3-1-1-66-96 · Riigikohus

3-1-1-66-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 4.juunil 1996. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja

Herbert Lindmäe vaatas avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja

A. A. ja A. K. süüdistuses KrK § 155 lg 2 ja § 161 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa kohtualune A. A. ja Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee.

Järva Maakohtu 31. jaanuari 1996. a otsusega oli A. A. süüdi tunnistatud KrK § 155 lg 2 ja § 161 järgi, KrK

§ 40 lg 1 alusel karistatud ühe aasta ja kahekuulise vabadusekaotusega ning KrK § 47 alusel vabastatud ühe

aasta ja kuuekuulise katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest.

Järva Maakohtu sama otsusega oli A. K. süüdi tunnistatud KrK § 155 lg 2 ja § 161 järgi, karistatud KrK § 40

lg 1 alusel kaheksakuulise vabadusekaotusega ning KrK § 47 alusel vabastatud ühe aasta ja kuuekuulise

katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest.

Sama kohtuotsusega rahuldati tsiviilhagi ja mõisteti A. A. ning A. K. solidaarselt X Metsaameti kasuks välja

kuuskümmend viis tuhat kuussada kolm krooni ja 15 senti.

A. A. ja A. K. olid süüdi tunnistatud selles, et nad, vastavalt X sovhoosi direktorina ja metsainseneri

kohusetäitjana organiseerisid ja korraldasid 1992. a lõpus ja 1993. a alguses X maakonnas X vallas X

sovhoosi halduses olevas metsas ebaseaduslikku metsaraiet.

Apellatsioonkaebustes taotlesid nii A. A. kui A. K. enese õigeksmõistmist põhjendusega, et metsaraiet ei

teostatud mitte isikliku kasu saamise eesmärgil, vaid tulenevalt majandi raskest majanduslikust olukorrast,

millest olid informeeritud nii vallavolikogu kui ka maavalitsus.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. märtsi 1996. a otsusega loeti tuvastatuks, et A. A. ja

A. K. tegevuses olid küll KrK § 155 lg-s 2 ja §-s 161 kirjeldatud kuriteotunnused, kuid need teod pandi

toime hädaseisundis - s.o ohu kõrvaldamiseks, mis ähvardas X sovhoosi töötajate õigusi ja huvisid kusjuures

seda ohtu ei saanud antud juhul kõrvaldada muude vahenditega ja tekitatud kahju oli ärahoitud kahjust

väiksem. Sellest tulenevalt tühistas ringkonnakohus Järva Maakohtu 31. jaanuari 1996. a otsuse, mõistis

A. K. ja A. A. õigeks ning jättis tsiviilhagi läbi vaatamata.

Tallinna Ringkonnakohtu 28. märtsi 1996. a otsuse peale on esitanud kassatsioonkaebuse tsiviilhageja - X

Metsaamet. Kaebuses taotletakse ringkonnakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamist, A. A. ja A. K.

süüdimõistmist ning tsiviilhagi rahuldamist summas 86549.80 kr.

Kassatsioonprotesti on Tallinna Ringkonnakohtu 28. märtsi 1996. a otsuse peale esitanud Riigiprokuröri

asetäitja J. Naaber. Protestis märgitakse, et kohtualustel oli võimalus ka seaduslikult hooldus- ja sanitaarraiet

teostades parandada sovhoosi majanduslikku olukorda. Samas ei ole prokuröri väidete kohaselt kahtlust, et

ebaseaduslikust metsaraiest saadud raha kasutati tõepoolest sovhoosi majandustegevuses. Kokkuvõttes leiab

prokurör, et ringkonnakohus on põhjendamatult laiendavalt tõlgendanud KrK § 14 sisu ning taotleb Tallinna

Ringkonnakohtu 28. märtsi 1996. a otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale

kohtule.

Kassatsioonprotesti peale esitatud vastuväidetes vaidlustab A. A. kõigepealt J. Naaberi õigust esitada

kassatsioonprotesti ning põhjendab seejärel enese tegutsemist hädaseisundi tingimustes.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil esitatud seletuses taotles A. A.ringkonnakohtu otsuse

muutmatajätmist. Prokurör taotles oma seletuses tsiviilhageja kassatsioonkaebuse läbivaatamata jätmist, sest

prokuröri arvates puudub tsiviilhagejal õigus vaidlustada süü küsimust. Samas toetas prokurör oma seletuses

kassatsioonprotestis sisalduvat taotlust.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud menetlusosaliste seletusi,

l e i d i s :

Prokuröri arvamus, et tsiviilhageja - X Metsaameti - kassatsioonkaebus tuleb antud juhul jätta läbi

vaatamata, on kooskõlas kriminaalmenetluse seaduse mõttega, samuti Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt

27. veebruari 1996. a otsuses A. S. süüdistusasjas esitatud seisukohaga.

Tallinna Ringkonnakohtu 28. märtsi 1996. a otsusega jäeti muuhulgas tsiviilhagi läbi vaatamata.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et tsiviilhagi läbivaatamata jätmisel esimese astme kohtu

poolt ei ole tsiviilhagejal AKKS § 5 lg-s 2 sätestatud apellatsiooniõigust ja tsiviilhagi läbivaatamata

jätmisel ringkonnakohtu poolt ei ole tsiviilhagejal AKKS § 37 lg-s 4 sätestatud kassatsiooniõigust.

Kuna tsiviilhagi läbivaatamata jätmisel ei käsitle kohus üldse tsiviilhagi küsimust, ei saa esitada ka kaebust

tsiviilhagi puudutavas osas. Sellise lahendusega ei jäeta tsiviilhageja õigusi kaitseta, sest vastavalt KrMK

§ 269 lg-le 4 võib tsiviilhagi, mis jäi kohtuotsuse tegemisel läbi vaatamata, esitada tsiviilkohtumenetluse

korras.

Nii Järva Maakohtu 31. jaanuari 1996. a süüdimõistvas kui Tallinna Ringkonnakohtu 28. märtsi 1996. a

õigeksmõistvas otsuses on loetud tuvastatuks, et A. K. ja A. A. käitumises on KrK § 155 lg-s 2 ja §-s 161

sätestatud kuriteotunnused. Seega on tuvastatud A. K. ja A. A. süü ebaseadusliku metsaraide korraldamises

ja õiguslikult on vaieldav üksnes küsimus sellest, kas ebaseaduslikku metsaraiet korraldades tegutsesid

A. K. ja A. A. hädaseisundis või mitte.

Hädaseisundi tuvastamiseks on vaja kindlaks määrata oht, millega seoses hädaseisund tekib ja mille

likvideerimiseks hädaseisundis tegutsetakse. Tallinna Ringkonnakohtu 28. märtsi 1996. a otsuses räägitakse

lihtsalt ohust, mis väidetavasti ähvardas X sovhoosi töötajate õigusi ja huvisid. Sisuliselt on aga käsitletaval

juhul ohu all silmas peetud põllumajanduse rasket olukorda. A. K. on oma apellatsioonkaebuses (toimiku II

kd, tl 367) aga tunnistanud, et metsaraide teostamise peapõhjuseks oli Eesti Vabariigi Valitsuse

põllumajanduspoliitika.

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei pea põhimõtteliselt võimalikuks aktsepteerida vabariigi seadusliku

valitsuse mistahes tegevust sellise asjaoluna, mis võiks kaasa tuua hädaseisundi tekkimise võimalikkuse.

Kuid isegi siis, kui oletada hädaseisundi võimalikkust A. K. ja A. A. käitumisajendina, saab nende käitumine

ka tegelikult olla käsitatav tegutsemisena hädakaitseseisundis vaid juhul, kui peale ebaseadusliku

metsaraide puudus igasugune muu võimalus kõnealuse ohu tõrjumiseks. Tallinna Ringkonnakohtu

28. märtsi 1996. a otsuses on küll tuvastatud, et kriisist väljatulekuks ja raha muretsemiseks tuleks teha

riigimetsas paberipuid ja neid siis müüa, kuid ei ole tuvastatud, et ainsaks võimaluseks oli ebaseaduslik

metsaraie. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassatsioonprotestis esitatud seisukohaga, et A. K. ja

A. A. oli seaduslik võimalus olukorra lahendamiseks: metsaraie vastavaid eeskirju järgides.

Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS § 63 p-le 2, § 64 p-le 3 ja § 65 lg-le 3 Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. märtsi 1996. a otsus A. A. ja A. K.

õigeksmõistmises KrK § 161 ja § 155 lg 2 järgi ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

2. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada.

3. Tsiviilhageja - X Metsaameti kassatsioonkaebus jätta läbi vaatamata.

Riigikohtu otsus jõustub 4. juunil 1996. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Peeter Vaher

Liikmed Eerik Kergandberg, Herbert Lindmäe