3-2-1-70-96 · Riigikohus

3-2-1-70-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 23. mail 1996. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, AS-i

Amet esindaja vandeadvokaat A. Toominga osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 13. mail

1996. a.

Ettevõtte Haljala Varahoidja kassatsioonkaebuse alusel Viru Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 16. veebruari 1996. a. otsuse Ettevõtte Haljala Varahoidja hagis Aktsiaseltsi

Amet vastu seaduse nõuetele mittevastava tehingu kehtetuks tunnistamiseks.

28. aprillil 1992. a. andis Haljala Põllumajandusühistu reformikomisjon nõusoleku universaalhalli nr.

2 müügiks tervikvarana. Ühistu müüs halli 4. mail 1992. a. AS-le Amet 728000 rubla eest. 18.

novembril 1993. a. tühistas reformikomisjon oma nõusoleku halli müümiseks ilma ühelegi

õiguslikule alusele viitamata ning leidis, et tehing on nõusoleku tühistamise tõttu kehtetu.

21. veebruaril 1994. a. esitas Haljala Varahoidja (põllumajandusühistu õigusjärglane) Lääne-Viru

Maakohtule hagi seaduse nõuetele mittevastava tehingu kehtetuks tunnistamiseks TsK § 51 alusel.

Lääne-Viru Maakohtu 23. mai 1994. a. otsusega jäeti hagi rahuldamata.

Viru Ringkonnakohtu 20. veebruari 1995. a. otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata.

Apellatsioonikohus leidis, et halli ostu-müügileping vastab seaduse nõuetele nii sisu, vormi kui ka

subjektide poolest. Kohus pidas õigeks maakohtu seisukohta, et halli müümiseks polnud vaja

reformikomisjoni nõusolekut, sest hall ei olnud majandi põhivara, vaid pooleliolev ehitis

(käibevahend). Reformikomisjoni hilisem nõusoleku tühistamine ei oma seega vaidluse lahendamisel

tähtsust, sest seda nõusolekut polnudki vaja.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. juuni 1995. a. otsusega tühistati apellatsioonikohtu otsus.

Riigikohus leidis, et pooleliolev hall oli põhivara, see müüdi tervikvarana ja ühistu ise taotles selleks

reformikomisjoni luba, mille ka sai. Kolleegium leidis, et reformikomisjoni poolt esialgse nõusoleku

hilisem tühistamine ei ole iseenesest aluseks ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks, kui

esialgne nõusolek oli seaduslik. Apellatsioonikohus pidanuks andma õigusliku hinnangu sellele, kas

reformikomisjoni esialgne nõusolek halli müümiseks oli seaduslik või mitte.

Viru Ringkonnakohus vaatas asja uuesti läbi ja 16. veebruari 1996. a. otsusega jäeti maakohtu otsus

muutmata ja hageja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohtuotsuse motiivide kohaselt ei kuulunud

vaidlusalune pooleliolev universaalhall omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud

vara hulka.

Halli müüs üks juriidiline isik teisele ja vara omandivorm ei muutunud. Ostu-müügilepingu

sõlmimise ajal kehtis omandiseadus, mille § 2 lg. 2 kohaselt esines omand Eesti Vabariigis

eraomandina (füüsilisele isikule kuuluva varana), juriidilise isiku omandina, munitsipaalomandina ja

riigi omandina. Seaduses võidi ette näha ka teisi omandivorme. Ostu-müügileping vastas seaduse

nõuetele nii sisu, vormi kui ka subjektilise koosseisu poolest.

Apellatsioonikohus arvestas Riigikohtu seisukohaga, et vaidlusalune universaalhall oli Haljala

Põllumajandusühistu põhivara. Apellatsioonikohus leidis, et reformikomisjoni 28. veebruari 1992. a.

nõusolek oli antud kooskõlas PRS § 5 lg. 5 sätetega ja seaduslikuks aluseks ostu-müügilepingu

sõlmimisel. Nõusolekut ei tühistatud PRS § 28 ettenähtud korras. Reformikomisjon ei ole viidanud

ühelegi seadusele ega asjaolule, mis oleks andnud seadusliku aluse nõusoleku tühistamiseks, mistõttu

see ei ole aluseks ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamisele,

Kassatsioonkaebuses palus Ettevõte Haljala Varahoidja apellatsioonikohtu otsuse tühistada ja teha

asjas uus otsus. Kaebuses leiti, et ostu-müügilepinguga muutus vara omandivorm. Hageja käsitles

seda erastamisena, kuid leidis, et kolhooside vara erastamisel ei saanud vara osta ja müüa vastavalt

