3-1-1-78-96 · Riigikohus

3-1-1-78-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 06. augustil 1996.a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Herbert Lindmäe ja Jüri Rätsep

vaatas vandeadvokaat Leonid Olovjaniúnikovi kassatsioonkaebuse alusel avalikul kohtuistungil läbi

kriminaalasja

J.B. ja I. N. süüdistuses KrK § 140 lg 2 p. 1 ja 2 järgi.

Menetlusosalisena võttis asja läbivaatamisest osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Tallinna Linnakohtu 07. veebruari 1996.a. otsusega tunnistati J. B. koos I. N., kelle suhtes pole kassatsiooni

esitatud, süüdi KrK § 188 järgi ning karistati rahatrahviga 60 päevamäära ulatuses. J. B. ning I. N. tunnistati

süüdi selles, et nad 4. märtsil 1994.a. kella 16.00 paiku nõudsid eelneval kokkuleppel ja koos Tallinnas X tn.

N-N korteris kannatanu I. K. suguhaiguste ravi ettekäändel 6000 krooni. Kannatanu keeldumisel ähvardasid

nad viimast füüsilise vägivallaga ning hõivasid I. K. vennale M. S. kuuluva videopleieri Akai, tekitades

varalise kahju 3000 krooni.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium jättis oma 18. märtsi 1996. a otsusega rahuldamata

kohtualuse J. B. kaitsja kassatsioonkaebuse, rahuldas aga osaliselt Tallinna prokuröri asetäitja

kassatsioonprotesti, tunnistades J. B. ning I. N. süüdi KrK § 140 lg 2 p 1 ja 2 järgi, jättes karistused

muutmata.

Selle kohtulahendi peale esitas kassatsioonkaebuse J. B. kaitsja, vandeadvokaat L. Olovjani"nikov, kes leiab,

et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust. Kohus on kuriteo kvalifitseerimisel

arvestanud üksnes objektiivset külge ning jätnud tähelepanuta kohtualuste tahtluse. Kaitsja arvates on

tõendatud, et videopleier võeti pandiks, kui J. K. ei õnnestunud raha saada, raha aga nõuti Borodajevi

ravikulude hüvitamiseks. Seega hõlmas B. tahtlus asjaolu, et ta pidas end kannatanu poolt nakatatuks,

mistõttu oletas, et tal on õigus ravikulude kompensatsiooni saamiseks. Järelikult võis J. B. tegusid hinnata

omavolina, kuid kuna nendega ei põhjustatud olulist kahju, puudub J. B. käitumises kuriteokoosseis.

Kassaator palub ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale

ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

Kriminaalkolleegium, tutvunud asja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri, kes palus jätta ringkonnakohtu

otsuse muutmata,

l e i d i s :

Ringkonnakohus on motiveerinud, miks tuleb süüdimõistetute käitumine kvalifitseerida avaliku vargusena.

Riigikohus nõustub nende põhjendustega ning lisab, et omavolina tuleb kvalifitseerida isiku tõelise või

oletatava õiguse ebaseaduslikku realiseerimist. Seejuures on oluline, et ka oletatav õigus, mida kurjategija

ekslikult arvab omavat, peab olema konkreetselt väljendatud, puudutama reaalselt ning kontrollitavalt

eksisteerivate õigussubjektide vahelisi õigussuhteid ja mahtuma üldiselt teadaoleva asjaolu mõistesse.

Oletatava õiguse all ei mõisteta KrK§ 188 tähenduses mitte igasugust isiku subjektiivset arusaama oma

õigustest vaid üksnes sellise õiguse oletamist, mis on seadusega tagatud. Üksnes sellisel juhul on isku

eksitus aktsepteeritav. Sellistele tunnustele mittevastavat oletatava õiguse teostamist tuleb vaadelda kui isiku

paljasõnalist katset pääseda vastutusest raskema kuriteo toimepanemise eest.

Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et J. B. ning I. N. teadsid, et hõivavad avalikult M. S. vara. Nende

isikute vahel ei ole tuvastatud mingeid õigussuhteid ning seega ei saanud süüdimõistetud M. S. suhtes

mingeid varalisi õigusi teostada ega neid ka oletada. Seega on nende käitumise kvalifitseerimine KrK § 188

järgi välistatud.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-dest 63 p. 1 ning 65 lg 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. märtsi 1996. a otsus J. B. ja I. N. suhtes muutmata,

kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 6. augustil 1996. a ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Herbert Lindmäe, Jüri Rätsep