3-2-1-82-96 · Riigikohus

3-2-1-82-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 13. juunil 1996. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, kostja A.

Taali osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 3. juunil 1996. a.

Julian Aaviku kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 8. märtsi

1996. a. otsuse Julian Aaviku hagis Artur Taali vastu 8914 krooni 75 sendi nõudmiseks.

Lääne-Maakohtule esitatud hagis palus Julian Aavik kostjalt välja mõista 8914 krooni tekitatud kahju

eest TsK § 448 alusel. Hagiavalduse kohaselt jättis Julian Aavik 3. septembril 1993. a. oma sõiduauto

ZAZ-968 M riikliku registreerimismärgiga 47-03 EA Artur Taali koduõuele Haapsalus Saare 15a.

Autole oli vaja teha tehniline ülevaatus, mille kostja pidi ära korraldama. Kuna hageja ei saanud

kostja süül üle aasta autot kasutada, siis paluski ta kostjalt välja mõista kõik selle aja jooksul tekkinud

kulud: kostjale tasutud 70 krooni, teise auto rentimise ja tollelt kadunud kahe ratta eest 3260 krooni,

auto toimetamise eest Haapsalu EPT autoteenindusse 90 krooni, kasutamiskõlbmatu mootori

asendamise eest 3745 krooni, hageja autolt kadunud aku ja tagavararatta ning vana mootori

tagastamata jätmise eest 1749 krooni, s. o. hageja arvestuste kohaselt 8914 krooni.

Lääne Maakohtu 17. novembri 1995. a. otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohus juhindus vaidluse

lahendamisel TsK §-dest 227 ja 448. Kohtuotsuse motiivide kohaselt valitsesid poolte vahel

lepingulised suhted, sest auto oli kostjale antud remontimiseks ja kuigi hageja seda eitas, oli tegemist

tööettevõtulepinguga. Hagi oli esitatud valel alusel. Kohus leidis, et kostja süü hageja auto

kahjustamises ei ole tõendatud, sest auto toodi kostjale sõidukõlbmatuna. Remontimisega autot ei

rikutud ja hageja oleks igal ajal võinud oma auto ära viia. Teise auto rentimise ja sealt varastatud kahe

ratta eest kostja ei vastuta, sest need kulud ei ole seotud kostja tegevusega. Põhjendamatu oli hageja

nõue kostjalt sularaha tagasinõudmiseks, sest need kulud tegi hageja enda huvides, kui ta soovis

autoga sõita.

Tallinna Ringkonnakohtu 8. märtsi 1996. a. otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata.

Apellatsioonikohus leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ega vaja täiendavat motiveerimist.

Kassatsioonkaebuses palus J. Aavik apellatsioonikohtu otsuse tühistada ja kostjalt välja mõista 8914

krooni. Apellatsioonikohus ei arvestanud kohtule esitatud viit põhitõendit (tunnistajate ja kostja

ütlusi). Kostja rikastus hageja arvel, sest auto oli kostja valduses üle aasta ja seoses sellega peab

kostja hüvitama rendiauto kasutamisega seotud kulud. Hageja auto oli sõidukorras, kui hageja selle

kostjale üle andis. Kostja andis auto kasutada vene mehele ja peale seda ei olnud auto enam korras.

Autole tehti remont hageja kulul. Kohtud on vääralt kohaldanud TsK §-de 448, 477 lg. 1, 2 ja 3 ning

222 lg. 2 sätteid.

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et apellatsioonikohtu otsus on õige.

Kolleegiumi istungil palus kostja A. Taal jätta apellatsioonikohtu otsuse muutmata.

Tsiviilkolleegium leidis, et kohtulahendid on seaduslikud ja põhjendatud ning nende tühistamiseks ei

ole alust.

TsKS § 232 lg. 4 kohaselt märgitakse kohtuotsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud,

tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, põhjendused, miks kohus need või teised tõendid tagasi

lükkab, samuti seadused, mida kohus kohaldas.

Kassatsioonkaebuse väide, et kohus ei arvestanud viit põhitõendit, ei ole õige. Lääne Maakohus on

tunnistajate ja kostja ütlustele hinnangu andnud ja oma seisukohti põhjendanud. Kassatsioonikohus ei

hinda alama astme kohtutele esitatud tõendeid, sest TsKS § 336 lg. 1 kohaselt saab kassatsioonikohus

kassatsioonkaebuse alusel ainult kontrollida, kas apellatsioonikohus on õigesti kohaldanud ja

tõlgendanud materiaalõiguse norme ning järginud protsessiõiguse norme.

Kassatsioonkaebuse väide, et kohus kohaldas vääralt TsK § 477 sätteid, ei ole põhjendatud. TsK §

477 sätestab vara alusetust omandamisest või säästmisest tulenevad kohustused. Sellisel alusel ei ole

kohtule hagi esitatud ja seetõttu pole kohus seda ka arutanud. Kassatsiooniastmes ei saa hagi alust

muuta ega uusi nõudeid esitada.

TsKS § 229 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, millist seadust tuleb asjas

kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

Kassaator ei ole põhjendanud, milles tema arvates seisnes TSK §-de 448 ja 222 ebaõige kohaldamine.

Vaidlust lahendanud kohtud on õigesti otsustanud, millist seadust tuleb kohaldada ja tõendeid

hinnates leidnud, et hagi ei kuulu rahuldamisele.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 8. märtsi 1996. a. otsus ning

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja J. Luik

Liikmed L. Laarmaa, T. Vernik