ORAS-e §-dele 32 ja 40. Kaebuses leiti, et kostja ei olnud see subjekt, kellele oleks saanud vara

natuuras eraldada (PRS § 3). Apellatsioonikohus on jätnud õigusliku hinnangu andmata

reformikomisjoni 28. aprilli 1992. a. nõusoleku seaduslikkusele vaidlusaluse halli müümiseks. Ei ole

õige apellatsioonikohtu seisukoht, et 18. novembril 1993. a. nõusoleku tühistamine ei toimunud

põllumajandusreformi seaduse §-is 28 ettenähtud korras. Täites põllumajandusreformi keskkomisjoni

ettekirjutusi ja reformi seadusega vastavusse viimiseks tühistatigi ebaseaduslik nõusolek ja tunnistati

tehing kehtetuks.

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis AS-i Amet esindaja, et apellatsioonikohtu otsus on õige. Hageja

on kaebuses ebaõigesti tõlgendanud materiaalõigusnorme. Ostu-müügileping ei olnud vara

erastamine ja seetõttu ei rakendanud kohus ka omandireformi aluste seaduse sätteid. Hageja on segi

ajanud mõisted "vara natuuras eraldamine" ja "ost-müük". Vara ost-müük ei ole vara natuuras

eraldamine PRS § 21 tähenduses. Ringkonnakohus andis õigusliku hinnangu reformikomisjoni

esialgsele nõusolekule, pidades seda seaduslikuks. Raamatupidamise põhimäärusest tulenevalt ei

olnud pooleliolev ehitis ühistu põhivara. Reformikomisjoni nõusolekut ei olnud halli müümiseks

vaja, kuid see anti ja on seaduslik. Kassatsioonkaebuses ei ole viidatud seadusele, mille alusel hageja

arvab, et nõusolek oli ebaseaduslik.

Kolleegiumi istungil palus AS-i Amet esindaja jätta apellatsioonikohtu otsuse muutmata.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust.

Põllumajandusreformi seaduse § 1 lg. 1 ja 2 kohaselt lähtub põllumajandusreformi seadus

omandireformi aluste seadusest, reguleerib ühistatud vara tagastamist ja kompenseerimist

põllumajanduses ning ühismajandite reorganiseerimist või likvideerimist. Põllumajandusreformi

käigus toimub põllumajanduses üleminek põhiliselt talumajapidamisele ja muule eraomandusel

rajanevale ettevõtlusele. Seega oli ühistu vara müümine eraaktsiaseltsile kooskõlas

põllumajandusreformi seaduse üldise mõttega ja kassatsioonkaebuse väide, et vara omandivormi ei

tohtinud muuta, ei tulene seadusest. Apellatsioonikohus märgib õigesti, et omandivormi ei tohtinud

muuta tehingutes õigusvastaselt võõrandatud varaga (ORAS-e § 18). Vaidlusalune universaalhall ei

olnud aga õigusvastaselt võõrandatud vara, vaid ühistu enda oma.

Põllumajandusreformi seadus jõustus 12. märtsil 1992. a. Selle seaduse § 5 lg. 5 kohaselt oli lubatud

teostada kõiki tehinguid ühismajandi põhivaraga põllumajandusreformi läbiviimise perioodil ainult

reformikomisjoni loal. Apellatsioonikohus on asunud õigesti seisukohale, et reformikomisjon andis

28. aprillil 1992. a. oma pädevuse piires nõusoleku halli müümiseks kostjale ja ostu-müügileping

sõlmiti 4. mail 1992. a. kooskõlas põllumajandusreformiseadusega. Kui tehing vastas sõlmimise

momendil seaduse nõuetele, siis ei ole tema tühistamise aluseks hilisemad muudatused seaduses, kui

neile seadustele pole antud tagasiulatuvat jõudu. Kassatsioonkaebuse väide, et reformikomisjoni

nõusoleku tühistamine 18. novembril 1993. a. teise koosseisuga reformikomisjoni poolt, on

küllaldane alus tehingu kehtetuks tunnistamiseks, on ekslik. Reformikomisjoni otsuses poolteist

aastat hiljem ei ole toodud ühtki seadust ega asjaolu, mis tingisid esialgse nõusoleku tühistamise.

Kassatsioonkaebuse viited ühistu vara erastamisele ja natuuras eraldamisele ei ole asjakohased.

Vastavalt hagiavaldusele oli käesoleva vaidluse sisuks ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamine ja

seda ka kohus arutas.

Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta muutmata Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16.veebruari 1996.a. otsus ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja J. Luik

Liikmed L. Laarmaa, T. Vernik