3-3-1-19-96 · Riigikohus

3-3-1-19-96

M Ä Ä R U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 31. mail 1996. a.

Tartu Linnavalitsuse kassatsioonkaebuse läbi-vaatamine kohaliku omavalitsuse volikogu poolt

eluruumi erastamisele mittekuuluvaks tunnistamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 30. mail 1996. a. avalikul kohtuistungil läbi Tartu Linnavalitsuse kassatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtu 4. märtsi 1996. a. otsusele haldusasjas nr. II-3-6/96.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Tartu Linnavalitsuse esindaja Jüri Mölder ja Robert

Napseppa. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.

Sotsiaalset abi vajavate eakate inimeste elamistingimuste parandamiseks tunnistas Tartu

Linnavolikogu 3. juuni 1993. a. otsusega nr. 363 Eluruumide erastamise seaduse § 3 lg. 8 alusel

Tartus Mõisavahe t. 67 ja Kalda tee 40 asuvad elamud sotsiaalset abi vajavate eakate inimeste

elamuteks ja erastamisele mittekuuluvateks.

22. veebruaril 1995. a. esitas Robert Napseppa Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada

Tartu Linnavolikogu 3. juuni 1993. a. otsus nr. 363 seadusevastaseks Mõisavahe t. 67 asuva elamu

osas. Kaebuse esitaja väitis, et Tartu Linnavolikogu, tunnistades Mõisavahe t. 67 asuva elamu

erastamisele mittekuuluvaks, rikkus tema õigust erastada selles majas asuv korter nr. 13, mida ta koos

abikaasaga kasutab 24. mail 1993. a. Tartu Linna Elamujaoskonnaga nr. 9 sõlmitud eluruumi

üürilepingu alusel. Üürileping sõlmiti eritingimusteta viieks aastaks.

Tartu Halduskohtu 28. septembri 1995. a. otsusega haldusasjas nr. 375/95 jäeti R. Napseppa kaebus

rahuldamata. Tartu Halduskohus leidis, et Tartu Linnavolikogu 3. juuni 1993. a. otsus nr. 363 on

seaduslik ja kooskõlas 6. juunil 1993. a. vastu võetud Eluruumide erastamise seaduse §ga 3 lg. 8, mis

sätestas, et linnade ja valdade omavalitsuste volikogud võivad kindlaks määrata erastamisele

mittekuuluvad elamud või piirkonnad, milles asuvaid eluruume ei erastata seoses nende

lammutamise, rekonstrueerimise, edasise kasutamisega üürimajadena või muudel mõjuvatel

põhjustel. Tartu Linnavolikogu pidas vajalikuks parandada sotsiaalset abi vajavate eakate inimeste

elamistingimusi ja otsustas seepärast jätta osa elamufondist erastamata. Linnavolikogu ei ületanud

oma pädevust ega rikkunud seadust.

Tartu Halduskohtu 28. septembri 1995. a. otsusele esitas R. Napseppa apellatsioonkaebuse, milles

palus kohtuotsus tühistada ja teha uus otsus ning rahuldada tema kaebus. Apellant väitis, et kohus

jättis Eluruumide erastamise seaduse § 3 lg. 8 tõlgendamisel kõrvale asja eetilise ja sisulise külje.

Kohaliku omavalitsuse volikogu kaevatava otsusega represseeriti üht osa vanureist. Samuti leidis

apellant, et volikogu otsusega rikuti tema üürilepingust tulenevaid õigusi.

Tartu Ringkonnakohtu 4. märtsi 1996. a. otsusega rahuldati apellatsioonkaebus, tühistati Tartu

Halduskohtu 28. septembri 1995. a. otsus ning tehti uus otsus, tunnistades Tartu Linnavolikogu

3. juuni 1993. a. otsuse nr. 363 seadusevastaseks osas, millega tunnistati Tartus Mõisavahe t. 67 asuv

elamu sotsiaalset abi vajavate eakate inimeste elamuks ja erastamisele mittekuuluvaks selles elamus

asuva R. Napseppa poolt kasutatava korteri nr. 13 osas. Samuti tehti Tartu Linnavolikogule ettepanek

asi nimetatud eluruumi osas uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus. Ringkonnakohus leidis, et Tartu

Linnavolikogu, tunnistades kaevatava otsusega Mõisavahe t. 67 asuva elamu tervikuna sotsiaalset abi

vajavate vanurite elamuks ja erastamisele mittekuuluvaks, jättis tähelepanuta asjaolu, et R. Napseppa

kasutab selles elamus asuvat korterit nr. 13 üürilepingu alusel. Asja materjalidest ja eluruumi

üürilepingust ei nähtu, et R. Napseppa oleks Mõisavahe t. 67 korterisse 13 majutatud sotsiaalset abi

vajava vanurina. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt oleks olnud Tartu Linnavolikogu 3. juuni 1993. a.

otsus nr. 363 põhjendatud, kui kaebuse esitaja "olnuks majutatud elamusse sotsiaalset abi vajava

vanurina või paigutatud sinna mitte eluruumi üürilepingu, vaid muul õiguslikul alusel".

Ringkonnakohus leidis, et R. Napseppa on üürilepingu alusel kasutatava eluruumi üürnikuna

Eluruumide erastamise seaduse § 4 lg. 1 järgi eluruumi erastamise õigustatud subjekt ning et Tartu

Linnavolikogu on kaevatava otsusega kaebuse esitajalt ära võtnud seadusest tuleneva õiguse eluruumi

erastada.

Tartu Ringkonnakohtu 3. aprilli 1996. a. määrusega samas asjas parandati Tartu Ringkonnakohtu

4. märtsi 1996. a. otsuses esinev ilmne kirjaviga asja kohtuistungil arutamise kuupäeva osas.

4. aprillil 1996. a. esitas Tartu Linnavolikogu esindaja Tartu Linnavalitsus kassatsioonkaebuse, milles

palub tühistada Tartu Ringkonnakohtu 4. märtsi 1996. a. otsus, teha uus otsus ja jätta R. Napseppa

kaebus rahuldamata. Kassaator leiab, et ringkonnakohtu otsus on ebaseaduslik järgmistel motiividel:

1. Eluruumide erastamise seadusega on kohaliku omavalitsuse volikogule antud õigus kindlaks

määrata erastamisele mittekuuluvad eluruumid, sõltumata sellest, kas neid eluruume kasutatakse

üürilepingu alusel või teistel õiguslikel alustel. Tartu Ringkonnakohtu otsusest aga järeldub, et

volikogu saab erastamisele mittekuuluvaks tunnistada ainult asustamata eluruume või eluruume, mida

kasutatakse õigusliku aluseta.

2. Tartu Linnavolikogu võttis kaevatud otsuse vastu ajal, mil kehtis veel Eluruumide erastamise

seaduse § 3 lg. 8 esialgne redaktsioon, mis ei võimaldanud tunnistada erastamisele mittekuuluvaks

üksikut eluruumi.

3. Erastamisõigus ei kuulu eluruumi üürilepingu seadusjärgsete tingimuste hulka. See õigus ei teki ka

üürilepingu poolte vahel sõlmitud kokkuleppest.

4. Tartu Ringkonnakohus ületas HKS §s 3 sätestatud halduskohtu pädevust, sest käsitledes otsuses

eluruumi üürilepingust tulenevaid õigusi, lahendas ta kaebuse, mis kuulus lahendamisele

tsiviilkohtumenetluse korras.

R. Napseppa vastuses kassatsioonkaebusele palutakse jätta Tartu Ringkonnakohtu 4. märtsi 1996. a.

otsus muutmata. R. Napseppa väidab, et ta ei ole sotsiaalhoolekande teenust Tartu Linnavalitsuselt

palunud, vaid taotles korterit oma elamistingimuste parandamise ja õigusvastaselt võõrandatud

elamispinna asendamise eesmärgil.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

l e i d i s :

Põhjendatud on kassaatori väide, et ringkonnakohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme.

29. mail 1993. a. jõustunud Eluruumide erastamise seaduse § 3 lg. 8 esialgses redaktsioonis

kehtestas: "Linnade ja valdade omavalitsuste volikogud võivad kindlaks määrata erastamisele

mittekuuluvad elamud või piirkonnad, milles asuvaid eluruume ei erastata seoses nende

lammutamise, rekonstrueerimise, edasise kasutamisega üürimajadena või muudel mõjuvatel

põhjustel. Nimetatud põhjused avalikustatakse volikogude poolt." Sellest sättest järeldub, et linna ja

valla omavalitsuse volikogu sai kindlaks määrata erastamisele mittekuuluvaks elamu tervikuna,

sõltumata sellest, kas elamus oli asustamata eluruum, või ka üürilepingu alusel kasutatavaid

eluruume.

Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et Tartu Linnavolikogul puudus seaduslik alus tunnistada

Mõisavahe t. 67 asuv elamu tervikuna sotsiaalset abi vajavate vanurite elamuks, kuna R. Napseppa

kasutas selles korterit nr. 13 eluruumi üürilepingu alusel. Eesti Vabariigi elamuseaduse § 28 lg. 1

sätestab, et üürilepingu järgi kohustub eluruumi üürile andja andma teise isiku (üürniku) kasutusse

eluruumi selles elamiseks kokkulepitud tähtaja jooksul ja tingimustel, üürnik aga kohustub kasutama

üüritud eluruumi vastavalt otstarbele ja maksma üüri. Elamuseaduse üürilepingut reguleerivatest

sätetest ei tulene üürniku eluruumi erastamise õigus. Elamujaoskonna nr. 9 ja R. Napseppa poolt

24. mail 1993. a. sõlmitud eluruumi üürilepingu kohaselt andis üürileandja üürnik R. Napseppa

kasutusse eluruumi asukohaga Tartu Mõisavahe t. 6713 tähtajaga viieks aastaks, s.o. kuni 24. maini

1998. a. Konkreetsest eluruumi üürilepingust ei tulene samuti üürniku õigus erastada üüritud

eluruumi.

Põhjendamatu on kassaatori väide, et ringkonnakohus rikkus asja menetlemisel HKS § 3.

Kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ning Tartu Ringkonnakohtu 4. märtsi 1996. a. otsus ja

3. aprilli 1996. a. määrus haldusasjas nr. II-3-6/96 tühistamisele.

Juhindudes HKS §dest 57 p. 2 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium

o t s u s t a b :

1. Rahuldada kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 4. märtsi 1996. a. otsus ja 3. aprilli 1996. a. määrus

haldusasjas nr. II36/96 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises

koosseisus.

3. Tagastada Tartu Linnavalitsusele kassatsioonikautsjon 340 (kolmsada nelikümmend) krooni.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann