3-2-1-96-96 · Riigikohus

3-2-1-96-96

M Ä Ä R U S

Tartus, 19. septembril 1996. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, Eesti

Vabariigi esindaja vandeadvokaat Ä. Rodi osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 9. septembril

1996. a.

Anne-Reet Parise kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12.

aprilli 1996. a. otsuse Anne-Reet Parise hagis Eesti Vabariigi ja Tallinna Linnavalitsuse vastu

vara väljanõudmiseks võõrast ebaseaduslikust valdusest.

1940. a. natsionaliseeriti Hans-Ilmar Saatile ja Anne-Reet Parise emale Ilse-Olinde-Karmen Parisele

(end. Saat) omandiõiguse alusel kuulunud kinnisvara Tallinnas aadressil Kullassepa 13/Kuninga 8

(end. Kullassepa 13/Kuninga 1). Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise

Tallinna linnakomisjoni otsusega nr. 3442 18. juulist 1994. a. on vaidlusalune vara tunnistatud

omandireformi objektiks ning hageja selle vara osas omandireformi õigustatud subjektiks.

Hagiavalduses taotles A.-R. Paris omandiõiguse tunnistamist sellele kinnisvarale (1940. a. kinnistu

nr. 345), oma seadusliku valduse rikkumise kõrvaldamist, riigi ebaseaduslikus valduses oleva vara

seadusliku valduse taastamist, ning kinnisasja ja sellega seotud asjaõiguste kandmist uude

kinnistusraamatusse. Hagi rahuldamist taotles hageja põhiseaduse, asjaõigusseaduse,

asjaõigusseaduse rakendamise seaduse ja tsiviilkohtupidamise seadustiku alusel.

Tallinna Linnakohus jättis hagi rahuldamata. Otsuse kohaselt on Eesti Vabariik otsustanud taastada

omandiõiguse järjepidevuse aastatel 1940 kuni 1981 õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes läbi

omandireformi ning omandireformi aluste seadus ja asjaõigusseaduse rakendamise seadus ei ole

vastuolus põhiseaduse §-ga 32.

ENSV Ülemnõukogu 29. märtsi 1990. a. otsusega "Eesti Riiklikust staatusest" kuulutati välja Eesti

Vabariigi taastamine ning sellest lähtudes võttis ülemnõukogu 19. detsembril 1990. a. vastu otsuse

"Omandiõiguse järjepidevuse taastamisest". Selle otsusega tunnistati ebaseaduslikuks ENSV

Riigivolikogu 23. juuli 1940. a. "Deklaratsioon maa kuulutamisest kogu rahva omandiks" ning

otsustati, et nimetatud deklaratsiooni ja muude normatiivaktide alusel võõrandatud vara tagastamine

ja kompenseerimine hakkab toimuma seadusega määratud korras. Selleks võeti 13. juunil 1991. a.

vastu omandireformi aluste seadus. 1. detsembril 1993. a. jõustunud asjaõigusseadus reguleerib

omandi kaitset, kuid asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 2 lg. 2 kohaselt toimub omandireformi

käigus vara tagastamine omandireformi aluste seadusest tulenevates õigusaktides sätestatud korras,

kui sama seadusega ei ole sätestatud teisiti. 19. aprillil 1995. a. vastuvõetud "Aastatel 1940-1991

vastuvõetud mõnede õigusaktide kehtetuks tunnistamise seaduse" § 2 sätestas samuti, et

õigusvastaselt võõrandatud maa ja muu vara tagastamine, asendamine ja kompenseerimine toimub

Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduses ja Eesti Vabariigi maareformi seaduses ning nendest

tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras. Tulenevalt eelnevast ei saa asjaõigusseaduse

sätetele ning asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §-le 6 lg. 1 toetudes kaitsta õigusvastaselt

võõrandatud omandit enne selle tagastamist endisele omanikule või tema pärijale.

Tallinna Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata, leides, et linnakohtu otsus on õige

ning otsus ei vaja täiendavat motiveerimist.

Kassatsioonkaebuses palus kassaator tühistada ringkonnakohtu otsuse tervikuna ja saata asi uueks

läbivaatamiseks. Kassaator leidis, et kohtud on põhiseadusest alamalseisvatest aktidest ekslikult

järeldanud, et aastatel 1940-1981 õigusvastaselt äravõetud vara puhul ei saa omandit kaitsta

tsiviilõigusnormidega. Piirangut, et omandi kaitse hagi õigusvastaselt äravõetud vara puhul ei

kohaldata, ei ole sätestatud. Selle sätestamine oleks vastuolus põhiseadusega ega kuuluks

kohaldamisele (TsKS § 9 lg. 2) ning kohtud oleksid pidanud algatama põhiseadusliku järelevalve

kohtumenetluse.

Kohtud ei ole teinud otsust hageja omandi olemasolu kohta, vaid asunud hagi lahendamise suhtes

eitavale seisukohale ning jätnud hagi sisuliselt läbi vaatamata. Sel juhul tulnuks TsKS § 218 lg. 1

kohaselt lõpetada menetlus määrusega, kuna asi ei kuulu kohtu pädevusse, või jätta asi läbi

vaatamata.

Vastustaja Eesti Vabariik palus jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ning kaebuse rahuldamata.

Kohtud on vaidluse sisuliselt lahendanud ning andnud hageja nõudele hinnangu. Kohtutel puudus

alus menetluse lõpetamiseks (TsKS § 218 lg. 1) või avalduse läbi vaatamata jätmiseks (TsKS § 222 p.

1), sest hageja ei vaidlustanud mittetagastamist omandireformi aluste seaduse järgi, vaid taotles

pärimisõiguse järgi omandiõiguse olemasolu tunnustamist ja asjaõigusseaduse alusel vara võõrast

ebaseaduslikust valdusest väljanõudmist.

Kolleegiumi istungil jäi vastustaja, Eesti Vabariigi esindaja oma vastuväidete juurde.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsKS § 347 p. 2 alusel protsessiõiguse

normi väära kohaldamise tõttu.

Kohtud on asunud õigesti seisukohale, et asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §-st 2 lg. 2

tulenevalt omandireformi käigus vara tagastamine ja kompenseerimine toimub omandireformi aluste

seaduses ning sellest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras. Hageja on tunnistatud

vaidlusaluse vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks ja vaidlusalune vara on tunnistatud

omandireformi objektiks. Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a. määrusega nr. 36 kinnitatud

"Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" p. 23 kohaselt otsustab omandireformi

õigustatud subjektidele vara tagastamise kohaliku omavalitsuse täitevorgan. Tallinna Linnavalitsuse

korraldusega 19. septembrist 1995. a. nr. 2603-k otsustati A.-R. Parisele kompenseerida Tallinnas,

Kullassepa tänav 13/Kuninga tänav 8, endisel aadressil Kullassepa tänav 13/ Kuninga tänav 1 endisel

kinnistul nr. 345 asunud ehitis. Hageja seda otsust vaidlustanud ei ole. Omandireformi käigus

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamist ei reguleeri AÕSrakS § 2 lg. 2 kohaselt

asjaõigusseadus ning selle vara tagastamise otsustamist ei ole antud maa- ja linnakohtu pädevusse.

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine toimub halduskorras. Kuna kohtud on teinud sisulise

otsustuse asjas, mille otsustamist ei ole antud kohtu pädevusse, siis tuleb ringkonnakohtu otsus

tühistada ja asjas menetlus lõpetada TsKS § 218 p. 1 alusel.

28. juuni 1992. a. rahvahääletusel vastu võetud põhiseaduse §-ga 32 lg. 1 sätestatakse igaühe omandi

puutumatuse ja võrdselt kaitstuse põhimõte. Kuna põhiseadus ei oma tagasiulatuvat jõudu, siis hageja

viited tema põhiseaduslike õiguste rikkumisele enne põhiseaduse jõustumist, ei ole asjakohased.

Juhindudes TsKS § 346 p. 3, kolleegium

m ä ä r a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. aprilli 1996. a. otsus ja asja menetlus

lõpetada.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Anne-Reet Parise esindajale Raivo Salumäele 10. mail 1996. a. tasutud kautsjon 200

(kakssada) krooni.

Eesistuja J. Luik

Liikmed L. Laarmaa, T. Vernik