3-1-1-94-96 · Riigikohus

3-1-1-94-96

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 5. novembril 1996. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm, Eerik

Kergandberg, Herbert Lindmäe, Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil läbi

kriminaalasja

Mart Saare süüdistuses KrK § 101 p-de 3, 4, 5 - 15 lg 2; § 141 lg 2 p-de 1, 3 - § 15 lg 1 ja Peeter

Saare süüdistuses KrK § 141 lg 2 p-de 1, 2, 3 - § 15 lg 1; § 207 lg 1 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa M. Saare kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut, P. Saare

kaitsja vandeadvokaat Aivar Pilv ning Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee.

Viljandi Maakohtu 25. septembri 1995. a otsusega tunnistati M. Saar süüdi KrK § 101 p-de 3, 4, 5 -

§ 15 lg 2 järgi ja karistati kaheksa-aastase vabadusekaotusega ning KrK § 141 lg 2 p-de 1, 3 - § 15

lg 1 järgi ja karistati kuueaastase vabadusekaotusega. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti talle lõplikuks

karistuseks kaheksa aastat vabadusekaotust kinnises vanglas.

Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi P. Saar KrK § 141 lg 2 p-de 1, 2, 3 - § 15 lg 1 järgi ja karistati

kuueaastase vabadusekaotusega ning KrK § 207 lg 1 järgi ja karistati üheaastase vabadusekaotusega.

KrK § 40 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks seitse aastat vabadusekaotust kinnises vanglas.

Viljandi Maakohtu 25. septembri 1995. a otsusega tunnistati KrK § 141 lg 2 p-de 1, 3 - § 15 lg 1 järgi

süüdi ka Jüri Lepik, keda karistati kuueaastase vabadusekaotusega.

Röövimise ettevalmistamises olid M. Saar, P. Saar ja J. Lepik süüdi tunnistatud asjaoludel, et nad,

omavahelisel eelneval kokkuleppel töötasid 1994. a augustis välja plaani firmale Jansa OU Sotkamo

kuuluva raha röövimiseks. Selleks tutvusid nad nimetatud firma veoauto Volvo liikumisteekonna ja

ajagraafiku. Saadi teada, et veoautojuht ja tema kaassõitja veavad mustikaid marsruudil Tallinn-

Pärnu-Valga-Tartu-Tallinn ja et neil on alati kaasas suurem summa raha. Kohtualused arvestasid

välja, et veoauto möödub Valka sõites Viljandi maakonnas Polli vallas Uulu-Valga maantee ääres

paiknevast Sinejärve bussipeatusest kella 19.00 paiku.

15. augustil 1994. a sõitis P. Saar koos M. Saarega J. Lepikule kuuluva sõiduautoga Sinejärve

bussipeatuse juurde, kus jäädi koos ootama eelnimetatud veoauto saabumist. J. Lepik oli samal ajal

valves Nuias. Röövimine jäi lõpule viimata politseitöötaja sekkumise tõttu.

Tahtliku tapmise katses oli M. Saar süüdi tunnistatud asjaoludel, et tema, 15. augustil 1994. a kella

19.00 paiku, oodates raha röövimise eesmärgil Sinejärve bussipeatuse juures firmale Jansa OU

Sotkamo kuuluvat veoautot Volvo, tulistas tapmise eesmärgil püstolist TT kuus korda tema

dokumente kontrollima tulnud politseitöötajaAivar Toompere pihta.

KrK § 207 lg 1 järgi oli P. Saar süüdi tunnistatud selles, et tema kinnipidamisel ööl vastu

25. novembrit 1993. a Valga maakonnas Tõlliste vallas, leiti tema poolt juhitud sõiduautost Ford

Probe püstol "Tanfoglio" koos 16 padruniga, mille ta oli omandanud ja mida kandis ilma vastava

loata.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. detsembri 1995. a otsusega tühistati Viljandi

Maakohtu 25. septembri 1995. a otsus ja kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks samale kohtule

põhjendusega, et maakohtu otsuses puuduvad motiivid.

Kriminaalasja uue arutamise järgselt tunnistati Viljandi Maakohtu 22. aprilli 1996. a otsusega M. Saar

süüdi KrK § 101 p-de 3, 4, 5 - § 15 lg 2 järgi ja karistati kaheksaaastase vabadusekaotusega ning KrK

§ 141 lg 2 p. 3 - § 15 lg 1 järgi ja karistati kuueaastase vabadusekaotusega. KrK § 40 lg 1 alusel

mõisteti talle lõplikuks karistuseks kaheksa aastat vabadusekaotust kinnises vanglas.

P. Saar ja J. Lepik mõisteti Viljandi Maakohtu 22. aprilli 1996. a otsusega süüdistuses KrK § 141 lg 2

p-de 1, 2, 3 - § 15 lg 1 järgi õigeks. Süüdi tunnistati P. Saar KrK § 207 lg 1 järgi ja teda karistati

kaheaastase vabadusekaotusega kinnises vanglas.

Viljandi Maakohtu 22. aprilli 1996. a otsuse peale esitatud apellatsioonprotestis taotles Viljandi

prokuröri abi Kadri Päeva maakohtu otsuse osalist tühistamist ja kõigi kohtualuste süüditunnistamist

röövimise ettevalmistamises.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 1996. a otsusega tühistati Viljandi Maakohtu

22. aprilli 1996. a otsus M. Saare süüditunnistamises KrK § 141 lg 2 p 3 - § 15 lg 1 järgi, P. Saare

õigeksmõistmises KrK § 141 lg 2 p-de 1, 2, 3 - § 15 lg 1 järgi ning J. Lepiku õigeksmõistmises KrK

§ 141 lg 2 p-de 1, 3 - § 15 lg 1 järgi.

Ringkonnakohtu sama otsusega tunnistati M. Saar süüdi KrK § 141 lg 2 p-de 1, 3 - § 15 lg 1 järgi,

jättes selle kuriteo eest mõistetud karistuse ja lõpliku karistuse muutmata. P. Saar tunnistati süüdi

KrK § 141 lg 2 p-de 1, 2, 3 - § 15 lg 1 järgi ja karistati selle kuriteo eest kuueaastase

vabadusekaotusega. KrK § 40 alusel loeti KrK § 207 lg 1 järgi mõistetud karistus kaetuks raskemaga

ja lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest mõisteti P. Saarele kuus aastat vabadusekaotust

kinnises vanglas. Ringkonnakohtu sama otsusega tunnistati süüdi KrK § 141 lg 2 p 1, 3 - § 15 lg 1

järgi ka J. Lepik, kellele mõisteti lõplikuks karistuseks seitse aastat vabadusekaotust.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 1996. a otsuse peale esitasid Riigikohtule

kassatsioonkaebused süüdimõistetu M. Saar ja tema kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut ning

süüdimõistetu P. Saar ja tema kaitsja vandeadvokaat Aivar Pilv.

M. Saar vaidlustab oma kassatsioonkaebuses nii tapmiskatse kui ka röövimise ettevalmistamise

tõendatust, väidab, et ringkonnakohtu järeldused ei vasta tuvastatud faktilistele asjaoludele ning

taotleb enda õigeksmõistmist süüdistustes KrK § 101 p-de 3, 4, 5 - § 15 lg 2 ja § 141 lg 2 p-de 1, 3 -

§ 15 lg 1 järgi.

Vandeadvokaat M. Sikut rõhutab oma kassatsioonkaebuses samuti, et ringkonnakohtu järeldused ei

vasta tuvastatud faktilistele asjaoludele ja märgib, et kriminaalasja menetlemisel on oluliselt rikutud

kriminaalmenetluse seaduse sätteid.

A. Pilve kassatsioonkaebuses väidetakse, et kriminaalasjas puuduvad usaldusväärsed tõendid, mis

kinnitaks P. Saare osavõttu röövimise ettevalmistamisel ning et ringkonnakohtu otsuse tegemisel on

rikutud KrMK §-s 50 ja § 268 lg-s 1 sätestatud õigusemõistmise printsiipe. Kassaator rõhutab, et

süüdimõistetu J. Lepiku vastuolulised ütlused ei saa olla aluseks P. Saare süüditunnistamisel

röövimise ettevalmistamises. Kokkuvõtvalt taotleb kaitsja P. Saare õigeksmõistmist süüdistuses KrK

§ 141 lg 2 p-de 1, 2, 3 - § 15 lg 1 järgi.

Ka süüdimõistetu P. Saar taotleb oma kassatsioonkaebuses Tartu Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 17. juuni 1996. a otsuse tühistamist ja enese õigeksmõistmist süüdistuses KrK

§ 141 lg 2 p-de 1, 2, 3 - § 15 lg 1 järgi põhjendusega, et see rajaneb oletustel ning vastuolulistel

tõenditel.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. septembri 1996. a istungil selgus, et Riigikohtu loakogu, oleks

AKKS § 40 lg-st 2 lähtuvalt pidanud andma menetlusloa ka Mart Saarele ja tema kaitsjale

vandeadvokaat Mart Sikutile. Lähtudes AKKS § 58 lg-st 1, andis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

kolmeliikmeline koosseis kriminaalasja läbivaatamiseks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu

koosseisule.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu istungil toetasid kaitsjad kassatsioonkaebustes

esitatud taotlusi ja prokurör taotles Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 1996. a

otsuse muutmata jätmist.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud

ära menetlusosaliste seletused,

l e i d i s :

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 1996. a otsus on seaduslik ja põhjendatud ega

kuulu tühistamisele.

Vastavalt KrK § 15 lg-s 1 sätestatule hõlmab kuriteo ettevalmistamine mistahes tingimuste tahtlikku

loomist kuriteo toimepanemiseks. See tähendab, et kvalifitseerimaks käitumist kuriteo

ettevalmistamisena, tuleb KrMK § 46 p-s 1 sätestatud nõuet täites tõendada, et tegemist oli

kuriteosündmusega, mis seisnes ühe või mitme tingimuse tahtlikus loomises kuriteo

toimepanemiseks, samuti seda, millise kuriteo toimepanemist ette valmistati.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 1996. a otsuses on kooskõlas AKKS § 29 lg-

ga 4 piisavalt põhjendatud, miks ja millisele tõendite kogumile tuginedes loetakse usaldusväärselt

tuvastatuks, et J. Lepik, M. Saar ja P. Saar lõid tingimusi röövimise toimepanemiseks. Kohtute poolt

tuvastatud asjaolud oma kogumis, sealhulgas ka J. Lepikule kuuluva sõiduauto paiknemine

15. augustil 1994. a Sinejärve bussipeatuse juures, annavad piisavalt alust lugeda tõendatuks, et

kohtualused valmistasid ette röövimist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassatsioonkaebustes esitatud seisukohaga, et J. Lepiku

poolt antud ütlused on käsitatavad rõõnana ja seega ei või kohtuotsuse tegemisel neile ütlustele

tugineda. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. septembri 1994. a otsuses I. V. süüdistusasjas on

rõhutatud, et rõõnaks ei saa lugeda mitte igasuguseid süüdistatava ütlusi, lähtudes üksnes ütluste

andja menetlusseisundist. Alles süüdistatava või kohtualuse ütluste hindamise tulemusel ja teiste

tõenditega kõrvutamisel jõuab kohus järeldusele, kas neid ütlusi saab käsitada rõõnana - see on teise

isiku alusetu süüstamisena.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 1996. a otsuses on piisavalt põhjendatud, miks

ei ole alust J. Lepiku poolt kahtlustatavana antud ütlusi käsitada ei rõõnana ega ka mitte

eneserõõnana.

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub põhimõtteliselt vandeadvokaat A. Pilve seisukohaga selles,

et süüdistataval on õigus vabalt valida enda kaitsetaktika ja selle realiseerimise aeg ning viis. Sellest

tulenevalt ei tohiks iseenesest tõepoolest olla põhjust teha etteheiteid kaitsjale, kes soovitab kogu

kohtueelse menetluse vältel vahi all viibinud kaitsealusel esitada alibi alles ligikaudu kuue kuu

möödumisel kriminaalmenetluse alustamisest. Sama loomulik on aga seegi, et kohus peab vajalikuks

eriti põhjalikult kontrollida alibit, mille kohtualune, kes end kunagi süüdi tunnistanud ei ole, esitab

ebaloogiliselt pika ajaperioodi möödumisel. Kohtud ongi põhjalikult kontrollinud nii P. Saare alibit

kinnitavaid kui ka seda kummutavaid tõendeid ja lugenud tõendite kogumi pinnalt põhjendatult

tõendatuks P. Saare alibi puudumise.

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu vandeadvokaat M. Sikuti väitega, et M. Saareesitamisel

A. Toomperele ja A. Põldverile äratundmiseks oleks rikutud KrMK § 137 lg-s 2 sätestatut.

Äratundmiseks esitamisele eelnenud ülekuulamiste protokollidest nähtuvalt (tm 1. kd, tl 16 ja 21) on

nii A. Toompere kui A. Põldver piisavas ulatuses kirjeldanud äratundmist võimaldavaid tunnuseid.

Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS § 63 p-le 1 ja § 65 lg-le 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 1996. a otsus muutmata.

Kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

Riigikohtu otsus jõustub 5. novembril 1996. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Lea Kalm, Eerik Kergandberg, Herbert Lindmäe, Jüri Rätsep, Peeter Vaher