3-1-1-65-96 · Riigikohus

3-1-1-65-96

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 4. juunil 1996.a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Herbert Lindmäe ja Eerik

Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

H. V. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee.

Tartu Maakohtu 7. veebruari 1996.a otsusega mõisteti H. V. süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning teda

karitati 1-aastase vabadusekaotusega. Vastavalt KrK §-le 41 liideti sellele karistusele osaliselt eelmise

kohtuotsusega tingimisi mõistetud 2-aastane vabadusekaotus ning lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks

karistuseks mõisteti 7 kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas.

Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tartu abiprokurör Lembit Auväärt. Protestis leiti et,

maakohtu otsus tuleb tühistada H. V. mõistetud karistuse liberaalsuse ning KrK §-s 41sisalduvate

põhumõtete ebaõige tõlgendamise tõttu, sest uute kuritegude toimepanemine ei tohi kaasa tuua kohtualuse

olukorra kergendamist.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 1996.a otsusega tühistati Tartu Maakohtu otsus H. V.

KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning KrK § 41 alusel mõistetud karistuse osas. Teda karistati KrK § 139 lg 2

p-de 2 ja 3 järgi 2-aastase vabadusekaotusega, millele KrK § 41 alusel osaliselt liideti talle Tartu Maakohtu

1. märtsi 1993.a otsusega mõistetud kandmata karistus ning lõplikuks karistuseks kohtuotsuste kogumi eest

mõisteti 3 aastat vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Karistusest loeti kantuks vahi all viibitud aeg

26. oktoobrist kuni 26. detsembrini 1995.a s.o 2 kuud. Kriminaalkolleegium nõustus apellatsioonprotestis

toodud väitega, et uute kuritegude toimepanemine ei tohi kaasa tuua karistuse kergendamist.

Ringkonnakohus leidis, et 3-aastane vabadusekaotus vastab KrK § 41 alusel karistuste liitmise põhimõttele.

Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas süüdimõistetu H. V. kassatsioonkaebuse, milles palub talle

mõistetud karistust kergendada, kahetseb toimepandut ja soovib asuda heastama kannatanutele tekitatud

kahju.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, ära kuulanud prokuröri arvamuse

jätta kassatsioonkaebus rahuldamata,

t u v a s t a s :

Tartu Ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja muutmisele ei kuulu. H. V. ei ole vaidlustanud KrK § 139 lg 2 p-

de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritavate tegude toimepanemist, vaid taotleb üksnes mõistetud karistuse

kergendamist. Ringkonnakohus on karistuse mõistmisel järginud KrK sätteid, mis reguleerivad karistuse

mõistmist ja arvestanud väljakujunenud kohtupraktikaga. Karistuse on H. V. mõistetud alla keskmise

sanktsioonis ettenähtud karistusmäärast ja karistuste liitmisel mitme kohtuotsuse järgi KrK § 41 alusel on

järgitud karistuse mõistmise üldist korda.

Juhindudes AKKS § 63 lg-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 1996.a otsus H. V. süüdistusasjas jätta

muutmata.

2. Süüdimõistetu kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 4. juunil 1996.a ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Herbert Lindmäe, Eerik Kergandberg