3-1-1-55-96 · Riigikohus

3-1-1-55-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 21.mail 1996.a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Herbert Lindmäe ja Jüri Rätsep

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

T. E. süüdistuses KrK § 107 lg 2 p 5 ja § 113 järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Järva Maakohtu 22.detsembri 1995.a otsusega mõisteti T. E. süüdi ja teda karistati KrK §107 lg 2 p 5 järgi 5-

aastase vabadusekaotusega tingimuslikult ühe aasta ja 6-kuulise katseajaga. Samuti tunnistati T. E. süüdi

KrK § 113 järgi, kuid vabastati KrMK § 5 lg 1 p 3 ja lg 2 alusel karistusest.

Vastavalt kohtuotsusele tunnistati kohtualune T. E. KrK § 113 järgi süüdi selles, et tema 13.märtsi 1993.a

öösel X linnas X tn N maja hoovis lõi purjuspäi A. P. pähe, tekitades talle tahtlikult kerge kehavigastuse.

Samuti tunnistati T. E. KrK § 107 lg 2 p 5 järgi süüdi selles, et tema 14.märtsi 1993.a öösel X linnas X tn N

maja ees tekitas purjuspäi Makarovi püstolist tulistades paljude inimeste elule ohtlikul viisil tahtlikult M. A.,

I. K. ja R. L. kerge kehavigastuse ja T. S. üliraske kehavigastuse.

Jõgeva Maakohtu 22.detsembri 1995.a otsuse peale esitas kohtualuse T. E. kaitsja Uno Lõhmus

apellatsioonkaebuse. Kaebuses taotleti Järva Maakohtu otsuse tühistamist ja T. E. õigeksmõistmist tema

süüdistuses KrK § 107 lg 2 p 5 ja § 113 järgi.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28.veebruari 1996.a otsusega tühistati Järva Maakohtu

22.detsembri 1995.a otsus T. E. süüdimõistmises KrK § 107 lg 2 p 5 järgi, samuti temale mõistetud karistuse

osas. T. E. mõisteti KrK § 107 lg 2 p 5 järgi õigeks. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata.

Apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber

kassatsioonprotesti. Protestis taotletakse ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse tühistamist T. E.

õigeksmõistmise osas KrK § 107 lg 2 p 5 järgi kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu ja kriminaalasja

saatmist uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumile teises kohtukoosseisus.

Kassatsioonprotestis nenditakse, et T. E. käitumine on käsitatav omakohtuna ning tema teod on

kvalifitseeritavad vastavalt saabunud tagajärgedele KrK § 113 ja § 107 lg 1 järgi.

Kassatsioonprotesti kohta esitas T. E. kaitsja vandeadvokaat U. Lõhmus kirjalikud vastuväited.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri arvamuse,

milles ta toetas kassatsioonprotestis esitatud taotlust,

t u v a s t a s:

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et kassatsioonprotestis esitatud taotlus tühistada Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28.veebruari 1996.a otsus T. E. õigeksmõistmise osas KrK § 107 lg 2

p 5 järgi kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu on põhjendatud.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, nõustudes esimese astme kohtu seisukohaga, on õigesti

nentinud, et kohtualune T. E. tulistas temast eemalduvate isikute pihta, kusjuures ta tegutses kurjategijate

kinnipidamise ajendil. Seda kinnnitab ka asjaolu, et M. A., I. K., R. L. ja T. S. tekitati lasuvigastused jalga.

Kogutud tõendid ei anna alust väita, et T. E. käitumine oleks käsitatav omakohtuna ja et ta oleks talitanud

kättemaksu ajendil.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on T. S. eluohtliku üliraske kehavigastuse tekitamise

asjaolusid vaagides asunud seisukohale, et kannatanu T. S. peeti kohtualuse T. E. poolt kurjategija pähe kinni

faktilise eksimuse tõttu. Kohtuotsuses nenditakse, et kannatanu T. S., liitudes kinnipidamise vältimiseks

eemale jooksvate M. A., I. K. ja R. L., lõi oma käitumisega kohtualusele T. E. ebaõige ettekujutuse oma

rollist situatsioonis, viies ta faktilisse eksimusse. Kriminaalasjas kogutud tõendeid hinnates leidis

ringkonnakohus, et kohtualusel T. E. puudus olustikus võimalus kannatanu T. S. eristamiseks

kinnipeetavatest kurjategijatest, mistõttu eksimus oli objektiivsetest asjaoludest tulenevalt vabandatav.

Kannatanu T. S. üliraske kehavigastus ei tulenenud kuulitabamusest keha elutähtsasse piirkonda, vaid on

tingitud jäsemete piirkonnas paikneva reiearteri vigastusest, mis tekkelt oli juhuslikku laadi.

Riigikohtu kriminaalkolleegium nendib, et ringkonnakohtu seisukoht faktilise eksimuse kohta on

põhjendatud. Samas ei ole aga õige kohtuotsuses tehtud järeldus, et niisugune eksimus on objektiivsetest

asjaoludest tulenevalt vabandatav. Eksimus on vabandatav ainuüksi siis, kui tegemist on juhusega

subjektiivses mõttes ja isik ei ole tagajärje põhjustamises süüdi, st kui kehavigastus tekitati õiguspärase,

mitte aga süülise käitumisega.

