3-2-1-72-96 · Riigikohus

3-2-1-72-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 29. mail 1996. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 20. mail 1996. a.

Maria Rinne kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12.

veebruari 1996. a. otsuse Klarissa-Singara Reikteri hagis Maria Rinne vastu kinkelepingu

tühistamiseks ja pärandvara saamiseks.

Kinkelepinguga 19. septembrist 1991. a. kinkis Albertine Kärpuk Tallinnas Vaate tee 4 asuva

majavalduse Maria Rinnele. 21. juulil 1992. a. A. Kärpuk suri.

14. detsembril 1993. a. esitas A. Kärpuki õde Klarissa-Singara Reikter Tallinna Linnakohtusse hagi

kinkelepingu tühistamiseks ja tema omandiõiguse tunnistamiseks Vaate tee 4 majavaldusele.

Hagiavalduse kohaselt oli A. Kärpuk kinkelepingu sõlmimise ajal seisundis, kus ta ei mõistnud oma

tegude tähendust ega saanud neid juhtida. Peale tehingu tegemist oli A. Kärpuk seisukohal, et maja

jääb kostjale peale mõlema õe hooldamist ja surma, ka ei mõistnud ta, et ei ole enam maja omanik.

Linnakohus rahuldas hagi TsÜS §15 ja § 79, TsK § 536 lg. 2 ja § 551 alusel, tunnistades kehtetuks

vaidlusaluse kinkelepingu ning tunnistas hageja omandiõigust majavaldusele. Otsuse põhjenduste

kohaselt tegi A. Kärpuk vaidlusaluse tehingu otsusevõimetuna, mida kinnitavad komisjonilise

kohtupsühhiaatria ekspertiisi arvamus, millise juurde jäi ekspert ka kohtuistungil, dokumendi kirja- ja

aineekspertiisi arvamus ja tunnistajate ütlused. Hageja on A. Kärpuki ainuke pärija, õe surma

momendil elas ta vaidlusaluses elamus.

Tallinna Ringkonnakohus jättis M. Rinne apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse

muutmata. Otsuse põhjenduste kohaselt tunnistab kohus otsusevõimetu isiku tehingu kehtetuks selle

isiku või tehingu teise poole nõudel. Vastustaja on kinkija pärijana tema õigusjärglane ning seega

õigustatud hagema tehingu kehtetuks tunnistamist TsÜS §-s 79 sätestatud alustel.

Väitega, et A. Kärpuk vaidlusaluse tehingu otsusevõimelisena heaks kiitis, on apellant õigeks võtnud,

et nimetatu selle tehingu otsusevõimetuna tegi. Samas ei ole apellant oma väidet kinkija poolt tehingu

heakskiitmise kohta põhjendanud ega tõendanud. Apellant peab asjas läbiviidud

kohtupsühhiaatriaekspertiisi puudulikuks ja ühekülgseks, kordusekspertiisi tegemiseks esitatud

taotluse rahuldamata jätmist ja notari kohtuistungile mittekutsumist protsessiõiguse normi

rikkumiseks, kuid kaebuses ei ole taotlusi seoses tõendite esitamisega.

Asjaolu, et rida tunnistajaid esitas näiteid A. Kärpuki mõtestatud tegevusest, ei lükka ümber teiste

tunnistajate tähelepanekuid veidruste kohta tema käitumises ning ekspertide arvamust tema

psüühilise seisundi kohta tehingu tegemise ajal.

Kassatsioonkaebuses palus M. Rinne tühistada ringkonnakohtu otsuse protsessiõiguse normi olulise

rikkumise ja kogutud tõendite ühekülgse hindamise tõttu ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale

apellatsioonikohtule. Kaebuse kohaselt on ringkonnakohus rikkunud TsKS § 301 lg. 1 sätteid, sest ei

ole apellatsioonkaebuses esitatud tõendite analüüsile andnud hinnangut ega võtnud seisukohta, kas A.

Kärpuk oli 19. septembril 1991. a. otsusevõimeline või mitte. Kostja vastuväited on jäetud

tähelepanuta nii linna- kui ringkonnakohtus, kuigi TsKS § 232 lg. 4 kohaselt tuleb põhjendada, miks

kohus need või teised tõendid tagasi lükkab. TsKS § 129 ja 130 sätestavad ekspertiisi määramise ja

teostamise korra, mille kohaselt on ekspertiisi eelduseks poolte kokkulepe ja kohtu määrus selle

tegemiseks. Apellatsioonikohus on ka eiranud TsKS § 301 lg. 1 ja 318 lg. 2 sätteid, sest otsuse

põhjendavas osas ei ole viidatud mitte ühelegi asjaolule ja tõendile, on jäetud hindamata tunnistajate

ütlused ning puuduvad põhjendused, millele on rajatud kohtu järeldused kui ta kõik ülejäänud tõendid

tagasi lükkab.

Vastustaja kaebusega ei nõustu, leides, et kassatsioonkaebus on esitatud teistel alustel kui

apellatsioonkaebus, milles taotleti asjas menetlus lõpetada. Kassaator on viidanud protsessiõiguse

normide rikkumisele (TsKS § 30l lg. 1, § 318 lg. 2), kuid ei põhjendanud, milles rikkumine seisnes.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks alus puudub.

Kassatsioonikohus kontrollib kassatsioonkaebuse alusel, kas apellatsioonikohus on õigesti

kohaldanud ja tõlgendanud materiaalõiguse norme ning järginud protessiõiguse norme (TsKS § 336

lg. 1). Kassaator vaidlustas ringkonnakohtu otsuse protsessiõiguse normi rikkumise tõttu.

Ringkonnakohus on leidnud, et linnakohtu otsus on piisavalt põhjendatud ja apellatsioonkaebus ei

anna alust otsuse muutmiseks. Kui apellatsioonikohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata, ei

pea ta TsKS § 313 lg. 2 kohaselt kordama oma otsuses esimese astme kohtu põhjendusi. Seega pole

ringkonnakohus rikkunud TsKS § 232 lg. 4 ja § 228 lg. 1 sätestatut. Tallinna Linnakohus on hagi

rahuldamisel tõenditele, mille hulka kuulusid ka kohtuistungil vannutatud ekspert P. Valvuri arvamus,

ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akt nr. 66 10. veebruarist 1995. a., Riigi Politseiameti

Kohtuekspertiisibüroo ekspertiisi akt nr. D-141-95 27. juulist 1995. a., hinnangu andnud. Kassaator

esitas apellatsioonkaebuses samad väited, millega vaidles linnakohtus hagile vastu.

Apellatsioonkaebuses ta taotlusi seoses tõendite esitamise või nende tagasilükkamisega, ei esitanud,

mistõttu ei ole neid argumente õigus kasutada kassatsioonkaebuses.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. veebruari 1996. a. otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja J. Odar

Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa