3-1-1-81-96 · Riigikohus

3-1-1-81-96

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 13. augustil 1996.a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Herbert Lindmäe ja Jüri Rätsep

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

A. A. süüdistuses KrK §-de 105 ja 128 järgi.

Menetlusosalisena võtsid kohtuistungist osa A. A. kaitsja vandeadvokaat Alla Jakobson ning

Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Kriminaalasja materjalidest nähub, et A. A. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 100 järgi selles, et tema

4. veebruaril 1993.a kella 1 paiku, olles alkoholijoobes, Tallinnas X tn N maja juures ähvardas oma

teenistusrelvaga - Makarovi püstoliga nr. GB 7260 tundmatuid isikuid ja sellel pinnal tekkinud kakluses A.

K. ja teistega, kes tahtsid püstolit ära võtta, hakkas tulistama, teades, et tema tegevus on ohtlik tema ees

seisva A. K. elule või tervisele.

A. A. tekitas A. K. kaks laskevigastust pea- ja kaelapiirkonda, mille tagajärjel kannatanu suri sündmuskohal.

Tallinna Linnakohtu 11. juuni 1993.a otsusega kvalifitseeriti A. A. poolt toimepandud kuritegu ümber KrK

§ 105 järgi ning teda karistati 3-aastase vabadusekaotusega tingimisi kolme- aastase katseajaga, kohaldades

KrK § 47 sätteid.

Kohus leidis, et kohtulikul uurimisel ei leidnud tõendamist A. A. poolt tahtliku tapmise toimepanemine, kuna

ta tulistas õhku ning ei näinud ette võimalust kedagi tabada.

EV Ülemkohtu kriminaalkolleegiumi 26. augusti 1993.a määrusega tühistati Tallinna Linnakohtu 11. juuni

1993.a otsus A. A. mõistetud karistuse leebuse tõttu ning kriminaalasi saadeti uueks läbivaatamiseks samale

kohtule teises kohtukoosseisus.

Kriminaalkolleegium leidis, et A. A. poolt toimepandud kuritegu on linnakohtu poolt õigesti kvalifitseeritud

KrK § 105 järgi, kuid mõistetud karistus on põhjendamatult leebe.

Tallinna Linnakohtu 18. märtsi 1994.a. määrusega saadeti kriminaalasi A. A. süüdistuses KrK § 100 järgi

täiendavaks uurimiseks, et muuhulgas lahendada A. A. KrK §-de 101 ja 207 järgi süüdistuse esitamise

küsimus.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. aprilli 1994.a määrusega vaadati läbi kohtualuse kaitsja

vandeadvokaadi N. Petrjakova erikaebus kriminaalasja täiendavaks uurimiseks saatmise määruse peale.

Tallinna Linnakohtu määrus tühistati ning kriminaalasi saadeti sisuliseks arutamiseks samale kohtule teises

kohtukoosseisus.

Tallinna Linnakohtu 10. jaanuari 1996.a. määrusega anti A. A. Riigiprokuratuuri prokuröri A. T"it"erovi uue

süüdistuse taotluse alusel kohtu alla KrK §-de 101 p 2,4,7 ja 128 järgi.

Tallinna Linnakohtu 26. veebruari 1996.a otsusega mõisteti A. A. süüdi KrK §-de 128 ja 105 järgi ning

lõplikuks karistuseks loeti KrK § 40 alusel 3 aastat vabadusekaotust poolkinnises vanglas.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 1996.a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu

26. veebruari 1996.a otsus A. A. määratud vanglaliigi osas ning määrati karistuse kandmise kohaks

avavangla, jättes muus osas ostuse muutmata.

Riigiprokuratuuri prokurör A. T. esitas Tallinna Ringkonnakohtu 18. aprilli 1996.a. otsuse peale

kassatsioonprotesti ja kannatanu G. K. esitas kassatsioonkaebuse, milles mõlemad taotlevad ringkonnakohtu

otsuse tühistamist kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu.

Kassaatorid väidavad, et A. A. pani toime tahtliku tapmise, mis tuleb kavalifitseerida KrK § 101 p 4, 7 järgi.

Prokurör ei nõustu ringkonnakohtu otsuses tehtud viitega EV Ülemkohtu 26. augusti 1993.a määrusele, mis

väidetavalt oli vastuolus oma tegemise ajal kehtinud seadusandlusega, rikkudes KrPK § 317 sätteid.

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning kuulanud ära prokuröri, kes toetas protesti ning

A. A. kaitsja, kes palus jätta protest rahuldamata,

l e i d i s :

EV Ülemkohtu kriminaalkolleegium vaatas nimetatud kriminaalasja läbi kannatanu kaebuse alusel, kes

leidis, et Tallinna Linnakohtu poolt A. A. käitumisele antud kriminaalõiguslik kvalifikatsioon KrK § 105

järgi on ebaõige. Seega pidi kriminaalkolleegium lahendama küsimuse kuriteo kvalifikatsioonist ning

seaduse järgi oli ta pädev seda tegema. Prokuröri kassatsioonprotestis esinev väide ENSV KrPK § 317

nõuete rikkumisest ei ole asjakohane, kuna see norm piiras kassatsioonikohtu õigust teha omal algatusel

alamastme kohtutele ettekirjutusi kuriteo kvalifikatsiooni kohta. Samas sätestas ENSV KrPK § 306, et

kassatsioonikohtul on muuhulgas õigus jätta alamastme kohtuotsus muutmata. A. A. poolt toimepandud

kuriteo puhul kasutas kriminaalkolleegium seda õigust - jättis Tallinna Linnakohtu otsuse kuriteo

kvalifikatsiooni osas muutmata. EV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi 26.augusti 1993.a. määrus

on käesoleval ajal seadusjõus ning keegi menetlusosalistest ei ole selle tühistamist taotlenud. Seda määrust

tühistamata ei ole aga A. A. poolt 04.veebruaril 1993.a. toimepandut võimalik kvalifitseerida teisiti kui KrK

§ 105 järgi.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-dest 63 p.1 ja 65 lg 1, kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. aprilli 1996.a. otsus A. A. süüdistusasjas jätta muutmata,

kassatsiooniprotest ja kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 13. augustist 1996.a. ja ei kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Herbert Lindmäe, Jüri Rätsep