3-1-1-60-96 · Riigikohus

3-1-1-60-96

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 21. mail 1996. a

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Eerik

Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja

P. L. süüdistuses KrK § 104 ja M. R. süüdistuses KrK § 144 ja § 139 lg 2 p 3 järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Viljandi Maakohtu 2. veebruari 1996.a otsusega tunnistati P. L. süüdi KrK § 104 järgi ja teda karistati ühe

aasta ja üheksa kuulise vabadusekaotusega poolkinnises vanglas. Sama kohtuotsusega tunnistati M. R. süüdi

KrK § 144 järgi ja karistati ühe aasta ja kuue kuulise vabadusekaotusega poolkinnises vanglas ning KrK

§ 139 lg 2 p 3 järgi ja karistati rahatrahviga 200 päevamäära - so 3000 krooni ulatuses.

P. L. tunnistati KrK § 104 järgi süüdi selles, et ta, olles kaitseliitlasena M. R. poolt appi kutsutud tõrjuma

väljapressijate rünnet, tappis 5. veebruaril 1995. a kella 23.45 paiku hädakaitsepiiride ületamisel M. R.

kuuluva talu õues M. S., V. V. ja H. M.

M. R. tunnistati KrK § 139 lg 2 p 3 järgi süüdi selles, et ta 6. veebruaril 1995.a kella ühe ajal öösel X

maakonnas X vallas X külas oma suvekodu õuel hõivas P. K. kuuluvast sõiduautost Volkswagen-Passat P. L.

poolt tapetud V. V. kuulunud mobiiltelefoni Nokia-150 väärtusega 9000 krooni.

KrK § 144 järgi tunnistati M. R. süüdi selles, et ta 6. veebruaril 1995. a kella 1.30 ajal X maakonnas X vallas

süütas põlema ja hävitas seeläbi P. K. ülalnimetatud sõiduauto maksumusega 80 000 krooni, samuti autos

olnud P. K. ning tapetute - M. S., V. V. ja H. M. esemed.

Viljandi Maakohtu 2. veebruari 1995. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused kohtualune M. R.,

kohtualuse P. L. kaitsja vandeadvokaat Vello Sikut ja kannatanu L. S. Apellatsioonprotesti esitas Viljandi

prokurör Agne Koks.

M. R. taotles talle KrK § 144 järgi mõistetud karistuse kergendamist võimaldamaks tal kiiremini asuda

heastama kuriteoga tekitatud materiaalset kahju.

V. Sikut taotles kaitsealuse P. L. õigeksmõistmist põhjusel, et P. L. käitumine kujutas endast hädakaitset

organiseeritud kuritegeliku ründe vastu ja sellest tulenevalt puudus selles käitumises kuriteokoosseis.

Kannatanu L. S. taotles Viljandi Maakohtu 2. veebruari 1995. a otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist.

L. S. apellatsioonkaebuses on asutud seisukohale, et P. L. poolt toimepandu tuleb kvalifitseerida KrK § 101

p-de 5 ja 7 järgi ning M. R. poolt toimepandu KrK § 17 lg-te 2 ja 5 ning § 101 p-de 5 ja 7 ; § 144 ; § 139 lg 2

p 3 järgi ning vastvalt sellele mõista karistused.

Apellatsioonprotestis taotleti, tulenevalt süüdimõistetu isikust ja kuriteo tehioludest, maakohtu otsuse

tühistamist ja P. L. tingimisi karistuse kandmisest vabastamist.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. märtsi 1996. a otsusega muudeti osaliselt Viljandi

Maakohtu 2. veebruari 1995. a otsust ja M. R. mõisteti KrK § 144 järgi karistuseks üks aasta

vabadusekaotust kinnises vanglas. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata.

Kriminaalkolleegium leidis, et Viljandi Maakohus on andnud P. L. käitumisele õige õigusliku hinnangu ning

mõistnud talle õiglase karistuse. Samuti leidis ringkonnakohus, et kohtualuste käitumises ei ole tuvastatud

KrK § 17 lg-te 2 ja 5 ning § 101 p-de 5 ja 7 ettenähtud kuriteotunnuseid. M. R. karistuse kergendamisel

arvestas ringkonnakohus kergendavate asjaoludena süü ülestunnistust ja puhtsüdamlikku kahetsust.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. märtsi 1996. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused

süüdimõistetu P. L. ja kannatanu L. S.

