3-1-3-17-96 · Riigikohus

3-1-3-17-96 K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Tartus, 28. mail 1996. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kohtuvea parandamise korras läbi kriminaalasja R.K. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p 2 ja 3 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Tartu Linnakohtu 11. septembri 1995. a otsusega tunnistati R.K. süüdi KrK § 139 lg 2 p 2 ja 3 järgi selles, et ta 1992. aasta novembrikuu algusest 1994. aasta novembrikuu keskpaigani pani lukustuse kõrvaldamise teel Tartus, Rakveres, Viljandis, Tapal, Elvas, Kadrinas ja Kuusalus toime kokku 23 korterivargust. Varguste ahelas on viieteistkümnekuune vaheaeg, mil R.K. viibis selleks ajaks tema poolt toimepandud 14 korterivarguse uurimisega seoses eelvangistuses. Linnakohus karistas teda vabadusekaotusega kolmeks aastaks ja kuueks kuuks poolkinnises vanglas. Lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks, arvates kohtuotsuse tegemise päevast, loeti üks aasta viis kuud ja kaksteist päeva vabadusekaotust poolkinnises vanglas. KrK § 45 sätetele viidates arvestas linnakohus ärakantud karistuseks eelvangistuses viibitud aja - 15. märtsist 1993. a kuni 12. juulini 1994. a ja alates 21. detsembrist 1994. a kuni kohtuotsuse kuulutamiseni. Kohus arvestas ärakantudkaristuseks kaks aastat ja kaheksateist päeva vabadusekaotust. Tartu Linnakohtu 11. septembri 1995. a otsust menetlusosalised apellatsioonikorras ei vaidlustanud. Riigikohtusse on R.K. pöördunud kohtuvea parandamise korras ja taotleb talle mõistetud karistuse kergendamist. Ta leiab, et karistuse mõistmisel ei arvestatud ta üksi elava ema tervislikku seisundit, samuti tal endal esinenud tervisehäireid, mis tulenevad põetud süüfilisest. Tema nimele on registreeritud laps, ta on kõigis kuritegudes süü omaks võtnud ja ainult ühes korterivarguses lahknevad ta ütlused kanntanu ütlustest varastatud esemete hulga osas. Ta väidab, et esimene eelvangistusperiood algas 12. märtsil 1993. a ja kohus on selle perioodi pikkust valesti arvestanud. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri arvamuse, kes taotleb süüdimõistetu avalduse rahuldamata jätmist, t u v a s t a s : Tartu Linnakohtu 11. septembri 1995. a otsuse kirjeldav-motiveerivas osas on käsitletud kõiki arvestatavaid R.K. vastutust kergendavaid asjaolusid, mida on ka karistusmäära valikul rõhutatult arvesse võetud. Kuritegude süstemaatilisele iseloomule osundav loend ja vargustega kannatanutele tekitatud kahju ulatus ei ole kohut mõjutanud oluliselt ületama sanktsiooni keskmist karistusmäära. Seetõttu puudub alus linnakohtu poolt valitud karistusmäära kergendamiseks. Koos kahtlustatavana kinnipidamise päevadega on R.K. viibinud eelvangistuses 15. märtsist 1993. a kuni 12. juulini 1994. a ja 21. detsembrist 1994. a kuni 11. septembrini 1995. a, seega kaks aastat ja 17 päeva. Kuigi linnakohtu otsuses on eelvangistusaja kestvuse arvestamisega ühe päeva võrra eksitud, ei ole selle vea parandamist prokurör menetluskorra kohaselt taotlenud. Seetõttu puudub kriminaalkolleegiumil nõuetekohane alus süüdimõistetu lõpliku karistuse raskendamiseks. R.K. väide, et tema eelvangistuse esimene periood algas 12. märtsil, mitte 15. märtsil 1995. a, ei ole kooskõlas kriminaalasja materjalidega. Juhindudes AKKS § 63 p. 1, 65 lg 3 ja 779 Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s :

3-1-3-17-96 · Riigikohus: mail 1996. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kohtuvea parandamise korras läbi kriminaalasja R.K. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p 2 ja 3 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Tartu Linnakohtu 11. septembri 1995. a otsusega tunnistati R.K. süüdi KrK § 139 lg 2 p 2 ja 3 järgi selles, et ta 1992. aasta novembrikuu algusest 1994. aasta novembrikuu keskpaigani pani lukustuse kõrvaldamise teel Tartus, Rakveres, Viljandis, Tapal, Elvas, Kadrinas ja Kuusalus toime kokku 23 korterivargust. Varguste ahelas on viieteistkümnekuune vaheaeg, mil R.K. viibis selleks ajaks tema poolt toimepandud 14 korterivarguse uurimisega seoses eelvangistuses. Linnakohus karistas teda vabadusekaotusega kolmeks aastaks ja kuueks kuuks poolkinnises vanglas. Lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks, arvates kohtuotsuse tegemise päevast, loeti üks aasta viis kuud ja kaksteist päeva vabadusekaotust poolkinnises vanglas. KrK § 45 sätetele viidates arvestas linnakohus ärakantud karistuseks eelvangistuses viibitud aja - 15. märtsist 1993. a kuni 12. juulini 1994. a ja alates 21. detsembrist 1994. a kuni kohtuotsuse kuulutamiseni. Kohus arvestas ärakantudkaristuseks kaks aastat ja kaheksateist päeva vabadusekaotust. Tartu Linnakohtu 11. septembri 1995. a otsust menetlusosalised apellatsioonikorras ei vaidlustanud. Riigikohtusse on R.K. pöördunud kohtuvea parandamise korras ja taotleb talle mõistetud karistuse kergendamist. Ta leiab, et karistuse mõistmisel ei arvestatud ta üksi elava ema tervislikku seisundit, samuti tal endal esinenud tervisehäireid, mis tulenevad põetud süüfilisest. Tema nimele on registreeritud laps, ta on kõigis kuritegudes süü omaks võtnud ja ainult ühes korterivarguses lahknevad ta ütlused kanntanu ütlustest varastatud esemete hulga osas. Ta väidab, et esimene eelvangistusperiood algas 12. märtsil 1993. a ja kohus on selle perioodi pikkust valesti arvestanud. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri arvamuse, kes taotleb süüdimõistetu avalduse rahuldamata jätmist, t u v a s t a s : Tartu Linnakohtu 11. septembri 1995. a otsuse kirjeldav-motiveerivas osas on käsitletud kõiki arvestatavaid R.K. vastutust kergendavaid asjaolusid, mida on ka karistusmäära valikul rõhutatult arvesse võetud. Kuritegude süstemaatilisele iseloomule osundav loend ja vargustega kannatanutele tekitatud kahju ulatus ei ole kohut mõjutanud oluliselt ületama sanktsiooni keskmist karistusmäära. Seetõttu puudub alus linnakohtu poolt valitud karistusmäära kergendamiseks. Koos kahtlustatavana kinnipidamise päevadega on R.K. viibinud eelvangistuses 15. märtsist 1993. a kuni 12. juulini 1994. a ja 21. detsembrist 1994. a kuni 11. septembrini 1995. a, seega kaks aastat ja 17 päeva. Kuigi linnakohtu otsuses on eelvangistusaja kestvuse arvestamisega ühe päeva võrra eksitud, ei ole selle vea parandamist prokurör menetluskorra kohaselt taotlenud. Seetõttu puudub kriminaalkolleegiumil nõuetekohane alus süüdimõistetu lõpliku karistuse raskendamiseks. R.K. väide, et tema eelvangistuse esimene periood algas 12. märtsil, mitte 15. märtsil 1995. a, ei ole kooskõlas kriminaalasja materjalidega. Juhindudes AKKS § 63 p. 1, 65 lg 3 ja 779 Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s :