3-1-1-87-96 · Riigikohus

3-1-1-87-96

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 3. septembril 1996.a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ning liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter

Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

G. B. süüdistuses KrK §-de 113, 181 ja 188 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa kannatanu U. L., tema esindaja vandeadvokaat Sulev Raudsepp,

süüdimõistetu G. B. kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjani"nikov ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Tallinna Linnakohtu 13. veebruari 1996.a otsusega tunnistati G. B. süüdi KrK § 141 lg 2 p 1, § 185 lg 2 ja

§ 2071 lg 3 järgi ning lõplikuks karistuseks mõisteti KrK § 40 lg 1 alusel kuus aastat vabadusekaotust

kinnises vanglas.

G. B. tunnistati KrK § 141 lg 2 p 1 järgi süüdi selles, et ta 8. juulil 1995.a kella 20.00-20.30 paiku eelneval

kokkuleppel koos kahe kindlakstegemata isikuga Tallinnas X tee N maja hoovis võõra vara hõivamise

eesmärgil, tungis elule ja tervisele ohtlikku vägivalda kasutades kallale U. L., tekitades talle kerged

terviserikkega kehavigastused. Kasutades kannatanu abitut seisundit hõivas G. B. koos kaaslastega U. L.

kuulunud sõiduauto Ford Scorpio ja muud vara kokku väärtusega 106 915 krooni.

KrK § 2071 lg 3 järgi tunnistati G. B. süüdi selles, et ta eeltoodud asjaoludel koos kahe kindlakstegemata

isikuga hõivas vägivaldselt U. L. revolvri "Taurus" (nr 41184 kaliiber 32) ja magasini 8 padruniga

koguväärtuses 5000 krooni ning KrK § 185 lg 2 järgi selles, et ta eeltoodud asjaoludel riisus U. L. tähtsad

isiklikud dokumendid: Eesti kodaniku passi, tulirelva kandmise ja hoidmise loa ning sõiduauto Ford Scorpio

tehnilise passi.

Tallinna Linnakohtu 13. veebruari 1996.a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused kohtulause kaitsjad

vandeadvokaat L. Olovjani"nikov ja V. Santa"ev.

L. Olovjani"nikov taotles linnakohtu otsuse tühistamist seoses menetlusseaduse olulise rikkumisega või -

juhul, kui apellatsioonikohus asub kriminaalasja sisuliselt läbi vaatama - kaitsealuse süüditunnistamist KrK

§ 188 järgi ja õigeksmõistmist muudes süüdistustes.

V. Santa"ev vaidlustas linnakohtu otsuse kõigis süüdistustes ja taotles apellatsioonkaebuse arutamist

ringkonnakohtus.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 1996. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu

13. veebruari 1996. a otsus G. B. süüditunnistamises KrK § 141 lg 2 p 1; § 2071 lg 3 ja 185 lg 2 järgi ning ta

mõisteti nendes süüdistustes õigeks.

Ringkonnakohtu sama otsusega tunnistati G. B. süüdi KrK §-de 113, 181 ja 188 järgi ning teda karistati

nende kuritegude eest vastavalt kolmekuulise arestiga, üheaastase vabadusekaotusega ja kolmekuulise

arestiga. Lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest mõisteti KrK § 40 lg 1 alusel üks aasta ja kuus kuud

vabadusekaotust poolkinnises vanglas.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et kriminaalasjas ei ole tõendatud kohtualuse tahtlus võõra vara ja

dokumentide hõivamiseks nende edaspidise omastamise eesmärgil. Samas leidis ringkonnakohus, et G. B.

