituste kontrollimiseks esitatud taotluse alusel L. White'i poolt kinnitatud volikirja ärakirja

vandeadvokaat K. Ehasoole ja tema esindamise aluseks oleva õigusteeninduslepingu

(registreerimiskaardi) kinnitatud ärakirja. Nõutud dokumente vandeadvokaat K. Ehasoo ei esitanud,

teatades kohtule kirjaga, et Seaduse Eesti Advokatuuri kohta §de 8 lg. 3 ja 11 lg. 3 alusel on andmed

kliendi ja advokaadi vahel sõlmitud õigusteeninduskokkulepete kohta täielikult konfidentsiaalsed ja

neid on keelatud avaldada ilma kliendi nõusolekuta.

Halduskohtunik palus 23. jaanuaril 1996. a. kirjaga nr. 3617/95 Eesti Advokatuuri juhatusel

kontrollida vandeadvokaat K. Ehasoo volitusi L. White'i esindamiseks kohtus. Eesti Advokatuuri

juhatusest vastati, et vandeadvokaat K. Ehasoo esitas neile dokumendi, mis tõendab, et temal on

alates 3. oktoobrist 1995. aastast volitused L. White'i esindamiseks Tatari 21 asuva elamuga

seonduvas asjaajamises. Vandeadvokaat K. Ehasoo esitas ka halduskohtule selle inglisekeelse

dokumendi, kuid leidis 9. veebruari 1996. a. kohtuistungil, et nimetatud dokument ei kinnita sellisena

tema volitusi. Samuti leidis ta, et ekslikult on order-volikirja kuupäevaks märgitud 30. september

1995. a., aga ta on nõus selle parandama või vahetama orderi teise vastu.

Tallinna Linnavalitsuse esindaja Heikki Ojamaa ja kolmandad isikud O. Parmasto, K. Mälberg ning

E. Zavadskise esindaja vandeadvokaat K. Koitver taotlesid 9. veebruari 1996. a. kohtuistungil

haldusasja lõpetamist seoses kaebuse esitaja vandeadvokaat K. Ehasoo volituste puudumisega

kaebuse esitamiseks kohtule.

Tallinna Halduskohtu 12. veebruari 1996. a. määrusega rahuldati nimetatud taotlused ja jäeti

haldusasi läbi vaatamata HKS §de 5 lg. 1, 8 lg. 3, 10 lg. 3 ja 17 lg. 1 ning TsKS § 176 lg. 1 alusel.

Kohtunik leidis, et kohtus esindamiseks peab volikiri olema tõestatud. Üksikisiku volikirja tõestab

notar, advokaadi volitusi tõendab advokaadibüroo volikiri (order). Vandeadvokaat K. Ehasoo ei ole

esitanud kohtule L. White'i poolt K. Ehasoo nimele tehtud volikirja. Samuti ei ole ta esitanud kohtule

ja Eesti Advokatuuri juhatusele õigusabi lepingut, order-volikirjal ei ole L. White'i kui kliendi

allkirja, vaid on K. Ehasoo enda allkiri ja order-volikirjal on määratlemata volituste ulatus.

Vandeadvokaat K. Ehasoo poolt Eesti Advokatuuri juhatusele esitatud dokumenti, mis tõendab, et

temal on volitused esindada L. White'i Tatari 21 asuva elumajaga seonduvas asjaajamises, ei saa

käsitleda seaduse nõuetele vastava legaliseeritud volikirjana ja see ei anna vandeadvokaat

K. Ehasoole volitusi esitada L. White'i nimel kaebus kohtusse. Samuti on nimetatud dokumendil

ebatäpne hoone aadress Tatari 21, vaidlus seondub hoonega Tatari 21B.

15. veebruaril 1996. a. esitas vandeadvokaat K. Ehasoo L. White'i esindajana erikaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule, milles palus tühistada Tallinna Halduskohtu 12. veebruari 1996. a. määruse ja

saata asi samale kohtule teises koosseisus uueks läbivaatamiseks protsessinormide väära kohaldamise

tõttu. Erikaebuse kohaselt tõestab advokaadi volitusi advokaadibüroo order. Kui selline order on

kohtule esitatud, puudub teistel protsessiosalistel õigus nõuda advokaadi volituste olemasolu

tõendamiseks muude dokumentide esitamist. Ka kohus peab aktsepteerima advokaadibüroo orderit

kui volitusi tõendavat dokumenti. Halduskohus eiras seadust, kui rahuldas kolmandate isikute

taotluse õigusteeninduslepingu ja täiendava volikirja nõudmises ning tegi järelepärimise Eesti

Advokatuuri juhatusele. Samuti leiti erikaebuses, et kaevatavast määrusest ei selgu, millisel

õiguslikul alusel jäeti kaebus läbi vaatamata. Määruses viidatud HKS § 10 lg. 3 reguleerib kaebuse

või protesti käiguta jätmist ja tagastamist, mitte läbivaatamata jätmist.

28. märtsil 1996. a. vaatas Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium erikaebuse läbi kogu

koosseisus protsessiosalisi välja kutsumata ja leidis üksmeelselt, et halduskohus rikkus oluliselt

kohtumenetluse seaduse norme, mis viis asja ebaõigele otsustamisele, ning tühistas HKS § 36 lg. 2

alusel määrusega halduskohtu määruse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale halduskohtule

teises koosseisus. Ringkonnakohus leidis, et HKS § 5 lg. 1 sätestab igaühe õiguse pöörduda enda

kaitseks kaebusega halduskohtusse. HKS § 12 lg. 1 kohaselt on halduskohtumenetluses

protsessiosalisteks kaebuse esitaja või tema esindaja, millest tuleneb, et isik saab halduskohtus asja

ajada isiklikult või esindaja kaudu. TsKS § 79 lg. 1 kohaselt võib üksikisik kohtus asja ajada isiklikult

või esindaja kaudu. Halduskohtumenetluse seadustik ei sätesta üksikisiku esindaja volituste

vormistamise nõudeid, mistõttu tuleb juhinduda Tsiviilkohtupidamise seadustiku vastavatest sätetest.

TsKS § 81 lg. 1 p. 1 järgi võib esindajaks kohtus olla advokaat, § 82 lg. 8 kohaselt tõestab advokaadi

volitusi asjaajamiseks kohtus advokaadibüroo volikiri (order). Täiendavate dokumentide nõue

advokaadi volituste tõestamiseks ei tulene seadusest. Kaebuse esitajat esindav vandeadvokaat esitas

kohtule advokaadibüroo order-volikirja, mis on tema volituste tõestamiseks piisav. Esindaja volituste

piiramist volikirjas ei ole märgitud. HKS § 8 lg. 3 nõudeid ei ole kaebuse esitamisel rikutud. Seega

puudub halduskohtul alus asja läbivaatamata jätmiseks.

Sellele Tallinna Ringkonnakohtu määrusele esitasid kassatsioonkaebused Tallinna Linnavalitsus, Anu

Juurak ja Erik Zavadskis. Kassatsioonkaebustes palutakse tühistada ringkonnakohtu määrus ja

lõpetada asja menetlus.

Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuses leitakse, et ringkonnakohus on erikaebuse lahendamisel

oluliselt rikkunud TsKS ja HKS nõudeid, mis viis asja ebaõigele otsustamisele. Vara

kompenseerimise korraldus anti tuginedes R.A. Galinsi ja tema pärija L. White'i soovile ning

puuduvad nende poolt allakirjutatud dokumendid selle kohta, et seda soovi oleks muudetud.

Halduskohtus tekkis küsimus, kas ja kuidas sai vandeadvokaat K. Ehasoo nende soovi muuta ning

kas ja kuidas sai ta esitada kaebuse L. White'i nimel. Vandeadvokaat K. Ehasoo poolt esitati kohtule

30. septembril 1995. a. välja antud order-volikiri nr. 92. Lisaks sellele esitas ta koopia väljalõigetega

faksist, milles muude puuduste ja vasturääkivuste kõrval oli märge, et see volikiri jõustub 3. oktoobril

1995. a., kohtule esitatud order-volikiri oli aga 30. septembrist 1995. a. See tingis vajaduse

kontrollida, kas vandeadvokaat K. Ehasool oli õigus esindada L. White'i kohtus.

Anu Juuraku kassatsioonkaebuses leitakse, et ringkonnakohtu määruses ei ole näidatud, millist

seadust halduskohus rikkus. Kassaator leiab, et vandeadvokaat K. Ehasoo poolt 30. septembril

1995. a. allakirjutatud order-volikirjal nr. 92 puudub volitaja L. White'i allkiri, ei ole määratud

volituste maht ja sellest ei nähtu, et advokaat omaks volitust L. White'i nimel piiramatute õigustega

tehingute ja toimingute teostamiseks. Order-volikirja kohaselt tuleb volituste mahu osas mittevajalik

tekst maha kriipsutada, kuid seda ei ole tehtud. Ringkonnakohus samastas ebaõigesti volikirja

määratlemata mahu piiramatu mahuga. Kassaatori arvates tuli halduskohus tõendeid uurides ja

protsessiosaliste seletusi ning arvamusi ära kuulates õigele järeldusele, et vandeadvokaat K. Ehasoo

poolt allakirjutatud kaebus ei kuulu kohtus läbivaatamisele.

