3-2-1-73-96 · Riigikohus

3-2-1-73-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 29. mail 1996. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik, kostja

esindaja vandeadvokaat I. Koolmeistri osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 20. mail 1996. a.

AS-i Daniel kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviil-kolleegiumi 26. veebruari

1996. a. otsuse Maire Tätte hagis AS-i Daniel vastu 20 000 krooni nõudes.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja 9. augustil 1994. a. kostjaga kokkuleppe, mille järgi hageja pidi

ostma kostjale kuuluva majavalduse Tartu maakonnas Mäksa vallas Kaarlimõisa külas. Hageja tasus

kostjale ettemaksuna 20 000 krooni. Kokkulepitud ajal, s.o. 29. augustil 1994. a. elamu ostu-müügi

lepingu sõlmimist ei toimunud, sest kostjal ei olnud korras selleks vajalikud dokumendid. Kuna

kostja keeldus nimetatud summat tagastamast, siis taotles hageja TsK § 212 alusel kostjalt tema

kasuks 20 000 krooni väljamõistmist.

Tartu Linnakohus, juhindudes TsK §-dest 46 ja 212 lg. 1, mõistis AS-lt Daniel Maire Tätte kasuks

välja 20 000 krooni, asudes seisukohale, et hageja poolt kostjale kokkuleppe sõlmimisel makstud 20

000 krooni ei ole käsiraha TsK § 212 mõttes.

Ringkonnakohus muutis linnakohtu otsust osaliselt hagi rahuldamise põhjenduste osas.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on linnakohus õigesti asunud seisukohale, et hageja

poolt 9. augustil 1994. a. kostjale tasutud rahasummat 20 000 krooni ei saa käsitada käsirahana TsK §

212 lg. 1 mõttes. Tulenevalt TsK § 212 lg. 1 mõttest saab käsiraha anda juba tekkinud lepingulise

kohustise täitmise tagamiseks, mitte aga lepingu sõlmimise tagamiseks tulevikus. Poolte 9. augusti

1994. a. kokkuleppest tuleneb otseselt, et 20 000 krooni tasus hageja just ostu-müügi lepingu

järgneva sõlmimise tagamiseks. AS Daniel leidis apellatsioonkaebuses, et 9. augustil 1994. a.

sõlmitud kokkuleppe puhul on tegemist iseseisva lepinguga, mis ei ole majavalduse ostu-müügi

lepinguks TsK § 244 järgi.

Käsirahaga elamu ostu-müügi lepingu tagamisel on oluline, et see ostu-müügi leping oleks juba

sõlmitud ja teostatud seaduses ettenähtud vormis. Selline käsitus on kooskõlas TsK §de 212 lg. 1 ja

242 lg. 1 mõttega. AÕS RakS § 13 lg. 4 kohaselt pidi ehitise võõrandamise tehing olema notariaalselt

tõestatud. Hageja tasutud 20 000 krooni muutunuks käsirahaks TsK § 212 tähenduses üksnes sel

juhul, kui pooled sõlminuks hiljem notariaalses vormis majavalduse ostu-müügi lepingu. Pooled ostu-

müügi lepingut ei sõlminud ja ei leppinud kokku selles, et lepingu sõlmimata jätmisel jääb ettemaks

maja müüjale.

Ringkonnakohus leidis, et linnakohus on hageja nõude rahuldamisel viidanud ebaõigesti TsK § 212

lg. 1.

Hageja nõude faktiliseks aluseks on TsK § 477 lg. 1 ja 2. Vastavalt TsK §-le 477 lg. 1 on isik, kes

ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud alusteta omandas vara teise arvel, kohustatud viimasele

alusetult omandatud vara tagastama. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt on isik, kes seaduse või

tehinguga kindlaksmääratud alusteta omandas vara teise arvel, või kui alus, mille järgi vara omandati,

hiljem ära langeb, kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Kostja omandas hageja

poolt tasutud 20 000 krooni küll poolte kokkuleppega, kuna pooled selles kokkuleppes märgitud ostu-

müügi lepingut kindlaksmääratud ajal, s.o. 29. augustil 1994. a. ei sõlminud, siis poolte kokkuleppe

eesmärgi äralangemisega langes ära ka õiguslik alus hagejalt saadud raha omandamiseks.

Kassatsioonkaebuses palub AS Daniel ringkonnakohtu otsuse muuta ja teha uus otsus. Kassaator

leiab, et kohtud hindasid valesti 9. augusti 1994. a. kokkuleppes väljendatud poolte tahet, mistõttu

asusid ekslikule seisukohale käsirahaga elamu ostu-müügi lepingu tagamise kohta. Ebaõige hinnangu

tõttu tõlgendasid kohtud vääralt TsK § 212 sätteid, millega välistasid võimaluse tagada käsirahaga

poolte kokkuleppest tulenevat kohustust elamu ostu-müügi lepingu sõlmimiseks.

Kohtud jätsid tähelepanuta, et M. Tätte ei täitnud kokkulepet elamu ostu-müügi lepingu sõlmimiseks

27. augustil 1994. a., mistõttu saabusid TsK §-s 213 ettenähtud tagajärjed.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust.

Põhjendamatud on kassaatori väited kohtute poolt 9. augusti 1994. a. poolte kokkuleppe ja TsK § 212

väära tõlgendamise kohta. Nimetatud kokkuleppe kohaselt on AS Daniel kätte saanud käsirahana M.

Tättelt 20 000 krooni ning kohustub seetõttu müüma M. Tättele AS-le Daniel kuuluva majavalduse

50 000 krooni eest, mõlemapoolse kohustusega sõlmida notariaalne ostu-müügi leping hiljemalt 27.

augustil 1994. a. Kokkuleppest tuleneb, et 20 000 krooni anti käsirahana. Vastavalt TsK §-le 212

loetakse käsirahaks rahasumma, mille üks kokkuleppivatest pooltest annab temalt lepingu järgi

tasumisele kuuluvate maksete arvel teisele poole lepingu sõlmimise tõendamiseks ja selle täitmise

tagamiseks. Ringkonakohus märgib õigesti, et käsirahaks muutunuks see rahasumma seaduse

nõuetele vastava elamu ostu-müügi lepingu sõlmimisel.

Alusetu on kassaatori väide, et käsirahaga saab tagada lepingu sõlmimise kohustust. TsK §-st 212 lg.

1 tulenevalt on käsiraha üheks tunnuseks rahasumma andmine lepingu järgi tasumisele kuuluvate

maksete arvel. Elamu ostusumma kuulub tasumisele ostu-müügi lepingu, mitte aga selle lepingu

sõlmimise kokkuleppe järgi.

Ringkonnakohus kvalifitseeris õigesti hageja nõude aluse TsK § 477 lg. 1 järgi. Nimetatud sätte

kohaselt on isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise

arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Ekslik on aga ringkonnakohtu

seisukoht viitega TsK §-le 477 lg. 2 kostja poolt vara omandamisele poolte kokkuleppega

kindlaksmääratud alusel ning selle aluse äralangemisele ostu-müügi lepingu sõlmimata jäämise tõttu.

Rahasumma omandamiseks kostjal alus puudus. AS-le Daniel antud rahasumma ei olnud käsiraha

TsK § 212 lg. 1 mõttes, kuna ostu-müügi lepingut ei sõlmitud. Ka ei sisalda poolte 9. augusti 1994. a.

kokkulepe tingimust, et M. Tätte poolt majavalduse ostu-müügi lepingu sõlmimata jätmisel jääb

tasutud 20 000 krooni AS-le Daniel.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. veebruari 1996. a. otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja J. Odar

Liikmed L. Laarmaa, J. Luik