3-2-1-79-96 · Riigikohus

3-2-1-79-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 5. juunil 1996. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, hageja

J. P ja tema esindaja vandeadvokaat A. Kunila osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 27. mail

1996. a.

O. Z kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. veebruari 1996.

a. otsuse J. P hagis O. Z vastu lapse nõudes, O. Z vastuhagis J. P vastu vanema õiguste

äravõtmiseks ja Tallinna Lasnamäe Linnaosa Valitsuse Sotsiaalabi osakonna avalduses

alaealisele O. P eestkoste seadmiseks.

Valentina ja J. P abiellusid 31. augustil 1990. a. J. P lapsendas 5. juulil 1992. a. oma abikaasa tütre

Olga (sünd. 26. novembril 1986. a.). 22. veebruaril 1994. a. algatas V. P abielulahutuse, mille

menetlus lõpetati seoses sellega, et V. P hukkus reisiparvlaeva "Estonia" katastroofis 28. septembril

1994. a.

14. märtsil 1995. a. esitas Tallinna Lasnamäe Sotsiaalabi osakond kohtule avalduse alaealisele O. P -

le eestkoste määramiseks perekonnaseaduse §-de 92 ja 95 alusel. Avalduse kohaselt elab O. P

Tallinnas Spordi 5-6 oma vanaema (ema ema) O. Z juures, kes on last kasvatanud varasest east alates

ning soovib seda edasi teha, kuigi J. P ei taha sellega nõustuda.

22. märtsil 1995. a. esitas J. P hagi kohtule nõudes last tagasi vanaemalt perekonnaseaduse § 50 lg. 2

ja 3 alusel. Avalduse kohaselt on poolte suhted muutunud skandaalseks ja J. P ei saa lapsega suhelda,

kuna vanaema ei luba tüdrukut tema elukohta Tallinnas Vardi 19-12. J. P leidis, et tal on kõik

võimalused lapse normaalseks kasvatamiseks ja ülalpidamiseks. Laps on vanaema juures ilma

seadusliku aluseta.

24. aprillil 1995. a. esitas O. Z vastuhagi J. P - lt vanema õiguste äravõtmiseks perekonnaseaduse §-

de 54 lg. 1 p.-de 1, 2, 3, 4, 55 lg. 1, 58 ja 91 alusel. Hagi põhjendas O. Z sellega, et V. P algatas

abielulahutuse seetõttu, et J. P kuritarvitas alkoholi ja käitus jõhkralt oma abikaasaga. Peale

abielulahutust soovis V. P tütart ise kasvatada ning kahetses, et oli lubanud lapse üldse lapsendada.

Peale V. P hukkumist hõivas J. P O. Z - le kuulunud eluruumi Vardi 19-12 ning ei lase teda koos

tütretütrega sinna sisse, mistõttu nad elavad lapsega Spordi 5-6. J. P hoidub kõrvale lapse

kasvatamisest ja materiaalsest toetusest. Kostjale on last formaalselt vaja selleks, et saada peale lapse

ema surma kätte vastavad toetused ja Eesti Vabariigis elamise luba. J. P on olnud varem kaks korda

abielus ja esimesest abielust sündinud lapsed on jäänud ilma isa toetusest. Lapse kasvatada jätmine

J. P - le on sügavas vastuolus lapse sooviga ja huvidega.

Tallinna Linnakohtu 18. detsembri 1995. a. otsusega jäeti rahuldamata J. Pi hagi O. Z vastu lapse

nõudmiseks. Alaealine O. P otsustati jätta oma vanaema O. Z juurde. Kohus jättis rahuldamata O. Z

hagi J. Pi vastu vanema õiguste äravõtmiseks. Kohus jättis rahuldamata Tallinna Lasnamäe Linnaosa

Valitsuse Sotsiaalabi osakonna avalduse lapsele eestkoste määramiseks.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt elas alaealine O. P peale ema surma vanaema juures Tallinnas

Spordi 5-6, kus ta oli elanud ka varem, kui ema oma töökohustuste tõttu laeval merd sõitis ja J. P

kahel töökohal töötades harva kodus oli. Kohus kuulas ära tunnistajad, kes andsid seletusi J. ja V. P

eraelu kohta. Kohus kuulas tunnistajana üle 9-aastase O. P, kes seletas, et sai J. P - ga hästi läbi ja

kutsus teda isaks. Peale ema surma ütles vanaema, et J. P ei ole tema tegelik isa. Ta on oma tegeliku

isaga kohtunud. Laps avaldas soovi elada koos vanaema O. Z - ga. Linnakohus juhindus PkS §-dest

50 lg. 3 ja 58 ning arvestades lapse soovi ja eestkosteasutuse arvamust otsustas lapse jätta vanaema

juurde.

