3-1-1-71-96 · Riigikohus

3-1-1-71-96

E R I M Ä Ä R U S

Tartus 3.septembril 1996.a.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm, Eerik

Kergandberg, Herbert Lindmäe, Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras

läbi kriminaalasja

S. M. süüdistuses KrK § 105 ja § 1611 järgi ning I. I. ja P. L. süüdistuses KrK § 1611 järgi.

Kriminaalasja läbivaatamisel Riigikohtu kriminaalkolleegium nentis, et Eesti Kaitseliidu Alutaguse maleva

liige S. M. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 105 ja § 1611 järgi selles, et tema kasutas 7.septembril 1994.a

u kell 22 X linnas X tänaval ametiülesande täitmisel politsei ja Kaitseliidu ühisreidil ebasaduslikult tulirelva

ning tulistas Kaitseliidu relvamääruse eeskirju eirates Kalašnikovi automaadist vaiaduktile sõitvat sõiduautot

XXX xxxx registrimärgiga XXX xxx. Sõiduautot juhtis liikluseeskirja nõudeid rikkudes purjus J. P., kes ei

peatanud politseitöötaja nõudmisel sõidukit. S. M. tulistas sõiduauto peatamiseks selle kumme, kuid tabas

sõidukis olnud A. J., kes suri kohapeal.

Eesti Kaitseliidu Alutaguse maleva liikmed I. I. ja P. L. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 1611 järgi selles,

et nad kasutasid ametiülesande täitmisel politsei ja Kaitseliidu samal ühisreidil intensiivse liikluse

tingimustel ebaseaduslikult tulirelva. I. I. ja P. L. tulistasid Kaitseliidu relvamääruse eeskirju eirates

Kalašnikovi automaadist sõiduautot, mille juht J. P. ei peatunud politseitöötaja nõudmisel.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3.septembri 1996.a otsusega tühistati Viru Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi otsus I. I., P. L. ja S. M. süüdimõistmises KrK 1611 järgi, samuti S. M. KrK § 40 järgi

mõistetud lõpliku karistuse ja vabadusekaotuse kandmise koha osas. I. I., P. L. ja S. M. mõisteti KrK § 1611

järgi õigeks. S. M. KrK § 105 järgi mõistetud karistuseks loeti 1 aasta ja 6 kuud vabadusekaotust avavanglas.

Riigikohtu kriminalkolleegiumi 3.septembri 1996.a otsuses nenditakse, et tulirelva kasutamine

peatumismärguannetele reageerimata jätnud sõiduki peatama sundimiseks, millega kaasnes raske tagajärg -

ühe sõidukis olnud isiku tapmine, oli ebaseaduslik.

Vaatamata sellele mõistis Riigikohtu kriminaalkolleegium I. I., P. L. ja S. M. KrK § 1611 järgi õigeks, sest

neile süüksarvatud teos puudub subjektiivne külg. KrK §-s 1611 sätestatud kuriteokoosseis eeldab otsest

tahtlust, kusjuures isik peab olema teadlik oma teo õigusvastasusest. Sündmusosalised Kaitseliidu liikmed

olid aga subjektiivselt veendunud oma õiguses kasutada sõiduki kinnipidamiseks tulirelva. Niisugune

subjektiivne veendumus, millel puudub õiguslik alus, tingis tulirelva põhjendamatu ja kergekäelise

kasutamise. Seda ajendas relva kasutamise eeskirjade ebaselgus ja korrastamatus Kaitseliidu õigusaktides.

Vabariigi Valitsuse 28.aprilli 1992.a määruse nr 128 Kaitseliidu kohast riigi kaitsesüsteemis (RT 1992, 18,

261) p-s 6 sätestatakse, et Kaitseliit juhindub oma tegevuses Eesti Vabariigi seadusandlikest ning muudest

normatiivaktidest, 1931.aastal kinnitatud "Kaitseliidu põhikirjast" ja 1934.aastal kinnitatud "Kaitseliidu

kodukorrast". Nii sätestatakse Määruses käsitulirelvade omamisest ja kasutamisest Eesti Kaitseliidus (vastu

võetud Kaitseliidu esindajate kogul ja kinnitatud KL ülema poolt 11.jaanuaril 1992.a), et eritingimustes võib

tulirelva kasutada transpordivahendi mittepeatumisel nähtavale märguandele (art 6 p B), samuti spiooni,

marodööri või mõne muu seadusrikkuja tabamiseks (art 6 p C ). Seejuures jätab määrus selgitamata

eritingimuste mõiste ja tulirelva kasutamise tingimused sõiduki peatamisel. Kasutades seaduserikkuja

mõistet, ei välista määrus Kaitseliidu liikmel kasutada tulirelva isegi haldusõigusrikkuja tabamiseks, sest ka

tema puhul on tegemist seaduserikkujaga.

Politsei, Kaitseliidu ja Eesti Kodukaitse koostöö ajutises juhendis (Kinnitatud 21.veebruaril 1992.a Eesti

Vabariigi Riikliku Politseiameti, Kaitseliidu ja Eesti Kodukaitse käskkirjaga nr 61/17/25) sätestatakse, et see

kehtib kuni Ühiskondlike politseitöötajate seaduse vastuvõtmiseni ja selle alusel uue koostööjuhendi

kinnitamiseni. Kuigi Abipolitseiniku seadus võeti vastu 20.aprillil 1994.a (RT 1994, I 34, 533), ei ole

kriminaaltoimiku andmetel uut koostööjuhendit koostatud ega kinnitatud. Samuti pole selles osas Kaitseliidu

põhikirja täiendatud.

Politsei, Kaitseliidu ja Eesti Kodukaitse koostöö ajutisest juhendist selgub, et Kaitseliidu liikmed juhinduvad

politseile abi osutades ja koostöö tegemisel põhimäärusega ning teiste normatiivaktidega antud õigustest ja

kohustustest. Millist põhimäärust ja muid õigusakte silmas peetakse, juhendist ei ilmne.

Kaitseliidu õigusaktid, mis käsitlevad tulirelva kasutamist Kaitseliidu liikme poolt juhul, kui tegemist on

politseile abi osutamisega ja koostöö tegemisega, peavad riimuma muude õigusaktidega, mis sätestavad relva

kasutamist politseiametniku ja abipolitseiniku poolt (Politseiseaduse § 15; Abipolitseiniku seadus § 5 p 13).

Nii ei ole Kaitseliidu õigusaktides rõhutatud, et tulirelva võib kasutada konkreetses olukorras äärmise

abinõuna, kui teisiti ei ole elu ja tervist ohtu panemata võimalik täita temale pandud teenistuskohustust

(Politseiseaduse § 15 lg 1), samuti asjaolu, et tulirelva võib kasutada üksnes korduvatele

peatumismärguannetele reageerimata jätnud või jälitava politseisõiduki eest põgeneva sõiduki

peatuma sundimiseks, tulistades ainult kummidesse (Politseiseaduse § 15 lg 2 p 7).

Kaitseliidu relvamääruse väljaandmisel ei ole järgitud Kaitseliidu põhikirja nõuet, mille järgi kõik üldise

iseloomuga määrused, mis korraldavad Kaitseliidu sisemist elu, kinnitab keskkogu (põhikirja XI ptk § 75).

Keskkogu ülesanne on Kaitseliidu organisatsiooni ja üldtegevusse puutuvate küsimuste arutamine ja nende

kohta seisukohtade võtmine (põhikirja VI ptk § 31 p 1).

Kaitseliidu relvamääruse § 9 p-s 1 nenditakse, et see jõustub koheselt pärast kinnitamist Vabariigi Valitsuse

poolt, kusjuures Relvaseaduse jõustumisel toimib määrus selle lisana. Relvaseaduses (Vastu võetud 28.juunil

1995) (RT 95, 62, 1056) puudub säte, millest nähtuks, et relvamäärus on selle seaduse lisa.