P. L. palub süüdimõistvad kohtuotsused tühistada ning mõista ta õigeks KrK § 13 lg 2 sätte kohaldamisega.

L. S. taotleb oma kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistamist, rõhutades samuti nagu

apellatsioonkaebuseski, et kohtualuste poolt toimepandud kuriteod tuleb kavalifitseerida tahtliku tapmisena

raskendavatel asjaoludel ning vastavalt sellele mõista ka rangem karistus.

L. S. ei ole nõus ringkonnakohtu otsuses sisalduva väitega, et ringkonnakohus ei saanud kohtualuseid süüdi

mõista KrK § 101 järgi põhjusel, et neid ei ole varem selles süüdistuses kohtu alla antud ja et P. L. suhtes on

kriminaalasja menetlus KrK § 101 tunnustel lõpetatud. L. S. leiab, et vastavalt AKKS § 32 lg 3 p-le 1 oleks

ringkonnakohus saanud kohtualused süüdi mõista ka KrK § 101 järgi.

Samuti märgib L. S., et maakohus oleks vastavalt KrMK §-le 219 lg 2 pidanud veenduma vajaduses saata

kriminaalasi täiendavaks eeluurimiseks, ringkonnakohus aga oleks pidanud õiguslikult reageerima sellele, et

maakohus ei saatnud kriminaalasja täiendavaks eeluurimiseks sellekohase aluse olemasolul.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud prokuröri seletust, milles

taotleti ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist,

l e i d i s :

P. L. kuritegelik käitumine on ebaõigesti kvalifitseeritud KrK § 104 järgi tapmisena hädakaitse piiride

ületamisel.

Riigikohtu kriminaalkolleegium toetab isikute seaduslikku hädakaitseõigust, kuid peab samas vajalikuks

rõhutada, et mitte mingite põhjendustega ei saa ründajat anda rünnatu meelevalla alla. Hädakaitseõigus ei

tohi demokraatlikus õigusriigis üle kasvada omavoliks ja kättemaksuks ühiskonnaohtliku ründe eest.

Kvalifitseerimaks isiku käitumist KrK 104 järgi peab kõigepealt olema tuvastatud hädakaitseseisundi

esinemine. Ei maa- ega ringkonnakohtu otsuses ole pööratud piisavalt tähelepanu tunnistamaks tõendatuks

hädakaitseseisundi algmomenti - seda, et hetkel, mil P. L. hakkas tulistama, oli hädakaitseseisund tõepoolest

juba alanud. Viljandi Maakohtu 2. veebruari 1996. a otsuses (toimiku leht 256) märgitakse, et P. L. tegutses

väljapressijate võimaliku ründe vastu, kuid ei hinnanud õigesti kujunenud situatsiooni ja ei arvestanud

reaalse ohu suurust, kui tulistas ohuallika suunas järjestikku 30 lahingpadrunit. Ringkonnakohtu otsusega aga

on tuvastatud, et M. R. oli palunud P. L. vahele astuda siis, kui teda hakatakse peksma või autosse lohistama.

Kummatigi tulistas P. L. juba ainuüksi pärast M. R. karjatust auto suunas välja kõik 30 padrunit, sest oli

ehmunud ja närvis. Ridatuld kasutas tulistamisel seetõttu, et nii oli kõige mugavam (toimiku leht 309).

Hädakaitseseisundi algusmomendi tuvastamisel on mõistetavalt oluline küsimus sellest, millist kuritegu

kavatseti väidetavas hädakaitseseisundis tõrjuda. Nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsust nähtub, et

M. R. palus P. L. abi väljapressimise tõrjumiseks. Just võimalikku väljapressimist eeldades väljus M. R.

majast ja suundus auto poole, kusjuures P. L. oli ta palunud vahele astuda siis, kui teda hakatakse peksma või

autosse tirima. Seega puudus igasugune alus hädakaitseks võimaliku tahtliku tapmise vastu.

Sellele vaatamata avas P. L. ridatule juba siis, kui väidetavalt suunati auto aknast välja püssitoru sarnane ese

ja kui M. R. väidetavalt karjatas.

Siinjuures peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks osundada sellele, et juhtudel, mil kohtualused on

tahtlikult muutnud sündmuskoha olustikku, hävitanud kuriteo jälgi ja muutnud seeläbi võimatuks

enda ütluste kontrollimise ja hindamise, puudub kohtul põhimõtteliselt võimalus lugeda tõsikindlalt

tuvastatuks selliseid kohtualuseid õigustavaid asjaolusid, mis tuginevad vaid nende ütlustele. Seetõttu ei

laiene antud juhul kohtule süütuse presumptsioonist tulenevat kohustust tõlgendada tõusetuvad kahtlused

kohtualuste kasuks.

P. L. võiks tulistamise eelselt käsitada hädakaitseseisundis olevana vaid siis, kui oleks tuvastatud, et

varasemalt eeldatav väljapressimine oli mingil põhjusel ja äkki asendunud tapmise või muu isikuvastase

kuriteo reaalse ähvardusega. Sellist asendumist ei ole aga kohtute poolt tuvastatud.

Vastavalt eeltoodule on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et P. L. poolt automaadist tulistamine on

käsitletav ennakkaitsena veel mitte reaalset ohtu kujutava ründe vastu. Seega hetkel, mil P. L. alustas

tulistamist, ei olnud hädakaitseseisund veel alanud.

L. S. kasssatsioonkaebuses on tõstatatud küsimus sellest, millistel õiguslikel tingimustel saab

ringkonnakohus kannatanu kaebuse alusel vastavalt AKKS § 32 lg 3 p-le 1 tunnistada kohtualuse

süüdi raskemas kuriteos, kui seda tegi esimese astme kohus.

Tuleb nõustuda Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. märtsi 1996. a otsuses esitatud seisukohaga,

et kehtiva kriminaalmenetluse seaduse mõtte kohaselt saab ringkonnakohus kannatanu apellatsioonkaebuse

või prokuröri apellatsioonprotesti alusel vastavalt AKKS § 32 lg 3 p-le 1 tunnistada kohtualuse süüdi

raskemas kuriteos, kui seda tegi esimese astme kohus ainult siis, kui isik oli esimese astme kohtu poolt

selles raskemas kuriteos kohtu alla antud kas lähtudes KrMK §-st 188 või § 215 lg-st 3 ja §-st 188. Seega,

erinevalt kannatanu arvamusest, puudus Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumil käsitletaval juhul

seaduslik võimalus P. L. tegevuse ümberkvalifitseerimiseks ja tema süüditunnistamiseks KrK § 101 järgi.

Kannatanu L. S. väidab kassatsioonkaebuses, et Viljandi Maakohus on 2. veebruari 1996.a otsuse tegemisel

rikkunud KrMK § 219 lg-s 2 sätestatut sellega, et ei ole veendunud kohtualustele uue süüdistuse esitamise

vajalikkuses. Omakorda Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on 12. märtsi 1996. a otsuse tegemisel

väidetavalt eksinud selles, et ei ole arvestanud maakohtu ülalnimetatud eksitust.

Maakohtu süüdistamine kõnealuse veendumuse puudumises on alusetu. Kriminaalasja esmakordsel

arutamisel esimese astme kohtus saab kriminaalasja saatmine täiendavaks kohtueelseks uurimiseks vastavalt

KrMK § 219 lg-le 2 aset leida vaid kohtu äranägemisel ja kohtu sisemise veendumuse kohaselt,

kusjuureskohtu otsus mitte saata kriminaalasja täiendavaks eeluurimiseks ei ole apellatsioonikorras

vaidlustatav. Samas on esimese astme kohus kriminaalasja teistkordsel läbivaatamisel, tulenevalt AKKS §-s

66 sätestatust, kohustatud saatma kriminaalasja täiendavaks kohtueelseks uurimiseks vastavalt KrMK

§ 219 lg-le 2, kui uue või muudetud süüdistuse esitamise kohustus tuleneb Riigikohtu otsusest.

Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS § 63 p-le 2, § 64 p-dele 2 ja 3 ning § 65 lg-le 3 Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. märtsi 1996 a ja Viljandi Maakohtu

2. veebruari 1996.a otsused P. L. süüditunnistamises KrK § 104 järgi ja saata kriminaalasi selles osas

uueks arutamiseks Viljandi Maakohtule. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

2. Kannatanu L. S. kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Süüdimõistetu P. L. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 21. mail 1996. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Peeter Vaher

Liikmed Lea Kalm, Eerik Kergandberg