käitumine tuleb kvalifitseerida KrK § 188 järgi, kuna G. B. ei lahendanud auto ostmisel tekkinud probleeme

mitte seaduslikul teel, vaid tegutses omavoliliselt ja tekitas kannatanule olulise kahju. Samuti leidis

ringkonnakohus, et on tõendatud kohtualuse poolt kannatanule kergete kehavigastuste tekitamine - tegevus,

mis on kvalifitseeritav KrK § 113 järgi. Ringkonnakohus nõustus linnakohtu seisukohaga, et tulirelv hõivati

selle omanikult vägivaldselt, kuid leidis, et pole tõendatud G. B. poolne relva omastamise tahtlus. Samuti

asus ringkonnakohus seisukohale, et G. B., olles teadlik oma kaaslaste poolt KrK § 2071 lg 3 järgi

kvalifitseeritava teo toimepanemisest, peab vastutama kuriteost mitteteatamise eest KrK § 181 järgi.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 1996. a otsuse peale esitasid kassatsioonprotesti

riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber ning kassatsioonkaebuse kannatanu U. L. esindaja vandeadvokaat Sulev

Raudsepp.

Vaidlustamata G. B. süüditunnistamist KrK § 113 järgi ja õigeksmõistmist KrK § 185 järgi, ei nõustu

prokurör kohtualuse süüditunnistamisega KrK § 181 ja § 188 järgi. Prokurör leiab, et G. B. puudus nii

reaalne kui ka oletatav õigus autole Ford Scorpio ning selle auto hõivamine koos autos olnud esemetega

kannatanu ja tunnistajate nähes on kvalifitseeritav KrK § 140 lg 3 p 1 järgi avaliku vargusena suures

ulatuses. Samuti leiab prokurör, et G. B. oli kaasaaitajaks tulirelva vägivaldsel hõivamisel ning peab seetõttu

vastutama KrK § 2071 lg 3 ja § 17 lg 6 järgi.

Lisaks eeltoodule on prokurör seisukohal, et ringkonnakohtu otsus tuleb igal juhul tühistada KrK §-de 40 ja

43 ebaõige kohaldamise tõttu G. B. lõpliku karistuse mõistmisel.

Kannatanu esindaja S. Raudsepp palub oma kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ning

jõustada linnakohtu otsus.

Süüdimõistetu kaitsja vandeadvokaat L. Olovjani"nikov taotleb oma vastuväidetes Tallinna Ringkonnakohtu

13. juuni 1996. a otsuse tühistamist lõpliku karistusmäära osas ning muus osas ringkonnakohtu otsuse

muutmata jätmist.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid prokurör, kannatanu esindaja ja süüdimõistetu kaitsja

varasemate taotluste juurde. Kannatanu U. L. toetas esindaja taotlust.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste

seletused,

tuvastas:

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 1996. a otsuses on põhjendatult märgitud, et kuna

ei ole tõendatud G. B. tahtlust omastada U. L. kuuluvat sõiduautot Ford Scorpio koos selles olnud

esemetega, siis ei saa tema tegevus olla kvalifitseeritud KrK § 141 lg 2 p 1 järgi. Samal põhjusel ei saa G. B.

käsitletav tegevus olla kvalifitseeritud KrK § 140 lg 3 p 1 järgi, nagu on kassatsioonprotestis leidnud

prokurör, ega ka mingi muu varavastase kuriteona.

Kassatsioonprotestis esitatud väide, et G. B. ei olnud ei reaalset ega ka mitte oletatavat õigust kõnealusele

sõiduautole põhjusel, et see auto ei ole olnud varaliste suhete objektiks, ei ole antud juhul asjakohane.

Prokuröri väidet, et G. B. poolne 2500 dollari nõue U. L. kompensatsiooniks varastatud auto müügi eest

1995. a mais oli vaid ettekääne raha nõudmiseks, saab käsitleda vaid oletusena, mida ei ole tõendatud.

Vastupidi: ringkonnakohus on põhjendatult lugenud tõendatuks, et U. L. sõiduautot Ford Scorpio ning

dokumente ära võttes osundas G. B. selle toimingu otsesele seotusele varasema auto ostu-müügi

ebakorrektsusega. Kriminaalasjas on tõsikindlalt tuvastatud, et U. L. müüs G. B. sõiduauto, mille

kerenumber oli võltsitud. See, et võltsitud kerenumbriga auto edasimüümisel ei tekkinud algul mingeid

probleeme ei välista mingil määral vähemalt G. B. oletatavat õigust kompensatsioonile. G. B.võltsitud

kerenumbriga auto edasimüüjana ei olnud võimalik ette näha, kas ja millal võib probleeme tõstatada ostja.

