3-1-2-2-96 · Riigikohus

3-1-2-2-96

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 27. augustil 1996. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm ja Eerik

Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil teistmiskorras läbi kriminaalasjad

H.S. süüdistuses ENSV KrK § 86 lg 1 ja § 152 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu H.S., tema kaitsja vandeadvokaat Sulev

Raudsepp ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Eesti NSV Ülemkohtu 4. juuli 1962. a otsusega tunnistati H.S. süüdi ja teda karistati ENSV KrK § 86 lg 1 ja

§ 152 järgi karistuste liitmisel kuritegude kogumi eest vabadusekaotusega 8 aastat tugevdatud reziimiga

parandusliku töö koloonias ühes kogu vara konfiskeerimisega.

Kohtuotsusega tunnistati H.S. süüdi ajavahemikus 1957 - 1960 valuutaoperatsioonide eeskirjade rikkumises

ja valuutaväärtustega spekuleerimises.

Eesti NSV Ülemkohtu presiidiumi 6. jaanuari 1993. a määrusega tühistati Eesti NSV Ülemkohtu 4. juuli

1962. a otsus H.S. suhtes tema süüdimõistmises ENSV KrK § 152 järgi ja selles osas lõpetati

kriminaalmenetlus kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Sellest tulenevalt tühistati

H.S-le kuritegude kogumi eest mõistetud lisakaristus - kogu vara konfiskeerimine.

Eesti NSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi 23. mai 1980. a otsusega tunnistati H.S. süüdi ja

teda karistati ENSV KrK § 86 lg 1 ja § 152 lg 1 järgi karistuste liitmisel kuritegude kogumi eest kaheksa-

aastase vabadusekaotusega range reziimiga parandusliku töö koloonias ühes kogu vara, samuti

valuutaväärtuste konfiskeerimisega.

Kohtuotsusega tunnistati H.S. süüdi ENSV KrK § 86 lg 1 järgi valuutaoperatsioonide eeskirjade rikkumises,

mis seisnes valuutaväärtuste ebaseaduslikul teel ostmises ja müümises. Nii ostis ta ajavahemikus 1977 -

1979. a mitmel korral kahelt isikult kokku 900 Soome marka 550 rubla eest ja ühelt isikult kolm kuldmünti

800 rubla eest ning sooritas muid valuutaväärtustesse puutuvaid ebaseaduslikke tehinguid.

Samuti tunnistati H.S. süüdi ENSV KrK § 152 lg 1 järgi sertifikaatide ülesostmises ja edasimüümises. Ta

ostis 1976. a sügisel kahelt isikult üles 1060 rubla sertifikaatides, makstes nende eest 5300 rubla ning müüs

need vaheltkasu taotledes edasi.

Süüdimõistetu H.S. esitas Riigikohtule avalduse kohtuvigade parandamiseks eelpool toodud kohtulahendites,

kuna need põhinevat fabritseeritud tõenditel.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 1995. a otsusega jäeti Eesti NSV Ülemkohtu 4. juuli 1962. a

otsus ja Eesti NSV Ülemkohtu presiidiumi 6. jaanuari 1993. a määrus H.S. süüdimõistmises ENSV KrK § 86

lg 1 järgi muutmata. Eesti NSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi 23. mai 1980. a otsus H.S.

süüdimõistmises ENSV KrK § 152 lg 1 järgi tühistati, Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi 23. mai

1980. a otsus jäeti muutmata.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis, et H.S-le Eesti NSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi

23. mai 1980. a otsuses süüksarvatud tegude kvalifitseerimine ENSV KrK

§ 86 lg 1 kõrval veel täiendavalt KrK § 152 lg 1 järgi on väär, kuna ideaalkonkurents nende paragrahvide

vahel on välistatud. Samas leidis Riigikohus, et nimetud kohtulahendites on kogutud tõendeid piisavalt

analüüsitud, kontrollitud ning õigesti hinnatud ja H.S. süü valuutaoperatsioonide eeskirjade rikkumises

õigesti tuvastatud.

2. mail 1996. a esitas H.S. kaitsja vandeadvokaat Sulev Raudsepp Riigikohtule avalduse Eesti NSV

Ülemkohtu 4. juuli 1962. a otsuse, Eesti NSV Ülemkohtu 23. mai 1980. a otsuse, Eesti NSV Ülemkohtu

Presiidiumi 6. j aanuari 1993. a määruse ja Riigikohtu 18. aprilli

1995. a otsuse tühistamiseks, kriminaalasjas menetluse teistmiseks ja Tallinna Linnakohtusse uueks

arutamiseks saatmiseks.

Avaldaja tugineb AKKS § 771 lg 3 p-s 5 sätestatud teistmisalusele, kusjuures uueks oluliseks asjaoluks

nimetatakse teistmisavalduses R.T. poolt kirjalikult esitatud ja teistmisavaldusele lisatud väiteid selle kohta,

et tema - R.T. - ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee endise uurijana, samuti ka mitmed teised ENSV Riikliku

Julgeoleku Komitee kaastöötajad tunnistajatena, panid H.S. kriminaalasja uurimisel süütõendeid

fabritseerides toime kuriteo.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdimõistetu H.S. ja

tema kaitsja seletused, milles taotleti teistmisavalduse rahuldamist ning prokuröri seletuse, milles taotleti

selle avalduse rahuldamata jätmist,

t u v a s t a s:

Asjaolud, millele osundatakse teistmisavalduses - tunnistaja poolt teadvalt valeütluste andmine ning uurija

poolt kuriteo toimepanemine teistitava kriminaalasja kohtueelsel menetlemisel - saab vastavalt AKKS § 771

lg 3 p-des 1 ja 3 sätestatule olla teistmisaluseks eranditult vaid siis, kui see asjaolu on tuvastatud jõustunud

kohtuotsusega.

Riigikohtu kriminaalkolleegium möönab käsitletava küsimuse lahendamiseks vajaliku seadusandliku

regulatsiooni puudulikkust, sest kriminaalvastutusele võtmise aegumine ei võimalda vastavalt KrMK § 5 lg 1

p-le 3 algatada kriminaalasja teistmisaluse olemasolu selgitamiseks. Kuid samas ei pea Riigikohtu

kriminaalkolleegium võimalikuks lugeda väidetavat tunnistaja poolt teadvalt valeütluse andmist ning uurija

poolt kuriteo toimepanemist teistitava kriminaalasja kohtueelsel menetlemisel tuvastatuks AKKS § 771 lg 3

p 5 mõttes muu olulise asjaoluna ja ilma sellekohasele süüdimõistvale kohtuotsusele tuginemata. Riigikohtu

kriminaalkolleegium on seisukohal, et käsitletaval juhul kriminaalasjas menetluse teistmine AKKS § 771 lg 3

p-s 5 sätestatud alusel oleks vastuolus põhiseaduse § 22 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt kedagi

ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.

Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS § 775 lg-le 6, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

Süüdimõistetu H.S. kaitsja vandeadvokaat Sulev Raudsepa teistmisavaldus jätta rahuldamata.

Riigikohtu otsus jõustub 27. augusti 1996. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Lea Kalm, Eerik Kergandberg