3-1-1-67-96 · Riigikohus

3-1-1-67-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 4.juunil 1996.a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Herbert Lindmäe ning liikmed Eerik Kergandberg ja

Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

Valdek Suigusaare süüdistuses KrK § 100, § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 207 lg 1 järgi ja V. A. süüdistuses

KrK § 180 järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee.

Valdek Suigusaar anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 100 järgi selles, et tema 1994.a augustikuus Viljandi

maakonnas Abja valla Umbsoo külas V. A. korteris tappis purjuspäi vastastikuses tülis tahtlikult

noalöökidega V. F. Pärast kuriteo toimepanemist peitis V. Suigusaar koos V. A. ja A. J. V. F. laiba lähikonnas

asuvasse kraavi. Laip leiti 27.aprillil 1995.a.

Viljandi Maakohtu 3.novembri 1995.a otsusega mõisteti V. Suigusaar süüdi ja teda karistati KrK § 104, § 139

lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 207 lg 1 järgi karistuste osalisel liitmisel KrK § 40 lg 1 alusel kuritegude kogumi

eest vabadusekaotusega 4 aastat. Mõistetud karistusega liideti KrK § 41 ja § 47 lg 5 alusel täies ulatuses

Viljandi Maakohtu 23.märtsi 1994.a otsusega KrK § 139 lg 2 p 2 järgi mõistetud 6-kuune kandmata

vabadusekaotuslik karistus. Lõplikuks karistuseks mõisteti V. Suigusaarele 4 aastat ja 6 kuud

vabadusekaotust kinnises vanglas.

Viljandi Maakohus leidis, et V. Suigusaar tappis V. F. hädakaitse piiride ületamisel, mistõttu V. Suigusaare

süüdistus kvalifitseeriti ümber KrK § 104 järgi.

Viljandi Maakohtu 3.novembri 1995.a otsuse peale esitasViljandi prokuröri abi Kadri Päeva

apellatsioonprotesti. Apellatsioonprotestis taotleti maakohtu otsuse tühistamist ja V. Suigusaare

süüdimõistmist tahtliku tapmise eest KrK § 100 järgi.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 1996.a otsusega tühistati Viljandi Maakohtu

3.novembri 1995.a otsus V. Suigusaare süüdimõistmises KrK § 104 järgi ja karistuste liitmise osas.

V. Suigusaar mõisteti süüdi ja teda karistati KrK § 100 järgi vabadusekaotusega 6 aastat. KrK § 40 lg 1 alusel

loeti KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 207 lg 1 järgi mõistetud vabadusekaotuslikud karistused kaetuks

raskema karistusega ja V. Suigusaarele mõisteti kuritegude kogumi eest karistuseks 6 aastat vabadusekaotust.

Mõistetud karistusega liideti KrK § 41 alusel täies ulatuses Viljandi Maakohtu 23.märtsi 1994.a otsusega

KrK § 139 lg 2 p 2 järgi V. Suigusaarele mõistetud vabadusekaotuslik karistus 6 kuud. Lõplikuks karistuseks

mõisteti 6 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20.märtsi 1996.a otsuse peale esitas süüdimõistetu

V. Suigusaare kaitsja vandeadvokaat Karl Saavo kassatsioonkaebuse. Kaebuses loetakse V. Suigusaare

süüdimõistmist KrK § 100 järgi vääraks ning taotletakse ringkonnakohtu ostuse tühistamist kriminaalseaduse

ebaõige kohaldamise tõttu. Kassaator leiab, et kohtuotsuses esitatud väited V. F. tapmise asjaolude kohta on

oletuslikud ega põhine tõenditel, kusjuures kahtlused, mis võisid tekkida V. F. tapmise asjaolude hindamisel,

tulnuks tõendite puudumisel tõlgendada kohtualuse kasuks.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri arvamuse,

mille kohaselt kassatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele ja ringkonnakohtu ostus tuleb jätta muutmata,

t u v a s t a s:

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20.märtsi 1996.a otsus

on seaduslik ja põhjendatud ning rajaneb tõenditele, mis on läbi vaadatud kohtuistungil.

