3-1-1-63-96 · Riigikohus

3-1-1-63-96

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 28. mail 1996.a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jaak Luik ning liikmed Henn Jõks ja Hele-Kai

Remmel vaatas avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja

Mihhail Borodit""i süüdistuses KrK § 2102 lg 2 p 4 järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee

Krminaalasja materjalidest nähtub, et Tallinna Linnakohtu 14. oktoobri 1992. a otsusega tunnistati

M. Borodit" süüdi KrK § 2102 lg 2 p 4 järgi ja karistati kolmeaastase vabadusekaotusega. KrK § 47

alusel määras kohus, et vabadusekaotust tingimuslikult ei kohaldata, kui süüdimõistetu kolme aastase

katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Samuti kohustati süüdimõistetut teatama

politseiasutusele elu- või töökoha muutmisest ja ilmuma perioodiliselt registreerimiseks

politseiasutusse.

M. Borodit" mõisteti süüdi selles, et ta 1992. a jaanuarikuus omandas Tallinnas tundmatult isikult

ebaseaduslikult edasiandmise eesmärgil 4064,2 grammi ha"i"it. Osa narkootilisest ainest võeti

M. Borodit"ilt ära tema kinnipidamisel 31. jaanuaril 1992. a, kui ta püüdis seda toimetada üle Eesti

Vabariigi riigipiiri Soome Vabariiki. EV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi 28. jaanuari

1993.a määrusega jäeti kohtuotsus muutmata. Nimetatud kohtulahendid tühistati EV Ülemkohtu

presiidiumi 17. märtsi 1993.a määrusegakaristuse leebuse tõttu ja asi saadeti uueks sisuliseks

arutamiseks. Tallinna Linnakohtu 24. novembri 1993.a otsusega mõisteti M. Borodit" süüdi ja

karistati vabadusekaotusega 8 kuud poolkinnises vanglas.

Tallinna Linnakohtu 24. novembri 1993.a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse M. Borodit"i kaitsja

ja apellatsioonprotesti Tallinna prokuröri asetäitja.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. jaanuari 1994.a otsusega tühistati Tallinna

Linnakohtu otsus M. Borodit"ile mõistetud karistuse osas ja teda karistati KrK § 2102 lg 2 p 4 järgi 3

aasta ja 3-kuulise vabadusekaotusega tingimisi KrK § 47 sätete rakendamisega: katseajaga 1 aasta ja

6 kuud ning kohustusega teatada oma elu- ja töökoha muutustest elukohajärgsele poltseiasutusele.

Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonprotesti Riigiprokuröri asetäitja, kes taotles

Tallinna Ringkonnakohtu otsuse tühistamist M. Borodit"ile mõistetud karistuse leebuse tõttu ja

kriminaalasja saatmist selles osas uueks läbivaatamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. märtsi 1994.a otsusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu otsus

ning saadeti kriminaalasi uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus. Riigikohus leidis

et, rakendades KrK § 47 sätteid, ringkonnakohus ei karmistanud karistust, vaid tegelikult vabastas

kohtualuse karistuse kandmisest.

Süüdimõistetu kaitsja taotles avalduses kohtuvea parandamiseks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

22. märtsi 1994.a otsuse tühistamist, väites, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi koosseis oli

ebaseaduslik ning kohtuistung toimus vaatamata kaitsja taotlusele ajal, mil tal polnud võimalik sellel

osaleda. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. juuni 1994.a otsusega jäeti avaldus kohtuvea

parandamiseks sisuliselt läbi vaatamata ja avaldus rahuldamata, sest: 1) AKKS-i § 777 lg 1 kohaselt

võib kaitsja taotleda kohtuvea parandamist üksnes jõustunud kohtuotsuses, millega kriminaalasi

lahendati sisuliselt ja milles on vastatud KrPK §-s 263 sätestatud küsimustele. Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 22. märtsi 1994.a otsuses taolisi küsimusi ei lahendatud. 2) vastavalt AKKS §-

le 63 ei ole Riigikohtu kriminaalkolleegiumil õigust tühistada teise koosseisu liikmete poolt tehtud

otsust.

Tallinna Ringkonnakohtu 13. märtsi 1996.a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu 24. novembri

1993.a otsus M. Borodit"ile mõistetud karistuse osas. Talle mõisteti KrK § 2102 lg 2 p 4 järgi

karistuseks 3 aastat vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Karistusest loeti kantuks eeluurimise ajal

vahi all viibitud aeg, mistõttu ärakandmisele kuulub 2 aastat 7 kuud ja 22 päeva, lugedes karistuse

kandmise aja alguseks vahi alla võtmise päeva. Kriminaalkolleegium nõustus Tallinna Linnakohtu

24. novembri 1993.a otsuses toodud järeldustega kuriteo kvalifikatsiooni kohta. Samas leiti, et asjas

puuduvad erandlikud asjaolud, mis annavad alust mõista karistus KrK §-de 39 ja 47 sätete

kohaldamisega.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. märtsi 1996.a otsuse peale esitas

kassatsioonkaebuse süüdimõistetu kaitsja T. Liivik.

Kassatsioonkaebuses palutakse Ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks sisuliseks

arutamiseks samasse kohtusse järgmistel põhjustel: 1) kuigi Tallinna Linnakohtu 14. oktoobri 1992.a

otsus tühistati EV Ülemkohtu presiidiumi 17. märtsi 1993.a määrusega, ei lõpetatud M. Borodit"i

suhtes tühistatud otsusega kehtestatud kitsendusi ja 13. märtsiks 1996.a oli ta esimese kohtuotsusega

mõistetud karistuse sisuliselt ärakandnud. Seega tema teistkordne kohtu alla andmine ja karistamine

ei ole kooskõlas Põhiseaduse §-ga 23. 2) kaevatav kohtuotsus tehti kohtualuse osavõtuta, kuigi

kohtulikul arutamisel ei leidnud kinnitust, et viibides väljaspool Eesti Vabariigi piire hoidus

kohtualune samaaegselt kõrvale kohtusse ilmumisest. Seega on rikutud KrMK § 208 lgt 2.

Keskkriminaalpolitsei 23. veebruari 1996.a teatises sisalduvad andmed, et kohtualune varjab end

1995. aastast ja viimasel poolel aastal ei viibi Eestis, on vastuolus Tallinna Põhja Politseijaoskonna

andmetega, millest nähtuvalt M. Borodit" oli kontrolli all kuni 22. oktoobrini 1995.a.

3) ringkonnakohus rikkus kassaatori arvates KrMK § 32 lg-t 3, mõistes kohtualuse osavõtuta

kohtuistungist talle linnakohtus mõistetust raskema karistuse. KrMK § 39 lg 3 p-i 3 kohaselt on seega

oluliselt rikutud kriminaalmenetluse seadust. Samuti toetatakse kaebuses varemesitatud avaldusi

kohtuvea parandamiseks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. märtsi 1994.a otsuses.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri

arvamuse kassatsioonkaebus rahuldamata jätta, leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust

ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Ekslik on kassaatori seisukoht, et 13. märtsiks 1996.a oli M. Borodit" temale esimese kohtuotsusega

mõistetud karistuse ära kandnud. Karistuse liigid on sätestatud KrK §-s 21. Kohtualusele oli

karistuseks mõistetud vabadusekaotus ja KrK § 47 alusel oli ta sellest vabastatud. Mõistetud karistust

3 aastat vabadusekaotust ta pole ära kandnud. Tallinna Linnakohtu 14. oktoobri 1992.a otsuse ja EV

Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi 28. jaanuari 1993.a määruse tühistamisega EV

Ülemkohtu presiidiumi poolt lõppesid ka tühistatud otsusega kohtualusele katseajaks pandud

kohustused. Kuna kehtinud KrPK § 342 lg 2 ja 346 p 2 andsid Ülemkohtu Presiidiumile õiguse

tühistada jõustunud kohtuotsus ja järgnev kohtumäärus koos kriminaalasja uueks arutamiseks

andmisega, siis ei olnud M. Borodit"it Tallinna Linnakohtu 14. oktoobri 1992.a otsuse ja Ülemkohtu

kriminaalasjade kohtukolleegiumi määrusega lõplikult süüdi mõistetud. Ekslik on ka kassaatori

väide, et M. Borodit" on teist korda kohtu alla antud. M. Borodit" anti kohtu alla Tallinna Linnakohtu

12. mai 1992.a määrusega ja hiljem teda kohtu alla antud ei ole. Hiljem on toimunud kriminaalasja

arutamine erineva astme kohtutes.

Kriminaalasja materjalidega on ringkonnakohus lugenud tõendatuks, et M. Borodit" viibib väljaspool

Eesti Vabariigi piire ja varjab end kohtu eest. Kassatsioonkaebuses ei osundata menetlusnormile,

mida ringkonnakohus oleks rikkunud eeltoodu tõendatuks lugemisel. KrMK § 208 lg 2 alusel oli

ringkonnakohtul 13. märtsil 1996.a õigus arutada kriminaalasja kohtualuse puudumisel olenemata

sellest, kus kohtualune kuni 22. oktoobrini 1995.a viibis. Ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks

ei ole see, et arutades KrMK § 208 lg 2 alusel asja kohtualuse puudumisel mõisteti talle raskem

karistus kui esimese astme kohtus. Siinjuures pole asjakohased süüdimõistetu kaitsja viited KrMK

§ 25 lg-le 3, 32 lg-le 3 ja 39 lg 3 p-le 3. AKKS § 25 lg 3 keelab ringkonnakohtul tühistada esimese

astme kohtu otsust karistuse mõistmise osas ja mõista kohtualusele raskemat karistust siis, kui

kohtualune ei võta kohtuistungist osa sama seadustiku § 25 lg-s 1 sätestatud tingimustel. Kui

kriminaalasja arutamine kohtualuse puudumisel toimub KrMK § 208 lg 2 alusel seoses tema

viibimisega väljaspool Eesti Vabariigi piire ja kohtusse ilmumisest kõrvalehoidumisega, siis pole

ringkonnakohus seotud AKKS § 25 lg-s 3 kehtestatud piiranguga.

Kuna menetlusluba on antud vandeadvokaat T. Liiviku kassatsioonkaebusele, siis jäävad tähelepanuta

viited eelnevatele kohtuvigade parandamise avaldustele. Vandeadvokaat T. Liiviku 09. mai 1994.a

esitatud kohtuvigade parandamise avalduse suhtes on Riigikohtu kriminaalkolleegium võtnud

seisukoha 07. juuni 1994.a kohtuotsuses.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. märtsi 1996.a otsus Mihhail Borodit"i

süüdistusasjas jätta muutmata, kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Otsus jõustub 28. mail 1995.a ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja : Jaak Luik

Liikmed: Henn Jõks, Hele-Kai Remmel