Kui isik tekitas faktilise eksimuse tõttu kurjategija pähe kinnipeetud isikule ilmselt suurema kahju, kui ta

võinuks tekitada tõelisele kurjategijale, vastutab ta kinnipidamise vajalikkuse piiri ületamise eest. Sel puhul

ei ole eksimus vabandatav.

Küsimuse lahendamisel, kas kurjategija kinnipidamise vajalikkuse piir on ületatud, tuleb arvestada

kinnipeetava poolt toimepandud kuriteo laadi ja raskusastet, tema isikut ja kinnipidamise asjaolusid.

Seejuures ei ole õigustatud kinnipeetavale kahju tekitamine, mis ilmselt ületab kuriteo toimepanemisega

tekitatud kahju.

Järva Maakohtu 8.septembri 1995.a otsusega tunnistati M. A., I. K. ja R. L. süüdi KrK § 195 lg 1 järgi ning

vabastati KrK § 53 lg 1 alusel kriminaalvastutusest aegumise tõttu. Seega on tegu nende osas kurjategijate

kinnipidamisega, kes panid toime kolmanda astme kuriteo. Eksimuse tõttu pidas T. E. tulirelva kasutades

kinni ka T. S., kes oli T. E. arvates osalenud huligaanses ründes ja kellele ta oli tekitanud eluohtliku üliraske

kehavigastuse.

Kinnipidamisvahendi valiku põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada ka kinnipidamise asjaolusid.

Süüdimõistetu T. E. kasutas tulirelva tingimustes, kus kinnipidamisele eelnenud huligaanse ründe oli ta ise

põhjustanud A. P. kerge kehavigastuse tekitamisega. Kinnipeetavad olid relvastamata. Tulistamine toimus

öösel, kusjuures sel ajal oli sündmuskohal T. E. enda ütluste järgi 13-14 noorukit (tm 1-205/94 tl 6).

Tulistamisest hirmutatutena noorukid põgenesid. T. E. kasutas relva purjuspäi.

Kinnipidamise asjaolude kohta nenditakse kohtuotsuses: Kohtualusel T. E. puudus piiratud ajavahemiku

jooksul, mil temal avanes purustatud uksel korterisse sissetungi üritavaid noormehi näha ja erutusseisundi

tõttu võimalus isikute täpseks identifitseerimiseks. Järgnedes teiselt korruselt maja väljapääsu suunas

põgenevatele isikutele oli kohtualusel X tn N maja ees eri suundadesse põgenevate isikute hulgas võimatu

eristada neid, kes üritasid korterisse tungida.

Kurjategija kinnipidamise mõiste hõlmab KrK § 131 järgi konkreetseid isikuid. Kui isikut ei ole võimalik

täpselt identifitseerida, on kurjategija kinnipidamine välistatud. Neis tingimustes puudub alus isiku

kinnipidamiseks, rääkimata tulirelva kasutamisest. Kuriteo tehioludest ilmneb, et M. A., I. K. ja R. L. puhul

oli tegemist Järva Maakohtu 8.septembri 1995.a otsuse järgi huligaansuse toimepannud isikutega. Kannatanu

T. S. osas oli aga tegu eksimusega kurjategija kinnipidamisel.

Hinnates kuriteo tehiolusid nende kogumis ja vaagides kinnipidamisele eelnenud kuriteo laadi ja raskusastet,

on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et T. E. ületas kinnipidamise piire, kusjuures tekitatud kahju

ei vasta ilmselt toimepandud teo laadile ja raskusastmele. Kurjategijaks arvatud isiku kinnipidamisega

kaasnenud raske tagajärg ei ole põhjendatud.

Kurjategija kinnipidamisel on tulirelva kasutamine õiguspärane üksnes konkreetse isiku suhtes, kelle puhul

kinnipidajal on kindel teadmine, et just see isik pani toime kuriteotunnustega teo, kusjuures tulirelva

kasutatakse enda või teiste kaitsmisel ohtliku kuritegeliku ründe vastu või juhul, kui tegu on raske kuriteoga.

Kolmanda astme kuriteo puhul tähendab tulirelva kasutamine ja kinnipeetavale lasuvigastuse tekitamine

kinnipidamisvahendi ebaõiget valimist ning kinnipidamise piiride ilmset ületamist. Nende piiride ületamine

tuleb lugeda õiguslike tagajärgede poolest karistatavuselt võrdseks hädakaitse piiride ületamisega. KrK §-s

110 sätestatakse kriminaalvastutus üliraske kehavigastuse tekitamise eest hädakaitse piiride ületamisel. Sama

paragrahvi järgi tuleb kvalifitseerida ka üliraske kehavigastuse tekitamine kurjategija kinnipidamise piiride

ületamisel.

Juhindudes AKKSi § 63 p-st 2, § 64 p-dest 1 ja 3 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28.veebruari 1996.a otsus T. E.

õigeksmõistmise osas KrK § 107 lg 2 p 5 järgi ja kriminaalasi saata uueks arutamiseks samale

ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada.

Kohtuotsus jõustub 21.mail 1996.a ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja: Jüri Ilvest

Liikmed: Herbert Lindmäe, Jüri Rätsep