Nimelt on võltsitud kerenumbriga auto ostjal kahtlemata õigus taotleda kohtus ostu-müügi lepingu kehtetuks

tunnistamist põhjendusega, et see on tehtud pettuse või vähemalt eksimuse mõjul.

Mõistetavalt on aga taunitav, et G. B. asus oma õigust teostama ebaseaduslikult - viisil, mis on

ringkonnakohtu poolt õigesti kvalifitseeritud KrK § 188 järgi.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on samuti seisukohal, et ringkonnakohus, tuginedes kannatanu ja

tunnistajate ütlustele ning eksperdi arvamusele, on lugenud põhjendatult tõendatuks G. B. poolt KrK § 113

järgi kvalifitseeritava teo toimepanemise.

Samas peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 13. veebruari 1996. a otsuses on ebapiisavalt põhjendatud G. B. õigeksmõistmine KrK

§ 207 1 lg 3 järgi ja üldse ei ole eraldi põhjendatud õigeksmõistmist KrK § 185 lg 2 järgi.

Tallinna Linnakohtu 13. veebruari 1996. a otsusega, tuginedes G. B. ütlustele, on loetud põhjendatult

tuvastatuks, et G. B. osales koos kaaslastega U. L. revolvri "Taurus" äravõtmisel. Seejuures oli tegemist

vastureaktsiooniga U. L. õiguspärasele käitumisele enese kaitsmisel, mitte aga oma oletatava või

tegeliku õiguse teostamisega ning seega ei ole G. B. selline tegevus kvalifitseeritav KrK § 188 järgi.

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub prokuröri kassatsioonprotestis väljendatud seisukohaga, mida

põhimõtteliselt on toetatud ka kannatanu esindaja kassatsioonkaebuses, et G. B. tegevus U. L. revolvri

"Taurus" hõivamisel on kvalifitseeritav KrK § 207 1 lg 3 ja § 17 lg 6 järgi.

Viimatiesitatud seisukohast tulenevalt ei ole KrK § 188 koosseisuga hõlmatav ka G. B. poolne relvaloa

äravõtmine U. L. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kannatanu kaebuses sisalduva seisukohaga, et

G. B. tegevus relvaloa äravõtmisel on kvalifitseeritav KrK § 185 lg 2 järgi.

Kassatsioonprotestis on põhjendatult märgitud, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

13. veebruari 1996. a otsuse tegemisel on eksitud karistuse mõistmisel kuritegude kogumi eest. Vastavalt

KrK § 40 lg-le 1 peab mitme kuriteo eest mõistetud karistuse liitmisel mõistetav lõplik karistus jääma

kriminaalkoodeksi eriosa selle paragrahvi sanktsiooni piiridesse, mis näeb ette raskema karistuse.

Käsitletaval juhul oli raskem karistus - üks aasta vabadusekaotust ette nähtud KrK §-s 181 ja seega oli ka

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 13. veebruari 1996. a otsuse tegemisel õigustatud G. B.

lõpliku karistusena mõistma mitte üle ühe aasta vabadusekaotust.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 3 ning § 65 lg-st 3 Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 13. juuni 1996. a otsus G. B. õigeksmõistmises KrK § 185 lg 2 ja

§ 207 lg 3 järgi, samuti G. B. lõpliku karistuse mõistmise osas. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

2. Tagastada kriminaalasi kohtuotsuse tühistamisega piiritletud osas apellatsioonikorras uueks arutamiseks

Tallinna Ringkonnakohtule.

3. Kannatanu esindaja kassatsioonkaebus ja prokuröri kassatsioonprotest rahuldada osaliselt.

Riigikohtu otsus jõustub 3. septembril 1996. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Lea Kalm

Liikmed Eerik Kergandberg, Peeter Vaher