3-3-1-18-96 · Riigikohus

3-3-1-18-96

M Ä Ä R U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 31. mail 1996. a.

R. Pulleritsu kassatsioonkaebuse läbivaatamine õigusliku aluseta antud haldusakti asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 30. mail 1996. a. avalikul kohtuistungil läbi Rein Pulleritsu kassatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. veebruari 1996. a. otsusele haldusasjas nr. II31/96.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Rein Pullerits, Tartu Linnavalitsuse esindaja Anu Öpik, Ilmar

Rõõmus, Olav Kirk, Edvard Meisner ja Aleksander Petuhov. Juures oli halduskolleegiumi sekretär

Tiiu Varend.

Tartus Tähtveres "Krunt nr. 71" C. R. Jakobsoni tn. nr. 18 suurusega 1233 m2 kinnistati üheksale

kinnistusregistris nimetatud omanikule mõttelistes osades kinnisvara tervikust, s.o. 14/100, 13/100,

9/100, 12/100, 9/100, 13/100, 9/100, 9/100 ja 12/100, mis olid omandatud ostulepingute alusel.

1940. aastal need natsionaliseeriti.

9. märtsil 1995. a. andis Tartu Linnavalitsus korralduse nr. 259 "Majavalduse Jakobsoni 18

kasutuskorra kinnitamine". Selles korralduses märgitakse, et majavaldus Jakobsoni tn. 18 on 69/100

mõttelises osas tagastatud omandireformi õigustatud subjektidele, 31/100 mõttelist osa jäetakse aga

Tartu linna munitsipaalomandisse, kuna endiste kaasomanike ja nende pärijate poolt pole tagastamise

või kompenseerimise avaldust esitatud. Samas nenditakse, et omandireformi käigus tagastati Tartu

Linnavalitsuse 1. detsembri 1994. a. korraldustega nr. 1067, 1068, 1069, 1070, 1071 ja 1072

majavaldus C. R. Jakobsoni 18 koos päraldistega kuuele omandireformi õigustatud subjektile

mõttelistes osades, s.o. Salme Kirkile 9/100, Virve-Maria Sääritsale 12/100, Richard Kulasalule

12/100, Aleksander Petuhovile 14/100, Ilmar Rõõmusele 9/100 ning Erich Leinemannile ja Kristiina

Leinemannile 13/100, kokku 69/100.

Selle korralduse p. 1 kohaselt otsustati anda õigusjärgsete omanike, selles punktis nimetatud isikute

kasutusse tagastatavad korterid nr. 2, 3, 5, 6, 7 ja 8 kasuliku pinnaga vastavalt 89.1 m2, 109,6 m2,

108,5 m2, 94,7 m2, 125,3 m2 ja 132,4 m2, kokku 659,6 m2. Neljandal korrusel asuvad 1950ndatel

aastatel juurdeehitatud korterid nr. 10, 11, 12, 13, 14 ja 17 kasuliku pinnaga vastavalt 45,5 m2,

42,6 m2, 18,5 m2, 39,3 m2, 36,2 m2 ja 48,4 m2, kokku 230,5 m2 otsustati jätta õigusjärgsete

omanike korteriühistu ühiskasutusse.

Sama korralduse p. 2 kohaselt otsustati jätta munitsipaalomandisse korterid nr. 1, 4, 9, 15 ja 16

kasuliku pinnaga vastavalt 88,2 m2, 94,3 m2, 132,7 m2, 32,8 m2 ja 35,1 m2, kokku 383,1 m2.

Nimetatud korralduse punktis 3 kohustati linnavarade osakonda ja õigusjärgseid omanikke sõlmima

C. R. Jakobsoni 18 ruumide kasutuskorra leping. Nimetatud korralduse p. 4 kohaselt jõustus

korraldus selle vastuvõtmise momendist.

7. aprillil 1995. a. esitas sama elamu neljandal korrusel korterit nr. 10 üürilepingu alusel kasutav Rein

Pullerits sellele linnavalitsuse korraldusele kaebuse Tartu Halduskohtule, milles taotles nimetatud

korralduse tühistamist.

Kaebuse esitaja leidis, et:

1) korterid nr. 10, 11, 12, 13, 16 ja 17 on jäetud olematu korteriühistu ühisomandisse;

2) õigusjärgse omanikuta ja juurdeehitatud korterid on jagatud munitsipaalomandisse jäävateks ja

õigusjärgsete omanike olematu korteriühistu ühiskasutusse jäävateks vaid õigusjärgsete omanike

ettepanekul suvalisel printsiibil, mis pole seadusega sätestatud;

3) korralduses on arvutuslik vastuolu, mille tulemusena on õigusjärgsetele omanikele antud kasulikku

pinda reaalosadena rohkem 28,6 m2.

24. mail 1995. a. toimunud kohtuistungil leidis R. Pullerits, et tema õigusi on kaevatud korraldusega

rikutud, kuna tema poolt üürilepingu alusel kasutatav korter tahetakse selle korraldusega anda

korteriühistu omandisse, osa kortereid jäetakse aga munitsipaalomandisse. Kaebuse esitaja soovis, et

neljandal korrusel asuv tema korter nr. 10 jääks munitsipaalomandisse.

Tartu Halduskohtu 25. mai 1995. a. otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuses leiti, et

majavalduse Jakobsoni 18 omanikeks on Tartu Linnavalitsus ja õigusjärgsed omanikud, kes on

saavutanud kokkuleppe maja kasutuskorra suhtes vastavalt õigusjärgsete omanike taotlusele. Esitatud

kaebusest ei nähtu, milliseid kaebaja õigusi on rikutud linnavalitsuse korraldusega. R. Pulleritsul

puuduvad volitused vaidlustada linnavalitsuse korraldust teiste korterite jätmise osas korteriühistu

ühisomandisse.

2. juunil 1995. a. esitas R. Pullerits Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus

tühistada Tartu Halduskohtu otsuse ja tagastada kaebus sisuliseks arutamiseks.

Apellant leidis, et:

1) kaevatud linnavalitsuse korraldusega jäeti tema kui korteri nr. 10 üürnik ilma õigusest erastada see

korter eluruumide erastamise seaduse alusel. See korter on ehitatud nõukogude ajal, pole kunagi

kuulunud õigusjärgsetele omanikele ja peaks seetõttu kuuluma munitsipaalomandisse;

2) pole seadust, millega määrata kindlaks majavalduse kasutuskord juhtumil, kui osa ruumidest on

munitsipaalomandis, osa aga on tagastatud õigusjärgsetele omanikele;

3) kohus on jätnud tähelepanuta korralduses oleva arvutusliku vastuolu, mille tulemusena on

juurdeehitatud korteritest antud õigusjärgsetele omanikele reaalosadena suurem kasulik pind

võrreldes nendele linnavalitsuse poolt tagastatud mõtteliste osadega.

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. veebruari 1996. a. otsusega jäeti apellatsioonkaebus

rahuldamata ja tühistati Tartu Halduskohtu 25. mai 1995. a. otsus ning lõpetati asja menetlus HKS

§ 19 lg. 5 alusel. Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium leidis, et 1. detsembri 1994. a. Tartu

Linnavalitsuse korraldustega tagastati Jakobsoni 18 mõttelistes osades õigusjärgsetele omanikele ja

neid korraldusi vaidlustatud ei ole. Osa elamu mõttelisest osast jäi Tartu linna munitsipaalomandisse,

mistõttu oli omanikel kooskõlas Asjaõigusseaduse §ga 72 lg. 1 õigus kokku leppida ühise asja

valdamise ja kasutamise kord. Asjaõigusseaduse see paragrahv ei sätesta, millises vormis peab

kokkulepe olema sõlmitud. Nimetatud korraldusega otsustati kindlaks määrata Jakobsoni 18 korterite

jaotus omanike vahel ja sätestati, et omanike vahel tuleb sõlmida ruumide kasutuskorra leping ning et

nimetatud korraldusega andis Tartu Linnavalitsus kui kollegiaalne organ omapoolse aktsepti

Jakobsoni 18 õigusjärgsete omanike hoone kasutuskorra kindlaksmääramise ettepanekule. Kuna

kaevatud korraldusest tulenevad omanike õigused ja kohustused AÕS mõttes, on antud kaebuse

lahendamine seotud maa ja linnakohtu pädevusse kuuluva tsiviilõigusliku vaidlusega ning menetlus

haldusasjas kuulub lõpetamisele HKS § 19 lg. 5 alusel.

R. Pullerits esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 26. veebruari 1996. a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule teises koosseisus. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on vääralt kohaldanud HKS

§ 19 lg. 5. Tartu Linnavalitsuse kaevatud korraldus on haldusakt ja selle lahendamine kuulub HKS

§ 3 lg. 1 p. 1 alusel halduskohtu pädevusse. Tartu linn on avalik-õiguslik juriidiline isik, kes antud

korraldusega ei osalenud omanikuna tsiviilõiguslikes suhetes. See korraldus ei ole ka aktsept

tsiviilõiguslikule lepingule, sest korralduse p. 3 kohaselt peavad linnavarade osakond ja õigusjärgsed

omanikud sõlmima Jakobsoni 18 ruumide kasutuskorra lepingu. Kassator leiab, et Tartu

Linnavalitsuse kaevatud korraldus rikub tema kui üürniku õigust erastada oma korter. Tema kasutada

olev korter nr. 10 ei ole õigusvastaselt võõrandatud eluruum, see on hiljem neljandale korrusele

juurde ehitatud. Selle korteri andmine linnavalitsuse korraldusega õigusjärgsete omanike

korteriühistu ühiskasutusse ei ole õige. Linnavalitsuse korralduse andmise ajal ja ka kaebuse

esitamise ajal ei olnud loodud korteriühistut, mistõttu linnavalitsus on andnud varalisi õigusi

olematule subjektile. Kassaator on seisukohal, et seni kuni temaga sõlmitud üürileping ei ole

lõppenud, ei saa tema korterit anda teise isiku kasutusse.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosaliste seletused, Riigikohtu

halduskolleegium

l e i d i s :

1. Tartu Linnavalitsus andis 9. märtsil 1995. a. korralduse nr. 259 "Majavalduse Jakobsoni 18

kasutuskorra kinnitamine", milles märgitakse, et omandireformi õigustatud subjektidele on tagastatud

majavaldus Jakobsoni 18 69/100 mõttelistes osades. 31/100 mõttelist osa jäetakse aga

munitsipaalomandisse põhjusel, et endised kaasomanikud ja nende pärijad ei ole tagastamise või

kompenseerimise avaldust esitanud. Nimetatud korralduse p. 1 ja 2 kohaselt jäetakse osa kortereid,

s.h. hiljem juurdeehitatud korter nr. 10 õigusjärgsete omanike korteriühistu ühiskasutusse, osa

kortereid jäetakse aga munitsipaalomandisse. Tartu Linnavalitsuse 9. märtsi 1995. a. korralduses

nr. 259 ei ole ära näidatud selle andmise juriidilist alust. Linnavalitsuse korraldus on haldusakt, mis

peab olema kontrollitav. Et haldusakt oleks kontrollitav, peab ta olema motiveeritud ja sisaldama

viidet konkreetsele seadusesättele. Sellise õigusliku aluse puudumisel on haldusakt ebaseaduslik.

Ringkonnakohtu otsuses on leitud, et vaidlustatud korralduse andmise aluseks oli Asjaõigusseaduse

§ 72 lg. 1, kuid nimetatud korralduses endas sellist alust märgitud ei ole.

Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 22 p. 6 ja "Tartu linna põhimääruse" § 19 p. 1.5 kohaselt

on volikogu ainupädevuses munitsipaalomandi valdamise, kasutamise ja käsutamise korra

kehtestamine. Tartu Linnavolikogu 19. jaanuari 1995. a. määrusega nr. 50 on kinnitatud "Tartu

linnavara eeskiri" (RTL 1995, 32, lk. 1099), mis sätestab Tartu linna omandis oleva linnavara

valdamise, kasutamise, kasutusse andmise, võõrandamise, koormamise ja muul viisil käsutamise

korra.

Kohtud ei ole kontrollinud, kas linnavalitsuse nimetatud korraldus on kooskõlas "Tartu linna

põhimäärusega" ja "Tartu linnavara eeskirjadega".

2. Halduskohtusse pöördumise aluseks on kaebaja õiguste tegelik või väidetav rikkumine.

Halduskohus peab tuvastama, kas ja kuidas kaevatav akt rikub kaebuse esitaja õigusi.

Kaebus esitati põhjusel, et Tartu Linnavalitsuse nimetatud korraldus rikub R. Pulleritsu kui üürniku

õigust Eluruumide erastamise seaduse alusel erastada Jakobsoni 18 hiljem juurdeehitatud korter

nr. 10, sest korralduse p. 2 kohaselt jäeti munitsipaalomandisse viis korterit, nende hulgas ei ole aga

korterit nr. 10. Korter nr. 10 anti korralduse punktide 1 ja 4 alusel 9. märtsist 1995. a. olematu

korteriühistu ühiskasutusse.

Omandireformi aluste seaduse § 33 ja 34 ning Eluruumide erastamise seaduse § 3 ja 4 sätestavad

erastamise objektid ning subjektid. Eluruumide erastamise seaduse § 3 lg. 1, lg. 4 p. 1 ja lg. 8 ning

§ 4 lg. 1 kohaselt on eluruumi erastamise objektiks korter koos sellele vastava muu osaga elamust,

mis on kohaliku omavalitsuse omandis. Erastamisele kuuluvad ka üürilepingu alusel kasutatavad

eluruumid. Linnavolikogu võib aga kindlaks määrata eluruumid, mida ei erastata seoses nende

lammutamise, rekonstrueerimise, edasise kasutamisega üürilepingu alusel või muul põhjusel, millised

avalikustab volikogu. Eluruumi erastamise subjektiks võib olla üürilepingu alusel kasutatava

eluruumi üürnik.

Kohtud ei ole kontrollinud, kas kaevatud korraldusega rikuti kaebuse esitaja väidetavat õigust

erastada oma eluruum Eluruumide erastamise seaduse alusel.

3. Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. veebruari 1996. a. otsusega lõpetati menetlus antud

haldusasjas Halduskohtumenetluse seadustiku § 19 lg. 5 alusel põhjusel, et kaebus ei kuulu

halduskohtu pädevusse, kuna ta on seotud maa või linnakohtu pädevusse kuuluva tsiviilõigusliku

vaidlusega. Tartu Linnavalitsuse kaevatud korraldusest tulenevad Asjaõigusseaduse §st 72 lg. 1 alusel

kaasomanike õigused ja kohustused ühise asja valdamisel ja kasutamisel. Linnavalitsus kui

kollegiaalne organ andis selle korralduse ja omapoolse aktsepti Jakobsoni 18 õigusjärgsete omanike

hoone kasutuskorra kindlaksmääramise ettepanekule.

Vastavalt HKS §dele 3 lg. 1 p. 1 ja 4 lg. 1 p. 4 kuulub halduskohtu pädevusse kaebuste lahendamine

kohaliku omavalitsuse täitevorgani õigusakti peale. R. Pullerits esitas kaebuse Tartu Linnavalitsuse

korraldusele. Seega kuulub kaebus halduskohtu pädevusse.

HKS § 3 lg. 2 p. 1 mõtte kohaselt ei kuulu halduskohtu pädevusse HKS §s 4 lg. 1 nimetatud organi,

asutuse ja ametiisiku õigusakti või toimingu peale esitatud kaebuste lahendamine üksnes juhul, kui

see õigusakt või toiming on tsiviil, perekonna või tööõiguslik. TKS § 1 lg. 1 ja 2 kohaselt on tsiviil,

perekonna ja tööõigussuhetest tekkinud vaidlused tsiviilasjad, mida lahendavad maa ja linnakohtud.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on Tartu Linnavalitsus tagastanud 1. detsembril 1994. a.

korraldustega Jakobsoni 18 mõttelistes osades õigusjärgsetele omanikele ja kaasomanikel oli õigus

kokku leppida ühise asja valdamise ja kasutamise kord. Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a.

määrusega nr. 36 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" punktide 39, 41, 42

ja 48 kohaselt on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise aluseks kohaliku omavalitsuse

täitevorgani korraldus vara tagastamise kohta ja selline vara tagastatakse üldjuhul vara üleandmise

aktiga. Seejuures omandiõigus tagastatud varale läheb vara õigustatud subjektidele üle üldjuhul vara

üleandmise akti allakirjutamise päevast, kui vara tagastamise korralduses või üleandmise aktis pole

ette nähtud teisiti.

Kohtutoimikutes aga puuduvad Tartu Linnavalitsuse viidatud korraldused ja vara üleandmise aktid,

mis tõendaksid vara tagastamist ja omandiõiguse üleminekut. Samuti ei nähtu kohtutoimikutest, et

majavaldus C. R. Jakobsoni 18 on kaasomandis. Seega on ringkonnakohus alusetult kohaldanud

Asjaõigusseaduse § 72 lg. 1.

Tartu Ringkonnakohtu järeldus, et antud kaebus ei kuulu halduskohtu pädevusse, kuna ta on seotud

maa või linnakohtu pädevusse kuuluva tsiviilõigusliku vaidlusega, ei ole õige.

4. Kaebuse esitaja taotlus tühistada Tartu Linnavalitsuse kaevatud korraldus ei ole kooskõlas

Halduskohtumenetluse seadustiku sätetega. Halduskohtumenetluse seadustik ei anna halduskohtule

õigust tunnistada haldusakte kehtetuks või neid tühistada. HKS § 20 kohaselt on halduskohus pädev

tunnistama haldusakte üksnes seadusevastaseks ja tegema akti andnud organile ettepaneku asi uuesti

läbi vaadata ja teha uus otsus. Halduskohus saab tunnistada haldusakte kehtetuks või neid tühistada

vaid siis, kui selline õigus antakse eriseadusega, näiteks Maksukorralduse seadusega. Kohtud ei ole

sellele tähelepanu pööranud.

Nendel põhjustel kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele. Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

26. veebruari 1996. a. otsus haldusasjas nr. II31/96 kuulub tühistamisele.

Juhindudes HKS §dest 50, 57 p. 2 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium

o t s u s t a b :

1. Rahuldada kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. veebruari 1996. a. otsus haldusasjas

nr. II31/96 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus.

3. Tagastada Rein Pulleritsule kassatsioonikautsjon 340 (kolmsada nelikümmend) krooni.

Määrus jõustub 10. juunil 1996. a. teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann