3-2-1-83-96 · Riigikohus

3-2-1-83-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 20. juunil 1996. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, Riigi

Tolliameti esindaja vandeadvokaat J. Leppiku, AS-i Baluris esindajate vandeadvokaatide A. Aaviku

ja S. Levini, AS-i Tallinna Autoveod esindaja vandeadvokaat Ä. Rodi osavõtul, vaatas läbi avalikul

kohtuistungil 10. juunil 1996. a.

Riigi Tolliameti kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu 14. märtsi 1996. a. otsuse

AS-i Baluris hagis Riigi Tolliameti vastu 1 762 276 krooni 50 sendi nõudes.

AS-i Baluris 22. mail 1995. a. esitatud hagiavalduse kohaselt seisis auto hageja poolt ostetud 1810

kasti bulgaaria konjakiga Narva tollipunkti territooriumil 27. maist kuni 30. maini 1994. a. Kauba

vastuvõtmisel ja kontrollimisel 30. mail 1994. a. avastati 33 kasti konjaki kadumine summas 3 953

krooni. 10. septembril 1994. a. saabus Narva tollipunkti veoauto koos poolhaagisega, millel oli 22

000 pudelit armeenia konjakit, mille hageja oli 8. septembril 1994. a. ostnud firmalt Konstanta 53 868

USD (620 300 krooni ja 79 sendi) eest. 12. septembril 1994. a. läks tollipunkti valvatavalt

territooriumilt see poolhaagis kaduma. Konjaki ostmiseks võttis hageja 29. juulil 1994. a. AS-lt Poles

laenu. Kuna kaup läks kaduma, laen on tagastamata ning laenult maksmata intressid ja viivised, palus

hageja TsK §-de 423, 425 lg. 1, 426 ja 431 alusel välja mõista Riigi Tolliametilt tekitatud kahju 1

7762 276 krooni 50 senti, riigilõiv 53 568 krooni ja õigusabi eest 5 % hagihinnast.

Tallinna Linnakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis Riigi Tolliametilt AS-i Baluris kasuks välja

640 300 krooni 79 senti vara kaotsiminekuga tekitatud kahju hüvitamiseks, 19 909 krooni 20 senti

riigilõivu ja 32 015 krooni advokaadi abi eest. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole 1994. a. maikuus

33 kasti konjaki kadumine Narva tollipunkti tolliplatsilt tõendatud, see on ainult autojuhi oletus, kelle

ülekuulamist pooled ei taotlenud. Poolhaagise kadumise osas vastutab kostja TsK § 426 alusel

hoiulevõetud vara kaotsimineku, puudujäägi või rikkumise eest, kuna tegemist on seaduse põhjal

tekkinud hoiusuhtega. Tolliameti põhimääruse kohaselt on tolliametil õigus kaupu kinni pidada

tollieeskirjade rikkumisel kuni põhjuste väljaselgitamise ja otsuse vastuvõtmiseni. Riigi Tolliameti

Kirde Tolliinspektuuri korraldusega 2/94 ja lühiajaliselt kinnipeetud kaubaveokite laoplatsil töötavate

tolliinspektorite ja valvur-laohoidjate tööjuhendiga on sätestatud tolliametnike kohustus tagada vara

säilimine ning plommide ja veokite puutumatus. Vedajalt, Tallinna Autovedude autojuhilt, võeti ära

kõik kaubadokumendid. Kaup kadus tolliplatsilt pärast seda, kui kauba valdus oli vedajalt tollile üle

läinud. Hagi esitas hageja õige kostja vastu, sest kauba vargus leidis aset peale selle paigutamist

valvatavale territooriumile ning kauba eest oli tasutud enne kauba üleandmist vedajale. Nõuet viiviste

ja intresside osas ei rahuldatud, kuna hageja ei tõendanud, et ta kohtule esitatud laenulepingu järgi

raha sai. Peale selle sätestab TsK § 426 hoidja vastutuse piirid, mistõttu ei saa talle panna teiste

kahjude hüvitamise kohustust.

Ringkonnakohus muutis linnakohtu 21. detsembri 1995. a. otsust advokaadiabi eest väljamõistetud

summa osas ning mõistis Riigi Tolliametilt 32 015 krooni asemel välja 26 331 krooni ja 15 senti.

Muus osas leidis ringkonnakohus, et kohtuotsus on seaduslik ja piisavalt põhjendatud ning

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks.

Ringkonnakohus tuvastas, et 10. septembril 1994. a. peeti Narva tollipunktis kinni poolhaagis 22 000

pudeli konjakiga seoses saatedokumentide mittekorrasolekuga. AS-le Baluris kuuluv kaup paigutati

tolliametnike korraldusel nende poolt näidatud tollikontrollitsoonis asuvale tarastatud ja valvatavale

tolliplatsile. Vedajalt (autojuhilt) võeti ära kõik kauba saatedokumendid ning teda kohustati veoki

juurest lahkuma. 13. septembril 1994. a. kaupa AS-i Baluris esindajale välja ei antud, sest tollitöötaja

oli kauba 12. septembril 1994. a. eksikombel kõrvalistele isikutele välja andnud.

Otsuse põhjenduste kohaselt väljus kaup vedaja valdusest ning kostjal tekkis kauba hoiukohustus

olenemata sellest, et tollipunktil ja hagejal ei olnud kauba suhtes mingeid lepingulisi suhteid. Hageja

kauba eest tasumises viis ei oma mingit seost tolli tsiviilvastutuse küsimusega. Kauba müüja on

kinnitanud, et ta sai raha kauba eest kätte ja hageja on esitanud kviitungi raha maksmise kohta.

Apellandi väide, et AS Tallinna Autoveod on ebaõigesti asja kaasatud kolmanda isikuna, ei ole õige.

Vedajaks oli AS Tallinna Autoveod, kellega hagejal oli leping. Asjaolu, et autojuhi töökohaks oli

Harju Autobaas, ei oma asjas tähtsust, kuna vedu toimus alltöövõtu korras AS-i Tallinna Autoveod ja

Harju Autobaasi vahelise lepingu alusel.

Advokaaditasu väljamõistmise osas tuleb otsust muuta, sest hageja ei ole kohtule esitanud dokumente

32 015 krooni tasumise kohta advokaadibüroole.

Kassatsioonkaebuses palus Riigi Tolliamet tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale kohtule. Kassaator leidis, et apellatsioonikohus on vääralt kohaldanud ja

tõlgendanud materiaalõiguse norme, ei ole järginud protsessiõiguse norme ning kohtuotsuse

muutmine kohtukulude väljamõistmise osas ei vasta TsKS-s sätestatule. Veose sunnitud tollikontrolli

territooriumil viibimine ettenähtud tollidokumentide puudumise tõttu ei ole aluseks hoiusuhte

tekkimisele. Ka ei ole ringkonnakohus viidanud, millist hoidu käsitlevat sätet kohaldatakse.

Tolliseaduse § 22 lg. 2 kohaselt vastutab kauba säilimise eest veoki valdaja. Kuna Vabariigi Valitsuse

7. jaanuari 1994. a. määrusega keelati sularaha arveldused alkoholi impordil ja panga kaudu

arveldamist ei ole toimunud, siis ei vasta esitatud kassaorder TsKS § 90 nõuetele. Antud juhul tulnuks

kaasata ka Harju Autobaas, sest kolmanda isikuna kaasatud isik ei olnud tegelikult vedaja.

Kohtukulude jagamise osas ei ole järgitud TsKS §-s 57 lg. 1 sätestatut, mille kohaselt enne asja

läbivaatamise lõpetamist kohtukulude nimekirja esitamata jätmisel kaotab pool õiguse nõuda kulude

hüvitamist. Kohtuotsuses ei ole leidnud käsitlemist mitmed apellatsioonkaebuses toodud asjaolud

ning puuduvad põhjendused, miks kohus ei pidanud neid asjakohaseks.

Vastustaja leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Kuna tollitöötajad

pidasid kauba kinni kuni dokumentide nõuetekohase vormistamiseni ning kaup väljus vedaja

valdusest tema tahte vastaselt, siis oma tegevusega võttis tolliamet faktiliselt kauba hoiule, mis on on

käsitletav seaduse alusel tekkinud hoiusuhtena TsK § 431 mõttes.

Kolleegiumi istungil jäi kassaatori esindaja kaebuse väidete ning vastustaja ja 3. isiku esindajad oma

vastuväidete juurde.

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks.