Ringkonnakohus on põhjendatult leidnud, et V. Suigusaar tappis V. F. tahtlikult ja tema tegu tuleb

kvalifitseerida KrK § 100 järgi. Sellesisuline järeldus põhineb eeluurimisel, maakohtus ja ringkonnakohtus

kogutud tõendite igakülgsel, täielikul ja objektiivsel hindamisel nende kogumis.

V. Suigusaar on eeluurimisel ja kohtus korduvalt muutnud oma ütlusi ja need on väidetava hädakaitse

asjaolude osas vastuolulised. V. Suigusaare ütlused on veenvalt ümber lükatud kohtualuse V. A. tõepäraste

ütlustega ja kohtumeditsiinieksperdi arvamusega. Seetõttu ei pea ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tema

ütlusi õigustatult usaldusväärseteks. Toetudes eeluurimisel, maakohtus ja ringkonnakohtus kogutud

tõenditele nende kogumis, leitakse kohtuotsuses põhjendatult, et V. Suigusaar ei tapnud V. F.

hädakaitseseisundis ega hädakaitsepiire ületades.

Kassatsioonkaebuses peetakse oletuslikuks ringkonnakohtu otsuses esitatud väidet, et V. Suigusaar lõi noaga

V. F. tahtliku tapmise eesmärgil kaela piirkonda, mille tagajärjel kannatanu kohapeal suri. Ringkonnakohtu

sellesisuline väide tugineb V. A. ütlustele (tl-d 28, 30, 271 ja 238), mida kohus on pidanud põhjendatult

usaldusväärseteks, samuti kohtumeditsiinieksperdi arvamusele ja tema ülekuulamisel kohtus antud

vastustele, millest nähtub, et V. F. peata laibal ei tuvastatud torke-lõikehaavu, mis oleksid põhjustanud ägeda

verekaotuse tõttu kannatanu surma (tl-d 23, 223-224).

Kohtumeditsiinieksperdi arvamuses nenditakse, et kuna kannatanu kaelal ja vasaku abaluu piirkonnas

pehmed koed puuduvad, siis ei saa välistada, et antud piirkonnas esinesid samuti torke-lõikehaavad

(arvestades riietel, s.o kampsunil ja päevasärgi kraeosas olevaid riiderebendeid). Seoses sellega väidetakse

kassatsioonkaebuses, et riiderebendite tekkemehhanismi hindamine ei kuulu kohtumeditsiinieksperdi

kompetentsi ja sellesisulise arvamuse pidanuks andma trassoloogiaekspert. Niisugune arusaam ei ole

põhjendatud. Kohtumeditsiinieksperdi järeldus rajaneb lahanguandmetele, mis välistavad ägedat verekaotust

põhjustanud torke-lõikehaavade esinemise V. F. säilinud kehaosadel. Riidevigastuste tekkemehhanismi

selgitamisel laibal esinevate kehavigastuste ja riidevigastuste järgi, käsitades laipa ja riietuseset liitse

ekspertiisiobjektina ja toetudes lahanguandmetele, ei ole rikutud kohtumeditsiinieksperdi erialast pädevust.

Seejuures ei eelda riidevigastuste servade laadi sedastamine üldse eriteadmiste rakendamist ekspertiisi

vormis. Nii märgitakse ka V. F. laibalt võetud rõivaste vaatlusprotokollis, et päevasärgi jäänustel, krae

vasakul serval avastati siledate servadega rebendid ( tl 36).

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20.märtsi 1996.a

otsuses V. Suigusaare süüdimõistmisel KrK § 100 järgi esitatud motiividega ning nendib, et kriminaalasja

läbivaatamisel ei tuvastatud kriminaalseaduse ebaõiget kohaldamist ega kriminaalmenetlusseaduse olulist

rikkumist. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi järeldused vastavad kriminaalasjas tuvastatud

faktilisteleasjaoludele.

Juhindudes AKKSi § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20.märtsi 1996.a otsus Valdek Suigusaare süüdistusasjas

KrK § 100, § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 207 lg 1 järgi muutmata.

Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 4.juunil 1996.a ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja: Herbert Lindmäe

Liikmed: Eerik Kergandberg, Peeter Vaher