Kuigi Kaitseliidu põhikirjas kasutatakse määruse mõistet, ei riimu Kaitseliidus niisuguse õigusakti

väljaandmine tänapäeval kehtiva määrusandlusõigusega. Vastavalt põhiseadusele (põhiseaduse § 87 p 6),

Vabariigi Valitsuse 20.oktoobri 1992.a seaduse §-le 5 ja § 34 p-le 5 (Välja kuulutatud Vabariigi Presidendi

21.oktoobri 1992.a otsusega nr 1) ja Kohaliku omavalitsuse korralduse 2.juuni 1993.a seaduse § 7 lg-le 1

(Välja kuulutatud Vabariigi Presidendi 14.juuni 1993.a otsusega nr 119) on määrus Vabariigi Valitsuse ja

ministri, samuti kohaliku omavalitsuse ja volikogu õigusakt (RT 1992, 45, 574; RT 1993, I 37, 558). Seetõttu

on Kaitseliidu niisugused määrused oma nimetuse poolest vastuolus kehtivate seadustega.

Kaitseliidu õigusaktide korrastamisel on määrav, et vastavalt Rahuaja riigikaitse seadusele (Vastu võetud

6.veebruaril 1995) on Kaitseliit riigi kaitseks loodud kaitsejõudude osa (RT 1995, 18, 240). Riigikaitse

põhiülesandeks on seejuures sälitada Eesti riigi iseseisvus ja sõltumatus, tema maa-ala, territoriaalvete ning

õhuruumi lahutamatu ja jagamatu terviklikkus, põhiseaduslik kord ning rahva eluvõime. Riigikaitsekorraldus

peab tagama sisemise julgeoleku ja põhiseadusliku korra kaitse (seaduse § 2 lg 1, § 3 ja § 4 p 3).

Ilmneb, et Rahuaja riigikaitse seadus Kaitseliidu kui kaitsejõudude osa rakendamist avaliku korra kaitsel ette

ei näe. Sellest tulenevalt on Kaitseliidu põhikirja (Kinnitatud Vabariigi Valitsuse 2.mai 1931.a määrusega)

(RT 1931, 48, 371) ning Kaitseliidu kodukorra (Kehtestatud Kaitseliidu ülema 14.detsembri 1934.a

käskkirjaga nr 86) need sätted, mille järgi Kaitseliidu ülesanne avaliku korra kaitsmisel on seaduslike

võimude abistamine ja politsei tegevuse toetamine (põhikirja § 1 p-d 1 ja 6; kodukorra § 144), vastuolus

Rahuaja riigikaitse seadusega.

Samuti on selle seadusega vastuolus ka Politsei, Kaitseliidu ja Eesti kodukaitse koostöö ajutine juhend

(Kinnitatud 21.veebruaril 1992.a Eesti Vabariigi Riikliku Politseiameti, Kaitseliidu ja Eesti kodukaitse

käskkirjaga nr 61/17/25), määrus käsitulirelvade omamisest ja kasutamisest Eesti Kaitseliidus (Vastu võetud

Kaitseliidu esindajate kogul ja kinnitatud KL ülema poolt 11.jaanuaril 1992.a) ja Kaitseliidu relvamnäärus.

Vastavalt Rahuaja riigikaitse seaduse § 9 lg-le 2 tuleb Kaitseliidu kui vabatahtliku, relvi valdava ja

sõjaväeliselt korraldatud ning sõjalisi harjutusi harrastava ühingu korraldus sätestada eraldi seadusega.

Sellist seadust aga senini ei ole.

Juhindudes KrMK §-st 472 ning arvestades asjaolu, et vastavalt Rahuaja riigikaitse seaduse § 7 lg-le 2

Vabariigi Valitsus suunab ja koordineerib riigikaitselisi ülesandeid täitvate asutuste ja organisatsioonide,

sealhulgas ka Kaitseliidu tegevust riigikaitse korraldamisel, Riigikohtu kriminaalkolleegium

m ä ä r a s:

Teha Vabariigi Valitsusele teatavaks Kaitseliidu tegevust sätestavates õigusaktides ilmnenud

puudused, rakendamaks abinõud nende õigusaktide korrastamiseks ja kaasajastamiseks.

Eesistuja: Jüri Ilvest

Liikmed: Lea Kalm

Eerik Kergandberg

Herbert Lindmäe

Jüri Rätsep

Peeter Vaher