Erik Zavadskise kassatsioonkaebuses leitakse, et vandeadvokaat K. Ehasoo poolt halduskohtule

esitatud 30. septembri 1995. a. order-volikirjast nr. 92 ei selgu, kas advokaat on voliniku õigustega

või õigusteta, kuna mittevajalik tekst on orderil läbi kriipsutamata. Sellest order-volikirjast ei selgu, et

advokaat K. Ehasool oleksid üldse olnud volitused kaebuse esitamiseks. Vandeadvokaat K. Ehasoo

poolt halduskohtule esitatud osaliselt kaetud tekstiga faksist nähtub, et see puudutab Eestis Tatari

tn. 21 asuvat vara, mitte aga Tallinnas Tatari tn. 21B asuvat ehitist. Samuti on L. White pöördunud

15. märtsil 1995. a. kirjaga Tallinna Linnavalitsuse poole palvega kanda üle ema R.A. Galinsi

esitatud kompensatsioonitaotlus tema nimele, sest see olevat olnud ema testamendijärgne soov.

Seetõttu jääb arusaamatuks, miks vandeadvokaat K. Ehasoo kui L. White'i esindaja vaidlustas tema

soovi. Lähtudes TsÜS §dest 96, 98 lg. 1 ja 5 võib esindajaks olev advokaat kirjutada order-volikirja

välja ja pöörduda kohtu poole vaid siis, kui esindatav on teda selleks volitanud. Isik võib nõuda, et

esindaja, kellega ta tehingu teeb, tõendaks oma volituse. Kuivõrd R.A. Galinsi ja L. White'i tahe oli

saada kompensatsiooni ehitise eest, aga vandeadvokaat K. Ehasoo kui L. White'i esindaja selle

vaidlustas, siis oli protsessiosalistel õigus esitada halduskohtule taotlus, et advokaat esitaks lisaks

orderile täiendavaid dokumente oma volituste tõestamiseks.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

l e i d i s :

I

Halduskohtul on protsessiosalise taotlusel õigus kontrollida teise poole esindajaks oleva

vandeadvokaadi order-volikirja õiguslikku alust.

II

Halduskohtus vaidlustati Tallinna Linnavalitsuse 16. oktoobri 1995. a. korralduse nr. 2936k

seaduslikkus põhjusel, et see korraldus rikub L. White'i õigusi. Õiguste rikkumine toimus väidetavalt

sellega, et olles R.A. Galinsi pärija, päris ta ka vara tagastamise nõudeõiguse. Ta soovis saada

nimetatud hoonet tagasi, mitte aga selle kompenseerimist.

Tallinna Linnavalitsuse kaevatud korraldusega otsustati kompenseerida Tallinnas, Tatari tn. 21B

asuvad ehitised kui õigusvastaselt võõrandatud vara R.A. Galinsile. Kohtutoimikutes puuduvad

tõendid, millest tuleneksid L. White'i õigused nimetatud vara suhtes. Selliseid tõendeid ei ole

kaebuses märgitud ega ka kaebusele lisatud, samuti ei ole kohtud nende esitamist nõudnud. Selliste

tõendite (pärimisõiguse tunnistus) puudumisel ei ole võimalik kindlaks teha, kas L. White'i õigusi on

rikutud või mitte.

Eeltoodud põhjustel kuuluvad kassatsioonkaebused rahuldamisele osaliselt.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 28. märtsi 1996. a. määrus haldusasjas nr. II-3/81/96

tuleb muuta põhjenduste osas.

Juhindudes HKS §dest 57 p. 4 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium

m ä ä r a b :

1. Rahuldada kassatsioonkaebused osaliselt.

2. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 28. märtsi 1996. a. määrust haldusasjas

nr. II-3/81/96 põhjenduste osas.

3. Tagastada Tallinna Linnavalitsusele, Anu Juurakule ja Erik Zavadskisele

kassatsioonikautsjonid igaühele 340 (kolmsada nelikümmend) krooni.

Määrus jõustub 30. septembril 1996. a. teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann