3-1-1-61-96 · Riigikohus

3-1-1-61-96

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 28. mail 1996. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter

Vaher vaatas avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja

G. D. süüdistuses KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa kohtualuse kaitsjad vandeadvokaadid Üllar Talviste ja Monika

Mägi ning Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Tartu Linnakohtu 4. oktoobri 1995. a otsusega mõisteti G. D. süüdi KrK § 141 1 lg 3 p 1 järgi ja teda karistati

4-aastase vabadusekaotusega tingimisi KrK § 47 sätete kohaldamisega 2 aastase katseajaga.

G. D. tunnistati süüdi selles, et tema, olles TK likvideerimiskomisjoni liige ja laenude analüüsi töögrupi juht

ning omades volitusi tegutseda I. P. 17. jaanuaril 1992. a vormistatud laenu nr. F-125 tagasisaamiseks TK,

kuritarvitades oma ametiseisundit, riisus ajavahemikus 22. juunist kuni 29. detsembrini 1993. a Tartu TK

kuuluvat raha suures ulatuses.

G. D. sõlmis 9. juunil 1993. a TK likvideerimiskomisjoni nimel I. P. kokkuleppe protokolli, mille kohaselt

viimane kohustus tagastama TK laenu F-125 kogu ulatuses hiljemalt 31. detsembriks 1993. a.

Vastavalt nimetatud kokkuleppe protokollile andis I. P. 22. juunil 1993. a G. D. kui TK

likvideerimiskomisjoni volitatud esindajale üle laenu kustutamiseks sularaha 88 000 USD ja 29. detsembril

1993. a sularaha 150 000 USD.

28. detsembril 1993. a sõlmis G. D. TK-ga likvideerimiskomisjoni volitatud esindajana I. P. akti kokkuleppe

protokolli lõpetamise kohta, mille kohaselt I. P. on tasunud kõik laenude kustutamiseks kokkulepitud

summad ja TK likvideerimiskomisjon ei esita mingeid rahalisi ega varalisi pretensioone alates

29. detsembrist 1993. a.

Kuritarvitades oma ametiseisundit G. D. I. P-ga sõlmitud kokkuleppest ega I. P. poolt laenusummade

tasumisest TK likvideerimiskomisjoni ei informeerinud, millega põhjustas likvideerimiskomisjoni poolt

tühiste tehingute sõlmimise: I. P. laenust tuleneva nõudeõiguse, mis tegelikult oli juba kustutatud, müügi

vormistamise 2. juulil 1993. a G. D., 8. detsembril 1993. a AS F ja 18. jaanuaril 1994. a alla nominaali AS H

I-le.

Kuritarvitades oma ametiseisundit, ei andnud G. D. I. P-ga vormistatud dokumente ja temalt volituse alusel

saadud 238 000 USD (vastavalt kursile 3 235 686, 4 EEK) TK-le üle ning riisus selle summa. Riisutud rahast

maksis G. D. 1993. a detsembris AS F 58 000 USD ja 20. jaanuaril 1994. a AS H I-le 100 000 USD,

kusjuures nendel firmadel puudus I. P. poolt TK-le makstud ja seega TK-le kuuluva raha vastuvõtmiseks

seaduslik alus.

Suures ulatuses riisumise ja riisutud rahadest ebaseaduslike maksetega põhjustas G. D. ametiisikuna TK ja

selle kreeditoride huvidele olulise kahju, kuna võttis TK likvideerimiskomisjonilt võimaluse TK kuuluvatest

summadest rahuldada kreeditoride nõudeid.

Tartu Linnakohtu 4. oktoobri 1995. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tartu abiprokurör Kadri Väling

ja apellatsioonkaebuse kohtualuse kaitsja vandeadvokaat Ü. Talviste.

Protestis taotleti linnakohtu otsus osaliselt tühistamist G. D. mõistetud karistuse osas ning reaalse

vabadusekaotusliku karistuse mõistmist.

Kaitsja Ü. Talviste oma kaebuses taotles linnakohtu otsus G. D. süüdistuses KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi

tühistada ja mõista kohtualune õigeks.

Appelant põhjendas oma taotlust asjaoluga, et riisumine eeldab võõra vara saamist tasuta, kuid käesolevas

asjas on nõudeõigused loovutatud tasu eest ja seega pole tegemist riisumisega. Samuti leidis apellant, et

G. D. puudus otsene tahtlus riisumise toimepanemiseks. Ü. Talviste arvates ei andnud kohus hinnangut

tõenditele ja väidetele, mille kohaselt G. D. otseselt ei tegelenud nõudeõiguse müügiga TK-s ning sellest

tulenevalt ei olnud teadlik nõudeõiguse müügi asjaoludest. Kaitsja leidis, et kriminaalasjas puuduvad nii

kannatanud kui ka tsiviilhagejad ning puudub kuriteosündmus.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. märtsi 1996. a otsusega tühistati osaliselt Tartu Linnakohtu

4 oktoobri 1995. a otsus G. D. mõistetud karistuse osas ning kohus karistas teda 3 aastase vabadusekaotusega

poolkinnises vanglas.

Kriminaalkolleegium leidis, et G. D. süü talle süüksarvatud kuriteo toimepanemises on leidnud tõendamist.

Ringkonnakohus ei nõustunud aga linnakohtu otsusegaosas, mille kohaselt G. D. on riisunud kogu talle

süüksarvatud summa ning leidis, et süüdistusest tuleb välja jätta tema enese poolt TK-le I. P. laenu

laenuintresside eest tasutud summa 235 008 krooni ning AS F poolt TK-le tasutud summa 397 030 krooni,

kuivõrd nimetatud episoodides puudub G. D. käitumises kuriteokoosseis.

Ringkonnakohus leidis, et linnakohus on G. D. karistuse mõistmisel eiranud KrK § 36 sätteid, lugedes KrK

§ 47 kohaldamisel määravaks kohtualuse isikut iseloomustavad andmed, jättes aga küllaldaselt arvestamata

toimepandud kuriteo raskust ja laadi. Arvestades eeltoodut ja toimepandud riisumise erakordselt suurt

ulatust, pidas ringkonnakohus õigeks karistada kohtualust reaalse vabadusekaotusliku karistusega

sanktsioonis ettenähtud alammäära piires.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. märtsi 1996. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse

süüdimõistetu kaitsja vandeadvokaat Ü. Talviste.

Kassatsioonkaebuses taotletakse Tartu Ringkonnakohtu otsuse ja Tartu Linnakohtu otsuse tühistamist ja

kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks linnakohtule, sest kohtuotsustes sisalduvad kohtu järeldused ei

vasta faktilistele asjaoludele, ebaõigesti on kohaldatud kriminaalseadust ja oluliselt on rikutud

kriminaalmenetluse norme. Kaitsja väidete kohaselt kuulub ringkonnakohtu otsus tühistamisele

alljärgnevatel põhjustel.

1. Uurija jättis KrMK § 169 nõuete täitmisel rahuldamata kaitsja taotluse võimaldada tal 6 päeva aega

põhistatud taotluse esitamiseks, millega rikuti G. D. kaitseõigust, sest sisuliselt toimus toimiku materjalide

tutvustamine kaitsja osavõtuta, kuivõrd kaitsja teostab kaitseõigust menetluse selles staadiumis taotluste

esitamisega.

2. Kaitsja arvates seisnes kaitseõiguse rikkumine veel selles, et süüdistuskokkuvõte G. D. kriminaalasjas ei

sisalda ühtegi süüdistatava poolt enda kaitseks esitatud väidet, rääkimata nende kontrollimise tulemustest,

millega on rikutud KrMK § 174 lg 3 nõudeid.

3. Kohus ei arvestanud seda, et TK võlgnikult I. P. laekunud raha üleandmine kommertspanga vastu

seaduslikku nõudeõigust omavatele isikutele ei ole käsitletav riisumisena.

4. Kassaator väidab, et riisumine eeldab vara pööramist isiklikuks või kolmandate isikute omandiks

poolmuidu või tasuta, G. D. süüdistusasjas raha saanud isikud olid aga panga kreeditorid ja ei saanud raha

seetõttu tasuta.

5. G. D. puudus tahtlus riisumiseks, sest tal ei olnud alust kahelda, et tal endal ja AS-l F ja AS-l H I oli

seaduslik alus raha vastuvõtmiseks. Ta tegutses teadmises, et tegemist on TK võlausaldajatega ja raha anti

neile üle mõistliku aja jooksul (mõni nädal) arvates raha faktilisest kättesaamisest.

6. G. D. oli üksnes aastaks väljaantud volikiri antud, milline andis talle volitused laekuva raha suhtes ja ta

omas aasta jooksul õiguspädevust sellele rahale. Ta ei olnud kohustatud enne volikirja kehtivuse lõppemist

laekunud raha TK-le üle andma.

7. Kohus ei suutnud tagada tunnistaja I. P. ilmumist kohtuistungitele ja seetõttu pidanuks kohus

aktsepteerima kohtualuse väiteid.

8. Kuna G. D. süüdistusasjas puuduvad kannatanu ja tsiviilhageja, on tegemist tsiviilõiguslike tehingutega,

mille puhul riigi kriminaalõiguslik sekkumine ei ole põhjendatud.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, ära kuulanud kaitsjate taotlused

kassatsioonkaebuse rahuldamiseks ja prokuröri seletuse, milles taotleti kassatsioonkaebuse

rahuldamatajätmist,

t u v a s t a s :

Kaitsja kassatsioonkaebus ei sisalda kassaatori poolt varem esitatud apellatsioonkaebusega võrreldes

mingeid sisuliselt uusi õiguslikke argumente.

Tartu Ringkonnakohus on andnud põhjaliku õigusliku hinnangu G. D. käitumisele ning kaitsja poolt toodud

argumendid kummutanud. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu põhjendustega ning

lisab järgmist.

Kriminaalasja arutamisel ei ole aset leidnud kriminaalmenetluse seaduse olulisi rikkumisi, mis AKKS § 39

lg 3 kohaselt oleks aluseks kohtuotsuse tühistamiseks. Kaitsja seisukoht, et väidetav kaitseõiguse rikkumine

KrMK § 169 nõuete täitmisel toob kaasa kohtuotsuse tühistamise, on ebaõige sest see ei takistanud

kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse

tegemist. Kaitsjal oli võimalus tutvuda kriminaalasjaga kohtus, samuti esitada taotlusi kohtule. Neid õigusi

on ta kasutanud ja nii esimese kui teise astme kohtul oli võimalus nende taotluste vaagimiseks seadusliku

kohtuotsuse tegemiseks.

Kohtuotsuse tühistamise aluseks ei ole iseenesest ka see, kui süüdistuskokkuvõttes on jäänud põhjalikumalt

analüüsimata süüdistatava poolt enda kaitseks esitatud väited, sest kohtuistungitel oli võimalus neid väiteid

kontrollida ja hinnata kõiki tõendeid nende kogumis vastavalt KrMK §-le 50.

Ringkonnakohus on asunud õigele seisukohale, et G. D. oli TK likvideerimiskomisjoni liikmena I. P. laenu

tagasisaamisel ametiisik KrK § 160 mõttes, sest ta tegutses talle volituse alusel usaldatud materiaalsete

väärtuste korraldamisega.

Vastavalt Eesti Panga presidendi käskkirjale nr 186 23. detsembrist 1992. a lasus G. D.

likvideerimiskomisjoni liikmena kohustus kaitsta kõigi panga aktsionäride huve ja

likvideerimiskomisjoni korralduse kohaselt tuli kõik tagastamata laenud suunata TK

korrespondentarvele Eesti Pangas, et tagada kõigi pangale esitatavate nõuete rahuldamine. Seda

korraldust G. D. oma ametiseisundit ärakasutades ei täitnud ja laenu tagasisaamisest TK

likvideerimiskomisjoni ei informeerinud.

G. D. enda ütluste kohaselt sai ta aru, et I. P. saadud raha kuulus TK-le ja oleks tulnud üle kanda panga

likvideerimiskomisjoni arveldusarvele, kuid temale seda arve numbrit ei antud ning kuna olukord panga

likvideerimise ajal oli segane, kasutas ta teisi võimalusi raha hoidmiseks ja ülekandmiseks.

Kriminaalkolleegium on seisukohal, et saanud TK likvideerimiskomisjonilt volitused tegeleda I. P. laenu

tagasisaamisega pangale, pidanuks G. D. esmajoones välja selgitama arve numbri, kuhu tagasisaadud raha

paigutada. Kõik võimalused selleks olid olemas, kuid G. D. ei soovinud arveldusarve numbrit teada saada.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on asunud õigele seisukohale, et laenude sissenõudmisel saadud

summad tuli maksta TK kassasse või kommertspanga korrespondentarvele Eesti Pangas juhul, kui

laenuõigus ei olnud pangast väljunud selleks ajaks. Võlanõude väljumisel pangast (nõudeõiguse müümisel)

oli võla tagasimaksjal, s.o. G. D. õigus maksta sissenõudmisel saadavad summad otse uuele võlausaldajale,

sest sellisel juhul ei kuulunud laen enam pangale. Ülaltoodust lähtudes on ringkonnakohus jätnud G. D.

esitatud süüdistusest välja 632 038, 67 krooni riisumise - ülejäänud I. P. poolt TK-le tagastatud laenusummat

2 603 647, 73 krooni on aga õigesti käsitletud kui G. D. poolt riisutud raha.

G. D. oli I. P. laenu esimese osa 1 190 886,40 krooni tagasisaamise hetkeks 22. juunil 1993. a teada müüdud

laenuosa uued omanikud ja ta oli õigustatud maksma uute omanikega sõlmitud lepingutes näidatud summad

632 038,67 krooni ulatuses neile ja puudus kohustus maksta see summa TK arveldusarvele. Ülejäänud

summa 558 847,73 krooni ( 11 908 865,40 - 632 038,67 = 558 847,73) pidas G. D. aga ebaseaduslikult

enesele, jättes selle maksmata TK likvideerimiskomisjoni areldusarvele - seega pööras selle raha enda

omandusse. Panga likvideerimiskomisjoni arvele pidanuks G. D. kandma selle summa seepärast, et rohkem

võlanõude uusi omanikke talle teada ei olnud ja mingeid õigustusi tal raha enda kätte jätmiseks ei olnud.

G. D. hakkas endale jäetud 558 847,73 krooni suurust rahasummat käsutama kui isiklikku vara ja laenas

sellest 135 328 krooni oma tuttavale.

Samuti riisus G. D. 2 044 800 krooni TK-le kuuluvat raha, millise summa ta sai 29. detsembril 1993. a I. P.

sularahas. Saadud raha ei kandnud G. D. järjekordselt mitte TK likvideerimiskomisjoni arvelduarvele, vaid

üksnes talle teada oleva Iiri firma arveldusarvele, millist vaid tal endal oli võimalik kasutada. I. P. võla

kättesaamisest G. D. TK likvideerimiskomisjoni ei informeerinud, mistõttu 14. jaanuaril 1994. a

likvideerimiskomisjoni koosolek otsustas I. P. juba osaliselt tagastatud laenu kanda lootusetu laenuna

kahjumisse ning müüa AS H I-le. Ajal, mil G. D. kandis I. P. saadud 2 044 800 krooni tema käsutuses

olevale Iiri firmale arveldusarvele, ei olnud I. P. leanunõue müüdud, s.t. väljunud pangast ja G. D. oli

kohustatud saadud summa kandma panga likvideerimiskomisjoni arveldusarvele. Viimast G. D. aga ei teinud

ja omastas selle raha. Et G. D. pidas seda raha enda omaks tõendab asjaolu, et kui 20. jaanuaril 1994.a.

pöördus tema poole vahepeal võlanõude äraostnud AS H I esindaja, ei maksnud G. D. aktsiaseltsile mitte

kogu ostetud laenunõude summat, vaid kauplemise tulemusel kokkulepitud 1 363 200 krooni.

Asjaolu, et likvideerimiskomisjoni esimees või pankrotihaldur ei ole võrdselt kaitsnud kõikide võlausaldajate

- eriti füüsiliste isikute huve, ei tähenda, et G. D. tegevusega pole kellegi kahju tekitatud. Kõik likvideerimis-

või pankrotimenetluse käigus võlgnikelt tagasisaadud summad kuulusid vastavalt Pankrotiseaduse 10-nda

peatüki sätetele jaotamisele ja rahuldamisele TK võlausaldajate ja aktsionäride vahel ning viimastel on õigus

pöörata oma nõue tsiviilkohtupidamise korras nendele rahasummadele, mida ei kantud

likvideerimiskomisjoni arvele vaid omastati.

Siinkohal Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks rõhutada, et G. D. käitumise subjektiivse külje

tuvastamisel on lähtutud selle käitumise objektiivse külje hindamisest - asjaolu, et mitme nädala jooksul ilma

mõjuvate põhjusteta ei kanta panga arvele pangale kuuluvaid suuri rahasummasid, näitab süüdlase tahtlust

omastada see raha.

Samas Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks täpsustada seda, et G. D. omastas temale usaldatud

TK vara, mitte ei riisunud seda ametiisikuna ametiseisundi kuritarvitamise teel, sest raha ei saanud ta

ametiseisundi kuritarvitamise tagajärjel, see oli tema õiguspärases valduses.

Ringkonnakohus on õigesti tuvastanud, et G. D. poolt toimepandud kuritegu on jätkuv kuritegu ja erinevatel

perioodidel toimepandud riisumised ei vaja eraldi kvalifitseerimist.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on õigesti kohaldanud kriminaalseadust ja kohtu järeldused

vastavad asjas tuvastatud tehioludele. Kriminaalasja arutamisel ringkonnakohtus ei ole aset leidnud

seaduserikkumisi, mis AKKS § 64 sätete kohaselt oleks aluseks kohtuotsuse tühistamiseks.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. märtsi 1996. a otsus G. D. süüdistusasjas jätta

muutmata.

2. Kaitsja Üllar Talviste kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 28. mail 1996. a ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja: Jüri Ilvest

Liikmed: Eerik Kergandberg, Peeter Vaher