Kohtud on tuvastatud asjaolude põhjal õigesti jõudnud järelduse, et Riigi Tolliamet vastutab kauba

kaotsimineku eest seaduse põhjal tekkinud hoiusuhte alusel. Asjakohane pole kassaatori viide TS §-le

22 lg. 2, mille kohaselt tolli järelevalve alla kuuluva kauba transportimisel vastutab

tolliterritooriumile toimetatava kauba kadudeta ja puutumata jõudmise eest tolli poolt aktsepteeritud

mahalaadimise-, ümberlaadimis- või tolliterritooriumilt taasväljaveokohta kommertsveoki valdaja.

Eeltoodu käsitleb kommertsveoki valdaja vastutust tolli järelevalve alla kuuluva kauba

transportimisel, kui veok on vedaja valduses. Antud juhul läks tolli järelevalve alla kuuluv kaup

kaduma mitte selle transpordi ajal, vaid ajal, mil veok kaubaga oli tolliametnike korraldusel

paigutatud tolli poolt valvatavale kinnisele (juurdepääsud ööpäevaringselt suletud ja lukustatud)

laoplatsile. Vedaja autojuhilt oli võetud kõik kauba saatedokumendid ja ta oli kohustatud veoki

juurest lahkuma. Tolliametnike eeltoodud tegevus tulenes tolliseadusega ja Eesti Vabariigi Riikliku

Tolliameti põhimäärusega neile pandud ülesannete täitmisest. Seega tekkis seaduse põhjal hoiusuhe

tolliametnike tegevusest oma ülesannete täitmisel, mille tagajärjel veok koos kaubaga väljus vedaja

valdusest kostja valdusse. TsK § 426 lg. 1 p. 1 kohaselt vastutab hoidja vara kaotsimineku ja

puudujäägi eest kaotsiläinud või puudujääva vara väärtuse ulatuses ka siis, kui hoiusuhe on TsK §

431 järgi tekkinud seaduse põhjal.

Kauba eest tasumise viis ei välista tolli tsiviilvastutust. Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari 1994. a.

määrusega nr. 4 kinnitatud "Alkoholi, tubaka ja tubakatoodete sisse- ja väljaveo, tootmise ning müügi

korraldamise juhendi" p. 9 (muudetud Vabariigi Valitsuse määrusega nr. 205 07. juunist 1994. a.)

kohaselt alkohoolsete jookide ja piirituse hulgimüügi ja impordi korral tuleb arveldused teostada

panga kaudu ja vastavad sularahaoperatsioonid on keelatud. Konjaki eest sularahas tasumine võib

olla arvelduskorra rikkumine. Hageja esitatud tõendite alusel on kohus lugenud tõendatuks kauba eest

tasumise. Kohtu poolt tõendite hindamine on toimunud kooskõlas TsKS § 92.

Alusetu on kassaatori väide, et ringkonnakohus pole asja lahendamisel viidanud materiaalõiguse

normile. Ringkonnakohus on linnakohtu otsuse põhjendustega nõustunud ja vastavalt TsKS § 313 lg.

2 ei pea apellatsioonikohus, kui ta jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata, kordama oma otsuses

esimese astme kohtu põhjendusi.

Kaubaveoleping oli sõlmitud hagejal AS-ga Tallinna Autoveod ning 3. isik on tunnistanud oma

kohustusi ja õigusi vedajana. Kassaatori väide, et protsessi on kaasatud vale 3. isik, ei ole õige.

Kassaatori väide, et TsKS § 57 lg. 1 kohaselt enne asja läbivaatamise lõpetamist kohtule kohtukulude

nimekirja esitamata jätmisel kaotab pool õiguse nõuda kulude hüvitamist, on õige. Nimetatud säte

näeb pooltele ette tagajärje nimekirja mitteesitamise eest, kuid ei keela esimese astme kohtul

kohtukulude väljamõistmist. Hageja taotles kohtukulude väljamõistmist hagiavalduses ja suuliselt

kohtuistungil ning linnakohus rahuldas nõude. Ringkonnakohtule esitati advokaadi abi eest kulu

tõendavad dokumendid ning ringkonnakohtul oli õigus kohtukulude osas seisukoht võtta. Kui

nimekirja esitamata jätmisel linnakohus ei oleks kohtukulu välja mõistnud, siis oleks hageja kaotanud

õiguse nõuda kulude hüvitamist.

Juhindudes TsKS § 346 p. 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. märtsi 1996. a. otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja H. Jõks

Liikmed L. Laarmaa, T. Vernik