3-2-1-85-96 · Riigikohus

3-2-1-85-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 20. juunil 1996. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 10. juunil 1996. a.

Aktsiaseltsi Vikta kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26.

veebruari 1996. a. otsuse Aktsiaseltsi Rutsan hagis Aktsiaseltsi Vikta vastu 84 339 krooni 15

sendi nõudes.

3. märtsil 1995. a. sõlmisid AS Vikta ja AS Rutsan kaubaveolepingu, mille kohaselt AS Vikta pidi

vedama AS-i Rutsan kaupa Tallinnast Mogiljovi ja tagasi. Tagasiteel juhtus 15. märtsil 1995. a. auto

tehnilise rikke tõttu liiklusõnnetus, milles veoseks olnud kanamunad osaliselt riknesid või läksid

kaduma.

Hageja palus kostjalt välja mõista kauba hävimisega tekitatud kahju 84 339 krooni TsK §de 222, 227,

380, 448 ja 458 alusel, sest kostja keeldus kahju hüvitamisest põhjendades keeldumist sellega, et

lepingutingimuste kohaselt on pooled vabastatud vastutusest, kui kohustuse täitmine ei olnud

võimalik erakorraliste asjaolude tõttu, sealhulgas ka avarii tõttu.

Tallinna Linnakohtu 30. novembri 1995. a. otsusega rahuldati hagi osaliselt ning kostjalt mõisteti

välja 75 794 krooni. Kohus juhindus TsK §-dest 222, 227 ja 458. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt

sätestab vastutuse suurema ohu allika poolt tekitatud kahju eest TsK § 458. Organisatsioonid ja

kodanikud, kelle tegevus on seotud suurema ohuga lähikonnale, on kohustatudhüvitama suurema ohu

allika poolt tekitatud kahju, kui nad ei tõenda, et kahju tekkis vääramatu jõu või kannatanu tahtluse

tagajärjel. Kohus leidis, et auto varjatud tehniline rike vabastab süüst autojuhi, kuid ei vabasta

vastutusest kostjat, kui suurema ohu allika valdajat. Varjatud tehnilist riket (defekti) suurema ohu

allikas endas ei saa käsitleda vääramatu jõuna ja seetõttu vastutab kostja hagejale tekitatud kahju eest.

Kohus leidis, et ka rahvusvahelise kaupade autokaubaveolepingu konventsiooni art. 17 p. 1 ja 3

sätestavad, et vedaja vastutab kauba täieliku või osalise kaotsimineku või vigastamise eest ja ta ei

vabane vastutusest veol kasutatava sõiduki defektsuse tõttu. Kohtule esitatud lepingu fotokoopia

õigsuse on pooled omaks võtnud, sellega on tõendatud, et poolte vahel oli sõlmitud kaubaveoleping.

Saatedokumentide kohaselt vedas kostja Mogiljovist Tallinna kanamune: 570 kasti, igaühes 360

muna turuhinnaga 80 senti tükk, s.o. 205200 muna maksumusega 164 160 krooni. Pärast avariid oli

alles 328 kasti, igaühes 360 muna, s.o. kokku 118 080 muna, seega oli puudu 87 120 muna, mille

realiseerimisest oleks hageja saanud 75 794 krooni, sest 1995. a. märtsis oli keskmine kanamuna

turuhind 87 senti. Kohus leidis, et hageja ei tõendanud, et ta kanamune madalama hinnaga müüs.

Seetõttu leidis kohus, et hagi tuleb rahuldada osaliselt ja välja mõista kostjalt tekitatud kahju 75 794

krooni.

Tallinna Ringkonnakohtu 26. veebruari 1996. a. otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata.

Apellatsioonikohus leidis, et linnakohtu otsus on põhjendatud ja täiendavat motiveerimist ei vaja.

Kostja väide, mille kohaselt autovedude rahvusvahelise konventsiooni § 17 p. 3 kohaldamiseks on

vajalik, et transpordi valdaja teaks või peaks teadma defektist tema poolt kasutatavas transpordis, ei

ole põhjendatud. Nimetatud sätte kohaselt ei vabane vedaja vastutusest veol kasutatava sõiduki

defektsuse tõttu. Seejuures ei ole vastutust mingil viisil seostatud sellega, kas vedaja sõiduki

defektsusest teadis või mitte. Kuna sõiduki defektsuse kohta on konventsioonis erinorm, siis ei ole

defektsus vaadeldav vääramatu jõuna.

Vastuväiteid kahjusumma osas apellant esimese astme kohtus tsiviilkohtupidamise seadustikus

sätestatud korras ei esitanud. TsKS § 289 kohaselt võib apellant kaebuses viidata uutele põhjendustele

üksnes siis, kui ta põhjendab kaebuses, et tal ei olnud võimalik neid esitada esimese astme kohtus või

tal oli esitamata jätmiseks muu kaalukas põhjus. Apellant ei ole seda põhjendanud.

Kassatsioonkaebuses palus kostja esindaja apellatsioonikohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus,

millega jätta hagi rahuldamata. Rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni § 17 p. 2

kohaselt vabaneb vedaja vastutusest, kui kauba kaotsiminek või vigastamine toimus asjaoludel,

millest vedaja ei võinud hoiduda. Liiklusõnnetuse põhjused on tuvastatud ekspertiisiga. Veoautos

toimiv kontrollsüsteem ei võimaldanud ette näha kompressori rivist väljalangemist ega seda

ennetada. Kostja veoauto oli tehniliselt korras ja tal puudusid defektid, mis oleks võimaldanud riket

ette näha. Seega puudub kostja süü kahjuliku tagajärje saabumises.

Apellatsioonikohtu väide, et kostja ei vaielnud esimese astme kohtus kahjusummale vastu, ei ole

õige. Kostja ei ole kunagi hagi tunnistanud - seega ka selle summat mitte. Juba hageja poolt

pretensiooni esitamisel viitas kostja arvestuste ebaselgusele. Kostja esindaja vaidlustas kohtuistungil

hüvitamisele kuuluva summa. Kahju suurust peab tõendama hageja, aga mitte kostja.

Apellatsioonikaebuses esitati võimaliku kahju arvutus. Linnakohus on oma initsiatiivil määranud

muna maksumuse ja lõpliku kahjusumma 75 794 krooni. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta hageja

ja linnakohtu erinevad kahjusumma arvutamised.

Apellatsioonikohus jättis tähelepanuta, et linnakohus kohaldas materiaalõigusnorme, mis

kohaldamisele ei kuulunud. Alusetult on kostja vastutuse määratlemiseks kohaldatud TsK § 458

sätteid. Vedaja süü peab olema lahendatud TsK §-de 227 ja 229 alusel. Kohus pidanuks rakendama

rahvusvahelise konventsiooni norme, sest nendele on viidatud ka pooltevahelises lepingus.

Konventsiooni §-d 23 ja 25 määravad kindlaks rahvusvahelises autoveos vigastatud veose

maksumuse arvestuse korra. See kord erineb oluliselt sellest, mida näeb ette TsK § 222 ja millest

juhindus kohus. Seega ei kohaldanud kohus seadust, mis kohaldamisele kuulunuks.

Vastuses kaebusele leidis hageja esindaja, et apellatsioonikohtu otsus on õige. Kostja ei ole kaebuses

viidanud õigusnormidele, mida apellatsioonikohus on rikkunud. Apellatsioonikohus on konventsiooni

sätteid õigesti käsitlenud. Kahju arvestust kostja esimese astme kohtus ei vaidlustanud, mistõttu

puudub alus teistes kohtuastmetes selle juurde pöörduda.

Tsiviilkolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormide väära

kohaldamise tõttu.

TsK § 378 lg. 1 kohaselt kohustub vedaja veoseveolepingu järgi saatja poolt temale usaldatud veose

toimetama sihtpunkti. Vedaja vastutuse veose kaotsimineku ja rikkumise eest sätestab TsK § 380.

Apellatsioonikohus pidas õigeks linnakohtu otsust, milles juhinduti vaidluse lahendamisel TsK § 458

sätetest. Samas on linnakohus tuvastanud, et poolte vahel oli sõlmitud kaubaveoleping, milles

viidatakse ka rahvusvahelisele autokaubaveolepingu konventsioonile. Kohtud jätsid tähelepanuta, et

poolte vahel olid lepingulised suhted, millest tulenevad vaidlused lahendataksegi lepingu,

konventsiooni ja vedu reguleerivate tsiviilkoodeksi sätete alusel, vajadusel ka kohustise rikkumise

puhul vastutust reguleerivate üldnormide alusel. Seetõttu kohtud kohaldasid vääralt TsK § 458

sätteid, millised ei ole kohaldatavad kaubaveolepingust tulenevatele suhetele.

Apellatsioonikohtu seisukoht, et kostja ei ole vaidlustanud kahju summat, ei ole õige. Kostja vaidles

hagile vastu tervikuna. Kuna kohtud kohaldasid vääralt materiaalõigusnorme, siis jäid kohaldamata ja

tähelepanuta need konventsiooni sätted, mis reguleerivad hüvitamisele kuuluva kahjusumma

määramist (konventsiooni art. 23).

Asja uuel arutamisel peab apellatsioonikohus andma pooltevahelistele suhetele õigusliku

kvalifikatsiooni ning hüvitamisele kuuluva kahjusumma määramisel kohaldama norme, mis

reguleerivad kaubaveoga seotud kahjusid.

Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. veebruari 1996. a. otsus ja asi saata

uueks läbivaatamiseks samale kohtule.

Tagastada Aktsiaseltsile Vikta kautsjon 758 (seitsesada viiskümmend kaheksa) krooni, mis

tasuti 11. aprillil 1996. a. Põhja-Eesti Panka.

Eesistuja J. Luik

Liikmed: L. Laarmaa, T. Vernik