3-2-1-74-96 · Riigikohus

3-2-1-74-96

M Ä Ä R U S

Tartus, 30. mail 1996. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 20. mail 1996. a.

Agnes-Helene-Ellinor-Dorothea Lutheri esindaja vandeadvokaat Viktor Kaasiku erikaebuse

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 15. veebruari 1996. a. määrusele menetluse

lõpetamiseks Agnes-Helene-Ellinor-Dorothea Lutheri avalduses juriidilise fakti tuvastamiseks.

Martin Luther (sünd. 26. aprillil 1883. a.) vabastati Eesti kodakondsusest arvates 28. veebruarist

1940. a. Vabariigi Valitsuse 14. märtsi 1940. a. otsusega. 1940. aastal kehtinud kodakondsuse seaduse

§ 21 kohaselt jõustus kodakondsusest vabastamise otsus päevast, mil kodakondsusest vabaneja esitas

tõendi, et ta on teise riigi kodakondsusesse vastu võetud ja kodakondsusest vabanejale anti välja

sellekohane tunnistus.

Harju Maakohtule esitatud avalduses palus Martin Lutheri tütar Dorothea Luther tuvastada juriidilise

fakti, et tema isa Martin Luther oli 16. juunil 1940. a. Eesti kodakondsuses. Juriidilise fakti

tuvastamist vajas avaldaja seoses õigusvastaselt võõrandatud varade tagastamise, kompenseerimise ja

asendamisega.

Harju Maakohtu 12. detsembri 1995. a. määrusega lõpetati asjas menetlus, kuna asi ei kuulu kohtu

pädevusse. Kohus leidis, et kodakondsuses olemist teatud ajahetkel ei saa käsitleda juriidilise faktina,

mida oleks võimalik tuvastada kohtu kaudu. Kodakondsusesse kuulumine tuleneb antud ajahetkel

kehtinud seadusest. Avalduses juriidilise fakti tuvastamiseks palutakse õigusliku hinnangu andmist

Martin Lutheri kodakondsusesse kuulumise kohta, mis ei ole juriidiline fakt TsKS § 255 tähenduses

ja kohus ei ole pädev andma sellele hinnangut erimenetluses. Hinnangu Martin Lutheri

kodakondsusesse kuulumise kohta peab andma õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise komisjon.

Tallinna Ringkonnakohtu 15. veebruari 1996. a. määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata.

Apellatsioonikohus leidis, et tsiviilkohus ei tuvasta erimenetluses juriidilise tähtsusega fakte, kui

nende tuvastamiseks on ette nähtud erikord (TsKS § 255 lg. 2 p. 6). Avaldaja taotles juriidilise fakti

tuvastamist omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamiseks. Avalduses varade tagastamise

vastavale komisjonile saab tugineda sellele, et avaldaja isa ei ole esitanud dokumente Saksa riigi

kodanikuks vastuvõtmise kohta. Vaidluse korral saab avaldaja kaevata komisjoni otsuse peale

halduskohtusse (HKMS § 3). Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise

avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra p. 18 kohaselt tuleb

avalduste läbivaatamisel ja tõendite hindamisel muuhulgas kindlaks teha, kas õigusvastaselt

võõrandatud vara omanikul oli 16. juunil 1940. a. Eesti kodakondsus. Seega on õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonide pädevuses kodakondsuse

kindlakstegemine.

Erikaebuses palus avaldaja esindaja apellatsioonikohtu määruse tühistada. Kodakondsus on

klassikaline juriidiline fakt, millest sõltub, kas isik on teatud õiguste ja kohustuste kandja või mitte.

Kodakondsusesse kuulumise fakti tuvastamiseks ei ole teistsugust korda, kui erimenetlus. Valitsuse

määrusega kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste

esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise kord" on seadusest alamalseisev akt,

millega ei saa kõrvaldada isikule seadusega tagatud õigusi. Eeltoodud korra kohaselt on isikul õigus

pöörduda faktide tõendamiseks kohtu poole. Kohtus on avaldajale tagatud õigus osaleda asja

arutamisel ja esitada vajalikke tõendeid, mis ei ole komisjoni istungil võimalik. Apellatsioonikohus

on ebaõigesti leidnud, et kodakondsuse küsimuse lahendamine on komisjonide ülesanne ja komisjoni

otsusele saab kaevata halduskohtusse. Apellatsioonikohus on vääralt kohaldanud TsKS § 255 lg. 2 p.

6 sätteid.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu määruse tühistamiseks puudub alus.

TsKS § 255 lg. 1 ja 2 p. 6 kohaselt tuvastab kohus juriidilisi fakte, millest sõltub isiku isikliku või

varalise õiguse tekkimine, muutumine või lõppemine, kui seaduses ei ole ette nähtud teistsugust

korda nende tuvastamiseks. TsÜS § 58 kohaselt tekivad tsiviilõigused ja kohustused seaduses

sätestatud sündmustest, tehingutest ja muudest õigustoimingutest, samuti õigusvastastest tegudest.

Kodakondsus ehk riigi kodanikuks olemine on isiku ja riigi vaheline õiguslik side, millega

määratakse isiku kuulumine riiki ja allumine seal kehtivale õiguskorrale. Kodakondsus toob endaga

kaasa isiku põhiõigused ja -kohustused teatud riigis. Isiku kodakondsus teatud ajahetkel ei ole

sündmus, tehing ega toiming, mis saaks olla tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimise aluseks. Seega ei

saa kodakondsust tuvastada juriidilise faktina, millest sõltub isiku isikliku või varalise õiguse

tekkimine, muutumine või lõppemine. Teisiti öeldes - kodakondsus, kui riigi ja isiku vaheline side, ei

ole aluseks isiku isikliku või varalise õiguse tekkimisele, muutumisele või lõppemisele. Tsiviilõiguste

tekkimise aluseks on seaduses sätestatud sündmused, tehingud ja õigustoimingud. Käesolevas asjas

on selliseks seaduseks omandireformi aluste seadus.Maakohus on märkinud õigesti, et

kodakondsusesse kuulumine ei ole juriidiline fakt TsKS § 255 tähenduses. Apellatsioonikohus on

õigesti selgitanud omandireformi aluste seadusest tulenevaid tingimusi ja korda nende sündmuste,

tehingute, õigustoimingute, samuti õigusvastaste tegude kindlakstegemiseks, mis avaldaja isale looks

õiguse olla omandireformi õigustatud subjekt koos sellest tulenevate õigustega.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium

m ä ä r a s:

Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 15. veebruari 1996. a. määrus ja

erikaebus rahuldamata.

Eesistuja J. Luik

Liikmed L. Laarmaa, T. Vernik