J. P - lt vanema õiguste äravõtmiseks esitatud hagi jättis linnakohus rahuldamata, kuna tõendamist ei

leidnud asjaolud, mida seadus näeb ette alusena vanema õiguste äravõtmiseks. Kohus märkis, et Eesti

Merelaevandus maksis pärast lapse ema surma J. P - le välja 170 000 krooni, millest 60 000 krooni

kandis J. P lapse arvele Hoiupangas ning tegi volituse vanaemale raha kasutamiseks, mida viimane

sai teha kuni omavaheliste suhete teravnemiseni.

Avalduse lapsele eestkoste seadmiseks jättis kohus rahuldamata, kuna selleks puudus PkS §-s 92

toodud seaduslik alus. Lapse seaduslikuks esindajaks on tema isa J. P ja ei ole tõendatud, et laps oleks

ilma jäänud vanemlikust hoolitsusest vanema süülise käitumise tõttu.

Tallinna Ringkonnakohtu 26. veebruari 1996. a. otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata.

Apellatsioonikohus leidis, et linnakohtu otsus on põhjendatud ja täiendavat motiveerimist ei vaja.

Eestkoste seadmiseks puudus PkS § 92 lg. 2 kohaselt seaduslik alus. PkS § 92 lg. 3 kohaselt võib

kohus seada eestkoste lapsele, kes on ilma jäänud vanemlikust hoolitsusest. Linnakohtu otsuses

analüüsitud tõendite kohaselt ei ole O. P ilma vanemliku hoolitsuseta jäänud, küll aga on vanaema

takistanud lapse ja isa suhtlemist. Lapse seaduslikuks esindajaks on tema isa ja lapse huvides ei

tohiks seda takistada.

Kassatsioonkaebuses palus O. Z tühistada apellatsioonikohtu otsuse osas, millega jäeti muutmata

Tallinna Linnakohtu 18. detsembri 1995. a. otsus osas, millega jäeti rahuldamata sotsiaalabi osakonna

avaldus O. Z määramiseks lapse eestkostjaks. O. Z leidis, et kuna laps on kohtuotsusega jäetud tema

juurde, siis eestkoste määramata jätmisega ei ole tal võimalik lapse seaduslikke huve ja õigusi kaitsta.

J. P lõpetas lapse nimel olnud hoiuarve Hoiupangas, kuhu laekusid toitjakaotuspension ja toetused

ning mida oli O. Z - l lapse ülalpidamiseks võimalik kasutada. Laps on ilma materiaalse toetuseta

olnud alates 1. aprillist 1995. a. 4. jaanuaril 1996. a. pärast apellatsioonkaebuse esitamist maksis J. P

uuele hoiuarvele 600 krooni. Laps on olnud vanaema ülalpidamisel. Peale ema hukkumist määratud

hüvituse summat 60 000 krooni ei ole võimalik lapse huvides kasutada, sest J. P hoiusel tehtud

korralduse tõttu saab laps selle kätte alles täisealiseks saades. Kohus jättis need asjaolud tähelepanuta,

kuigi oleks võinud rakendada perekonnaseaduse § 92 lg. 3 sätteid, mille kohaselt võidakse seada

eestkoste ka lapse üle, kes on muudel põhjustel ilma jäänud vanemlikust hoolitsusest.

Vastuses kassatsioonkaebusele pidas sotsiaalabi osakond kassatsioonkaebust põhjendatuks ja õigeks

ning see on kooskõlas lapse soovi ja huvidega. J. P ei ole oma kohustusi tütre kasvatamisel täitnud, ei

ole last ülal pidanud ega maksnud lapsele elatusraha. O. Z ei ole siiani kätte saanud lapsele määratud

toitjakaotuspensioni ja laps on seetõttu vanaema täielikul ülalpidamisel.

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis J. P esindaja, et apellatsioonikohtu otsus on õige. J. P sulges

lapse hoiuarve, kui vanaema hakkas takistama tütre ja isa suhtlemist. Lapse arvel olnud raha

võimaldas vanaemal tasuda õigusabi eest, midaoli vaja lapse isast lahutamiseks. Pärast linnakohtu

otsust avas J. P lapsele uue hoiuarve, mida on vanaemal võimalik kasutada ning teatas sellest O. Z -

le lastekaitse inspektori kaudu. Seda raha vanaema kasutanud ei ole. Ei vasta tõele, et J. P oma last

pole toetanud. Peale V. P hukkumist määratud hüvitus 60 000 krooni ei ole tegelikult lapsele

määratud summa. Hukkunu töökoht maksis rahalise hüvituse J. P - le. Sellest raha eraldamine lapsele

oli J. P õigus, aga mitte kohustus. Lapse huvides on, et selle raha saab ta kätte täisealiseks saades.

Vanaema ei käitunud lapse huvidest lähtudes, kui ta lapsele teatas, et J. P ei ole tegelikult tema isa.

Tahtmata last traumeerida nõustus J. P kohtulahenditega ja lapse sooviga jääda vanaema juurde.

Kolleegiumi istungil palusid hageja ja tema esindaja jätta apellatsioonikohtu otsuse muutmata.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi väära kohaldamise

tõttu osas, millega jäeti muutmata linnakohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata sotsiaalabi

osakonna avaldus O. Z määramiseks lapse eestkostjaks.

PkS § 50 lg. 3 kohaselt on vanemal õigus last tagasi nõuda igalt isikult, kelle juures laps on ilma

seadusliku aluseta. Vanemal ei ole õigust last tagasi saada, kui see on ilmselt vastuolus lapse

huvidega.

Kohtud on vaidlust lahendades õigesti arvestanud eestkosteasutuse arvamust ja 9-aastase O. P soovi

jääda elama vanaema juurde, kuna lapse üleandmine isale oleks ilmselt vastuolus lapse huvidega.

Selline otsustus on kooskõlas asjas kogutud tõenditega, mis kinnitasid, et laps on suure osa oma elust

elanud koos vanaemaga ja olnud temaga lähedaselt seotud - lapse vanemad olid seoses

töökohustustega sageli periooditi kodust ära ja laps oli sel ajal vanaema kasvatada, lapse endine

lasteaed ja praegune kool on vanaema elukoha lähedal, mis kinnitab reaalselt eksisteerinud olukorda

P perekonnas.

Perekonnaseadus ei reguleeri vanavanemate ja lapselaste suhteid (välja arvatud vastastikused

ülalpidamiskohustused). Seetõttu tulnuks kohtutel otsustada ka lapsele eestkoste seadmine, kui laps

otsustati jätta vanaema juurde.

PkS § 92 lg. 1 ja 2 kohaselt seatakse eestkoste lapse kasvatamiseks, tema isiklike ja varaliste õiguste

ja huvide kaitseks. Eestkoste seatakse lapse üle, kelle vanemad on surnud, tunnistatud teadmata

kadunuks või teovõimetuks või kelle vanematelt on vanema õigused ära võetud. PkS § 92 lg. 3

kohaselt võidakse eestkoste seada ka lapse üle, kes on muudel põhjustel ilma jäänud vanemlikust

hoolitsusest.

Kohtud asusid seisukohale, et eestkoste seadmiseks puudus PkS §-s 92 lg. 3 sätestatud alus, kuna ei

ole tõendatud, et laps oleks jäänud ilma vanemlikust hoolitsusest vanema süülise käitumise tõttu.

Kolleegium leidis, et selline seaduse tõlgendus on väär. PkS § 92 lg. 3 kohaselt võidakse eestkoste

seada ka lapse üle, kes on muudel põhjustel ilma jäänud vanemlikust hoolitsusest. See seadusesäte ei

sisalda endas ilmtingimata vanema süülist käitumist ja see on kooskõlas perekonnaseaduse üldise

mõttega. Lapsesse puutuva vaidluse läbivaatamisel arvestab eestkosteasutus või kohus vähemalt 7-

aastase lapse soovi (PkS § 58 ja 95 lg 4). Käesolevas vaidluses arvestas kohus lapse soovi jääda

vanaema juurde. Sellega jäi laps paratamatult ilma isa igapäevasest hoolitsusest. Ja see võibki olla

PkS § 92 lg. 3 järgi vanemlikust hoolitsusest ilma jäämise muuks põhjuseks, mis võimaldab lapse üle

seada eestkoste. Isikul, kes ei ole määratud lapse eestkostjaks, puudub juriidiline volitus lapse

kasvatamiseks ja tema õiguste ning huvide kaitsmiseks.

Kohtud märkisid õigesti, et vanem on lapse seaduslik esindaja. Seadusliku esindajana on vanemal

eestkostja volitus (PkS § 50 lg 2). Perekonnaseadus ei keela lapsele eestkoste määramist, kui lapsel

on olemas seadusliku esindajana vanem.

Asja uuel arutamisel peab kohus otsustama eestkoste määramise küsimuse.

Kolleegium leidis, et seaduse ja lapse huvidega ei ole kooskõlas J. P esindaja kassatsioonkaebuse

vastuses esitatud väide, et peale V. P hukkumist RAS-i Eesti Merelaevandus komisjoni 19. septembri

1995. a. otsusega J. P - le väljamakstud hüvis 170 000 krooni ei ole lapsele määratud summa ning

sellest 60 000 krooni eraldamine lapsele oli J. P õigus, kuid mitte kohustus. Vastustaja selline

seisukoht ei ole kooskõlas seadusega ega lapse huvidega. Eeltoodud komisjoni otsus tehti

reisiparvlaeva "Estonia" katastroofis hukkunud meeskonnaliikme V. P elukaotuse tõttu hüvise

maksmiseks töölepingus ettenähtud korras. Kahju hüvitamise üldpõhimõtted on sätestatud

tsiviilkoodeksi 41. peatükis. TsK § 464 lg. 2 kohaselt on kannatanu surma korral õigus hüvisele

töövõimetuil isikuil, kes olid surnu ülalpidamisel. V. P ülalpidamisel ei olnud mitte tema abikaasa,

vaid tema tütar O. P. Asjaolu, et hüvis maksti välja J. P - le (lapse seaduslikule esindajale), ei tähenda

seda, et lisaks ema kaotusele peab laps kaotama ka hüvise.

Kolleegium leidis, et lapse kutsumine tunnistajana kohtuistungile ei olnud seaduslik. Seadus ei näe

ette lapse kutsumist kohtuistungile, kui vaieldakse lapse kasvatamise üle.

PkS §-de 58 ja 59 kohaselt lähtub eestkosteasutus või kohus lapsesse puutuva vaidluse läbivaatamisel

lapse huvidest, arvestades vähemalt 7-aastase lapse soovi. Vajadusel kaasab kohus protsessi

eestkosteasutuse arvamuse andmiseks.

Lapse soovi, kui ta oma ea tõttu on suuteline seda väljendama, selgitab välja ja fikseerib

eestkosteasutus väljaspool kohut pedagoogi osavõtul. Sama seisukoht väljendub ka lastekaitseseaduse

§-s 27 lg. 2. Fikseeritud arvamuse koos kõigi juurde kuuluvate dokumentidega esitab eeskosteasutus

kohtule ning vastavalt asja kohtuliku arutamise vahendituse printsiibile (TsKS § 170) kaasatakse

protsessi eestkosteasutuse esindaja (PkS § 59), kes kohtuistungil saab anda erapooletuna vastuseid

vaidlusküsimuse kohta.

TsKS § 99 lg. 1 kohaselt võib tunnistajana üle kuulata iga isikut, kes ei ole selle protsessi osaline,

kuid kellele võivad teada olla asjas tähtsust omavad asjaolud.

Vaidluses lapse üle ei saa last kutsuda kohtuistungile tunnistajana. Tunnistajaks on isik, kes ei ole asja

juriidilisest lahendist huvitatud. Vaidlust lapse üle lahendatakse lapse huvidest lähtudes ja lapsel on

õigus oma soovi avaldada. Sealjuures on lapse seaduslik esindaja protsessis pooleks. Esindatav ja

tunnistaja ei saa protsessis esineda ühes ja samas isikus.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. veebruari 1996. a. otsus osas, millega

jäeti rahuldamata Tallinna Lasnamäe Linnaosa Valitsuse Sotsiaalabi osakonna avaldus

alaealisele O. Ple eestkostja määramiseks ja saata asi selles osas uueks läbivaatamiseks samale

apellatsioonikohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada O. Z - le 20. märtsil 1996. a. tasutud kassatsioonikautsjon 200 (kakssada) krooni.

Eesistuja J. Luik

Liikmed L. Laarmaa, T. Vernik